VAIGITA (nr. 41. 47,25ha, PETLEMMA)


Nagu seisab säilinud ostu-müügi lepingus, ostis talu maad „Porrika ja Pruna mõisa pärisomanik“ Eduard Dellingshausenilt 1883. aasta aprillikuus talupoeg JAKOB HANSEN (vana Waigitas). Vaigitale tuli koduväiks TOOMAS KUUSKMANN (1861-1931) Anijalt, kes kosis Jakobi tütre HELENA. Nendel sündisid pojad OSKAR (1885-1957)ja EDGAR (1891-1952) ning tütar, kellele pandi nimeks HELENE (1889-1969). 1921. a. jagas isa talumaad ja muu vara võrdselt poegade vahel. Tekkisid VAIGITA ja UUENI (omanik Edgar Kuusmann) talud. Lisaks ehitati talu maadele Uueni lähedale isale väike majake, loomalaut ja kuur. Koha nimeks sai PETLEMMA. Vastavalt lepingule kindlustasid pojad isale iga-aastase vilja ja heina tagavara. Seal elas ta oma teise naise MARIE`ga kuni surmani. Marie tuli enne polügooni loomist Lehtse lähedale KOKA kohale.
Vaigita talu viimase peremehe Oskari ja ta naise Helene (pärit Aegviidu lähedalt Änni talust) sündisid lapsed HELMA (1923-1997), ERICH (1925-1944) ja VELLO (1927). HELMA abiellus Tori ühe viimase metsavahi (1948-1950) Aleksander Pert`iga ja nad lahkusid Kõrvest elama Lehtse Turbatööstusse ning sealt edasi Elvasse.
ERICH langes 1944. a. Poolas Saksa sõjaväe politseipataljoni koosseisus. VELLO lahkus Pruuna-Kõrvest 1948. aastal Tallinna. Teenis pensioni välja pritsimehena.
Oskar ja Helene tulid 1953. aastal, peale sundlahkumist Kõrvest, Rägavere külla Taalri tallu. Oskar oli „Uue Elu“ kolhoosi tallimeheks.
Et Vaigita talukoht ei jäänud otseselt lasketiiru ette, ei lõhutud hooneid kohe. Tänu sellele said käesoleva kirjutise koostaja ja tema ema veel mõne aasta ka seal elada (1955-1957). Maja lõpuks siiski nummerdati, võeti lahti ja veeti  Uuetoa „Kõrge mäe“ põhjapoolsele servale, kus uuesti üles laoti. Säilis veel kümmekond aastat laskeharjutusel osalevate sõjaväelaste peatuspaigana. Hiljem põletati lõkkesoojaks nagu Uuetoa majagi (u.1975).
On teada, et Vaigital elas ka mõned aastad Eduard Vilde poolt Eesti kirjanduslukku jäädvustatud PROHVET MALTSVET (alias Johannes Leinberg). Viimane kavatsenud Vaigitale isegi maja ehitada.



Oskar ja Helene Kuuskmann 1953. aastal Vaigita talu juures



Oskar ja Helene Kuuskmann


UUENI (nr. 41a. 25,0 ha)


Peale Vaigita talu poolitamist 1921. aastal tekkis UUENI talu. Peremees EDGAR KUUSKMANN (1891-1952) rajas korraliku talu. Elumaja, Kõrve kõige uuem ja kaasaegseim ehitis (valatud avara betoonkeldri ja hea ventilatsiooniga köök) valmis 1934. aastal. Kuid lõplikke viimistlustöid ei jõutud teha  - tulid keerulised ajad – sõda, kolhooside loomine.
Poeg ILO (s.1925) jäi kadunuks sõjaväljal, teenis Saksa sõjaväes.
Tütar ESTER (s.1923) läks Tallinna kutsekooli (1944) õmbleja eriala õppima ja jäigi sinna elama. Noorem tütar MILDA (1931-1980) töötas Kõrves kolhooside algaastail raamatupidajana, hiljem läks linna.
Peremees Edgar jõudis oma kodukülla surra (juuni 1952). Perenaine ANNA (sünd. PIHEL), pärit Vahemetsast, elas kõrge vanuseni ja suri Tallinnas tütre Esteri juures 1994. a. Pruuna-Kõrve viimase perenaisena. Urn tema säilmetega on sängitatud Aegviidu vanale kalmistule. Viimane, muide oli Sipelga kõrval Kõrve rahva enim kasutatud matmispaik.
Et talul oli ka korralik õunaaed ja kõrvalhooned, saadud kuuldavasti polügooni alla mineku puhul Uueni talu eest suurimat kompensatsiooni Kõrves.



Milda ja Helmut Saarnak


EEST-REBASE


Pruuna-Kõrve algas enne Võrgit, iidse Rebase talu maadega. Siit läks kunagi ka kahe mõisa – Pruuna ja Linnape – hilisem Pruuna-Kõrve ja Ojaküla piir ning seal olnud isegi piirikraav sees. Tee hargnemise kohal, vastavalt Võrgile ja Rebasele, oli sajandivahetusel Pruuna-Kõrve esimene suits, nn Väikepearu saun. See oli Rebase talu saunakoht ja saunikuks, nagu nimi ütleb PEARU.
Kunagu tulnud vennad LULLAD, JOHANNES (s. 1878) ja ALEKSANDER (s. 1899) Tudust ja ostsid koos KARL TAMMEGA (s.1890) EEST-REBASE talu koha päriseks. Sai kolm talu. Need, ühtlasi Pruuna-Kõrve esimesed talud olid: LULLA-UUETOA (nr. 37 A  36,42  ha; Johannes Lulla, vormistatud isa Mihkli nimele), KAASIKU (Aleksander Lulla), ja REBASE-OOLU (nr. 37  36,98 ha; Karl Tamm). Kahe viimase talu elumajad on säilinud ja müüdud suvitajatele. Hilisemal, nõukogude ajal loeti siintoodud maa (talud) küll rohkem Ojaküla koosseisu.


REBASE (38b. 76,0 ha)


Rebase talu oli Pruuna-Kõrve lõunapoolseim, asudes Mustjõe lõunapoolsel kaldal. Talu asutamise lugu oli järgmine:
Põriki mõisnik saatnud ühe mehe raba äärde mõisale sütt miilama, kes lõpuks jäänudki sinna elama. Kuna elamiseks antud kõrgendik raba ääres oli väga liivane ja seal oli palju rebase urgusid, siis saanud ka talu selle järgi nime, talu järeltulijad omakorda perekonnanime. Turbaraba, mis külgnes talu maadega, sai nimeks ka Rebase raba (suurus 76,0 ha, turbalasundi paksus 3 meetrit, ekspluateerimise aastad 1936-1970).
Talu hoonetekompleksi kuulusid elumaja, saun-piimaait, ait, karjatall, sealaut, heinaküün, sepikoda. Heinamaadel oli heina hoidmiseks 8 küüni.
Rebase talu viimase peremehe FRIDRICH (Priidik) REBASE (1878-1946) ja HELENE (VÕRK) abielust sündinud üheksast lapsest kaks vanimat, HARALD (1908-1964) ja KALEV(1911-1973), olid põllutöökooli haridusega.
Talus, suuruse järgi nn. kolmehobuse koht, peeti kuni 18 lehma, neist osa tõuloomadena. Karjalaudas oli betoonist valatud söödakohad. Sealaut oli samuti selle aja kohta eeskujulik, betoonpõrandate, ehitatud lahtritega. Peeti kuni 5 emist, tõukulti, kasvatati peekonit, mis läks ekspordiks Inglismaale.
Kasvatati ka kartulit ekspordiks Taani. Realiseerimine käis läbi Pruuna Kartuliühistu.
Peremees Priidik oli ka Võrgi Piimaühistu rajajaid, samuti asutas ta koos Jakob Suuresaare, Juhan Aroni ja Gustav Tassoga masinaühistu. Ühistule osteti mootori jõul töötav viljapeksumasin (enne 1929. aastat).
Kolhooside asutamiseks, 1949. aastaks, oli suurde tallu jäänud ainult ema Helene. Kõik lapsed olid läinud mujale tööle või õppima, LEMBIT (S.1919) ja Heino (S. 1921) jäid sõjaväljale. Ema hakkas tegelema kolhoosi kanakasvatusega ja lahkus Rebaselt 1964. aastal tütre NAIMA (s. 1925) juurde Võhmutale. Maja hooldajaks jäi tütar VERA (1914-1988). Vahepeal jõudsid Rebasel elada ka PÄRTLI`lt väljaaetud OTTO ja HELENE RANDMER. Maja lagunes peale 1970. aastat.



Rebase talu hoovis, hobuvankril Jaagup, paremal seisab Priidik


VÕRGI (nr. 36. 90,5 ha)


Vanasti oli Võrgi suur ja võimas talu olnud. Teadaolevalt on Adamsonid (eestistatult Alaoja) elanud seal juba 1726. aastast. Siit läbi voolav Mustjõgi on nii veerohke, et pani käima vesiveski ja kanga vanutamise seadmed.
Viimane Võrgi peremees GUSTAV ADAMSON (1871-1952) ehitas väikese maja 1940. aastal. Enne seda oli teada vähemalt kahe elumaja olemasolu. Ka oli ta Võrgi Piimaühistu üks rajajaid, eraldades  meierei talupidamiseks vajamineva maa (2 ha) ja andis palke meierei hoone ehitamiseks.
Perenaine EMILIE (1895-1979) lahkus Võrgist 1960. aasta paiku tütre VELDA (s.1925) juurde Tallinna. Tütar LINDA abiellus Ojakülast pärit ERVIN ARON `iga. Nad ehitasid endale Aegviitu maja, müüsid Võrgi kaugemailt tulnuile ja lahkusid 1972. aastal. Võrgi väike maja on säilinud tänaseni.
Võrgi maadel oli ka nn. vabadikukoht MADISE. See asus jõe lõunakaldal päris talukohast lääne poole. Viimane peremees, eelpool mainitud Gustavi venna MADISE (sellest ka koha nimi) poeg GUSTAV ADAMSON oli Pruuna-Kõrve kaitseliidu rühmapealik. Madise talu juures, jõe liivasel kaldapealsel oli kaitseliidu laskekoht. Pruuna-Kõrve kaitseliit tegutses aktiivselt, millest on ka artikleid tolleaegsetes ajalehtedes, on säilinud fotosid.
Gustav Adamson (Madise Kusti) lahkus Madiselt sõja ajal tööle Lehtse Turbatööstusesse. Saksa ajal töötanud ta samas vangivalvurina. Arreteerituna 1945. aastal tuli tal kahe eelmainitud tegevuse eest surra Venemaal vangilaagris.



Võrgi meierei 1927. aasta paiku Mustjõe ääres



Lehtse Vabatahtliku Tuletõrjeühingu Võrgi Kogu 26.mail 1940. a. Vasakult paremale ees: Erna, Ülo, Olga Aroll`id; Arnold Käänik; Lembit Freimann. Seisavad vasakult: Rudolf Tipp, Jaan Joost, Ervin Aron, Ernst Tipp, Artur Aroll, Gustav Simson ja Jaan Põdra


KARUSAARE (nr. A-72. 33,80 ha) ja NAHESAARE


KARUSAARE asus Ees-Kõrve ja Nahe vahelises rabas, esialgselt Altpere talu heina- ja karjamaadena kasutatud kõrgendikul. Koha nimi viitab, et seal üksikutel soosaartel pesitsesid kunagi karud.
Kõigepealt asutati siiski teeäärne talu, mille nimeks sai NAHESAARE. Asutajaiks ja hoonete rajajaiks olid SAARELT pärit KAAREL ja UUETOA LEENA (Hans Freimanni tütar). Nahesaare väljendab juba täpsemalt talu asukohta, Nahe raba. Tegelikult oli Nahesaare pisike, nn. näljakoht, kus põldu oli kahe hektari ringis, üksikud kõrgemad liivasussid soostunud rohumaa keskel. Peremees käis koos vanemate lastega suuremates taludes tööl – heinal, viljalõikusel, kartulivõtul.
Viimane peremees ja ühtlasi rentnik, Karusaarelt pärit  ALEKSANDER PRÜMMEL (1903-1987), kes käis ka seoses metsavendade aitamisega kuus ja pool aastat Venemaal töötamas. Perenaise, samast lähedalt KÄÄNIKULT pärit EMMELIINE-ga (1905-1990) oli tal kaks tütart – GERDA (1931-1953) ja LAINE (s. 1932). Gerdal sündis Kõrves poeg ARVO (1951. a.). Töötati ka loodud kolhoosis, kuni 1953. a. koliti ära Läpi külla Laadikule, SEPA tallu ja sealt OTSA`le.
Karusaare koha asutajaks oli Juhan Prümmel, pärast teda tema poeg Mart Kirsipuu, kes läks Nahesaarele elama, kui Uuetoa Leena peale oma mehe surma oli endise Altpere sulase Sassiga ära läinud Udrikule, Virumaale.
Juhanil oli oma naise JUULA`ga kolm last – eelpoolnimetatud Aleksander, siis MAGNUS, rahvasuus MAANU, kes ilmasõjas viga oli saanud ja karguga käis, ka Kõrve rahvapidudel pilli mängis, ning JUULI, kes abiellus AUGUST KRUUSAJÕE`ga. Nad kolisid juba enne polügooni loomist Ojakülasse SAUEAUGU`le ja sealt edasi Lehtse lähedale Läste külla. Karusaare maad ostis Eesti aja lõpuaastatel suurtalunik AUGUST NOOR ja andis rendile elanikele.


ROHUSAARE (nr. 44. 57,77 ha)


Rohusaare oli üksikutel soosaartel seisev talu. Esimesed teadaolevad elanikud, vennad EDUARD ja JOHANNES, said oma perekonnanime ROHUSAAR ilmselt kohanime järgi. Nad müüsid Rohusaare sajandi alguses ja ostsid samuti kõrvuti asetsevad talud Lehtse lähedale Pruuna külla. Rohusaare ostjad olid LILLEBACH`id (1936. alates LILLE), JUHAN (1871-1928) ja MARIE-KATHERINE (1884-1944). Nende tütar ALMA kirjeldab talu ostmist oma ema jutustuse põhjal järgmiselt:
„Pärast pikemat ringivaatamist osteti Pruuna-Kõrves Nahe külas asuv Rohusaare talu. Sellelgi Kõrvemaa talul, nagu enamikus teistelgi, oli iga põld ise künkal, vesised heina- ja karjamaad nende ümber. Sealne liigniiskus ja külm soodustasid haigestumisi. Nii kuidas lapsi tallu sündis, nii mõni olevate seast varsti kalmistule kanti. Minu ema Marie sünnitas 13 last. Täiskasvanuks sai neist kolm tütart ja viis poega. Elu kaugel metsavahelisel soosaarel kujunes Mariele, vaatamata muredele ja raskustele siiski meeldivaks. Eriti siis kui poeg EDUARD 1935. aastal tegi väikese raadiovastuvõtja. Vanale emale meeldisid jutlused Soomest ja päevauudised Tallinnast.“
Lillede tütred MAGDA-MARIA (1909-1984) ja HILDA-JOHANNA (s.1921) põgenesid 1944. aasta sügisel koos Lehtse konstaabli JAKOB TAMM`ega Austraaliasse. Elasid seal kõrge vanuseni. Poeg RUDOLF (s.1918) pussitati Nahes kiigepeol toimunud kakluse käigus 1943. aastal surnuks. KARL-JOHANNES (1905-1953) suri haigusesse, EDUARD-OTTOMAR (1911-1955) aga Venemaal vangilaagris. OSKAR –VOLDEMAR (1916-1944) teenis vene sõjaväes ja langes Saaremaa lahingutes. Noorem poeg ENDEL (1925-1998) teenis Saksa sõjaväes.
Kõrve metsade ja soode taga asuvad talud, nende seas ka Rohusaare, olid 1944. a. sügisest alates paljudele pelgupaigaks. 1950. aastal tabati seal varjul olev kuulus metsavend GERHARD (hüüdnimi JÄRI) KENTS (1913-1957). Kogu Rohusaare talu elanikkond saadeti Venemaale vangilaagritesse. Nad küll amnesteeriti ja vabastati ning 1956. aastal jõudsid kodumaale. Kuid talu polnud enam. Oli polügoon ja kompensatsiooni talu eest ei antud „rahvavaenlastele“ kopikatki.
Legend Järi kinnivõtmise kohta on järgmine: Lehtse valla maamõõtja, Jootmelt Kuru külast pärit AGAPI MERISTO serveeris ennast ka metsavennana, korraldas Rohusaares varjunud ja koduväiks käinud Järile korraliku joomapeo, segades viina sisse ka unerohtu ning teatas siis julgeolekule. Alati teraselt ja õigeaegselt jalgalasknud Järi kinnivõtmisega ei olnud mingeid probleeme, olgugi et relvi oli tal käepärast küllaga. Kohe samal päeval (28.01.1950) viidi Järi Torisse, kus näitas julgeoleku meestele ka Ehalaaside punkri kätte. Haarangu tulemusena perekond hukkus.  Hiljem reetis ta veel mitmeid, kes teda olid aidanud. Järi oma veretöid ei tunnistanud ja ka karistus jäi minimaalseks. 1957. aastal tegid kannatanud omakohut ja kuulus metsavend pidi juba 44-aastasena oma ohvritele järgi minema. Kuid paljud teda varjanud ja aidanud inimesed käisid nn. kasvatus- ja töölaagrites ära. Nii ka Rohusaare pere.


KUUSIKU (33,14 ha)


Ametlikult tekkis Kuusiku talu 1928. aastal, kui Vahemetsa talu maad jaotati vendade Bils`ide, Philipi ja Eduardi vahel. Eduard oli sinna küll juba enne hooned ehitanud. Rehetuba valmis 1920. a. ja elumaja viimasena 1925. aastal.
EDUARD`il (1881-1955) oli oma naise, Vahemetsa ja Uuetoa perenaiste noorima õe VILHELMINE`ga (1893-1966) neli last. Juba enne oli kasulapseks võetud vendade õe, varalahkunud KATA tütar Eugenia Pihel (sünd. 1905).
Eestistatud nimega Piirsoo lastest: HEINRICH (1915-1956) läks tööle turbatootmist alustanud Lehtse Turbatööstusesse. HELGA (sünd.1918) lahkus Kõrvest 1944. a seoses abiellumisega Kosele. HELMUT (sünd.1921) on huvitav selle poolest, et läks vabatahtlikult 1941. aastal Saksa sõjaväkke ja vabatahtlikult läks ka ise Tallinna nõukogude võimudele end üles andma. Politseipataljonis Leningradi blokeerimisest osavõtu eest autasustati teda Saksa väejuhatuse poolt Talvesõja märgiga, nõukogude võimu poolt aga „premeeriti“ 25+5 aastaga. Tegelikult sai töölaagris Narvas olla ainult neli aastat. Vabanedes 1954. aastal, läks ta ka Lehtse Turbatööstusesse tööle, kus töötas tehnikuna, bagermeistrina ja puutöökojas töölisena.
Noorima pojal VALDE`l (1930-1995) õnnestus õppida. Lõpetas Tallinnas Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi ja linna elama ta jäigi, töötades ehitusinsenerina.
Vana pererahvas kolis 1953. aastal Ojakülasse Vanatoale, sealt edasi Turbatööstusesse poegade juurde.
Pruuna-Kõrve hoonetest on lisaks PUUSEPA elumajale säilinud ka Kuusiku hooned. Tänu sellele, et seal elasid nn. sõjaväemetskonna metsavahid (Lepik, Lääts jpt.). Praegu kuulub Kuusiku Aegviidu metskonna valdusesse.
Vanast rehetoast on alles ainult nurgake...


MÄNNIKU (nr.53. 0,418 ha)


Männiku koht tekkis Vahemetsa talu maale seoses vajadusega Vahemetsa vanas, jõeäärses majas elanud Pihelite elutingimusi parandada. Vahemetsa ja Kuusiku peremeeste õe KATA poeg ALEKSANDER PIHEL `ile (1900-1980) eraldati maatükk ja ta ehitas sinna väikese maja, kuhu asus elama oma naise ROSALIE`ga (KASENA). Neil oli tütar ELVI (s. 1925) ja pojad ARVED ning SULEV (1931-1994).
1935. aastal lahkus pere Petserisse, kuhu Aleksander sai Põllutöökooli käsitööõpetaja koha. Sinna kutsus teda muide, Kõrvest Altperest pärit RUDOLF NOOR, kes oli kooli direktoriks.
Enne sõda, Lehtse Turbatööstuse töölehakkamisel, elas majas turbatööline, petserivenelane ja mitmed teised. Hiljem kolis majakesse PIHEL`ite sugulane RUDOLF KASENA (1902-1979) oma naise MINNA `ga (1914-1971). Neil oli 4 last: VELJO (1935-1979), HELME (1944), EVI (1949-1959) ja VALTER (1953).
Kuna kohapeal tööd ei leidunud, koliti juba enne polügooni loomist Lehtse lähistele Karpade majja, sealt edasi Tuulemäele ja Pruuna mõisa, kuni lõpuks osteti KOHAL maja Lehtse-Patika vahel.


HUNDI (HUNDIKÕRTSI)  (nr. 45. 31,12 ha)


Talu päriseksostjaks oli TÕNU FREIMANN, Uuetoa esimese peremehe Hans Freimanni vend. Talu nime kohta täpset legendi ei ole, kuid arvata võib, et vanasti Keeveski luhal ja selle äärsetes võsastikes hundid jooksu ajal ulgusid, nagu hiljemgi, mida kogu Kõrve rahvas mäletab. „Kõrtsi“ tuli endisaegse talu nime lõppu aga ilmselt sellest, et ennemuiste talitee äärde jäänud rendikohas kõrts-peatuspaik oli. Ka vana elumaja ehitusaasta – 1840 – kinnitab seda. Uus elumaja ehitati 1933. aastal.
TÕNU tütrele ANNA`le (s. 1891) tuli kosijaks RUDOLF KUKEBAL. Kuigi Ruudi 1941. aastal suri, pidas Anna üksinda talu edasi, vahetevahel oli tal ka abilisi – sulaseid, tüdrukuid. Neil oli tütar GERDA (1924-1958) ja kasupoeg HEINRICH, kes jäi sõjas kadunuks. Hundil elas ka Anna sugulane kingsepp KRISTU PATIK. Tema kolis oma elamisega Eest-Rebasele Kaasikule, kus jätkas oma kingsepatööd.
Polügooni loomisel kolis Anna Ojakülla, Kustule Kaldamäele, sealt edasi tütre juurde Tapale.
Polügooni ajal jäi Hundi talu hoonete koht täpselt lasketiiru lõppu. Sinna ehitati betoonpunker, kus asusid vaatlejad, täpsuslaskmise märklaualugejad. Hundi maadel asus VOOGLI saunakoht.


VOOGLI saunakoht


Hundi talu maadel asus popsikoht VOOGLI. Esimene teadaolev peremees (1915. aastast) oli nahaparkal JAAN VOOGELBERG, kellel oma naise LEENU`ga (surn. 1955) oli poeg TOOMAS (1903-1985).
Toomas kosis Vaigita peremehe naise Helena esimesest abielust pärit tütre HILDA (1913-1968) TOMBERG-KÜBARSEP`a. Nad abiellusid 1936. aastal, eestistasid perekonnanime VOOGRE ja kolisid Rägavere külla NÕMMIKU rendikohale. Seal sündis ka poeg REIN (1941-1986). Ema Leenu toodi Nõmmikule enne polügooni loomist. Toomas oli aastaid kolhoosi „UUS ELU“ tallimeheks.


KAALI (nr. A 75. 16,56 ha)


Kaali oli Altpere – Hundi sauna viimane talu vastu Keeveski (Soodla) jõge, nn Kaali haua vahetus läheduses. Talu päriseksostjaks oli HANS NEI. Kaali talu viimane ametlik omanik oli JULIE RANDMER, Kongi Arturi naine. Talus elas aga Julie õde IDA (1892-1971) oma mehe VIILIP ROHUSAAR`ega. Neil olid lapsed JOHANNA (hilisem Mäepere talu perenaine), HARALD, PHILIP ja ELVI. Et Viilip oli aferist ja muidu kergete elukommetega, siis leidis naine Ida kontakti Saare (Pataschkovi – eestistatult Jõgissaar) Voldemariga ja nad läksid Lehtsesse elama. Ida ja Voldemar olid tunnustatud punased, Voldemar oli isegi lühikest aega tööl Lehtse vallavalitsuses.
Rahvas rääkis, et Ida lasknud Kaali hooned põlema panna (1933. a.). Siis tulnud ametlik mees neile Lehtsesse järele. Teinud korve ja elanud oma elukese siin lõpuni. Teda siin terroriseerinud juba Kõrves pussikangelase ja kisklejana tuntud poeg Philip aga saadeti selle eest Venemaale vangi. Seal ta ka suri.



Peretütre Johanna 20. aastane sünnipäev Kaalil 1929. aastal


(ÄPLIKU) – ALTPERE  (nr. 39. 56,25 ha)


ALTPERE  oli Pruuna-Kõrve suurim ja võimsaim talu. Talu viimane peremees August Noor oli aga Kõrve legend, töö ja mehisuse kehastus. Altpere talu asutas JÜRI NOOR 1887. aastal, ostes pooleliolevad taluhooned Joosepi-nimeliselt mehelt 5000 rubla eest.
JÜRI NOOR, sündinud 1862. aastal KULLIL, surnud 1933. a. Altperes, oli kuulsa KULLI JÜRI (1750-1804), kes kunagi oli välja aetud Noore-Mardi talust Lehtse mõisa maadelt Kurgelt, järeltulija.
Altpere vanad hooned asunud Mäepere ja Uuetoa talude vahelise piiri lähedal, madalamas nõos. Uued hooned ehitas Joosep Pöörmann, et võita head põllumaad, enam kui poole versta kaugusele liivasele kõrgemale kohale. Joosepil lapsi ei olnud ja ta loobus suurtalu loomisest, müüs kõik maha. Siia tuli elama JÜRI NOOR oma noore naise MARIE`ga, kes oli pärit VÕHMAST. Neil sündisid lapsed ALINE (veel Kullil 1888. a., surn. 1946). RUDOLF (1890-1986), talu pärija AUGUST (1893-1972), OLGA (1900-1915) ja ARNOLD (1903-1978).
Selles perekonnas pärandati põlvest põlve suur kasv, tugev keharamm, taibukus ja käteosavus. Nii oli ka August Noorega, legendaarse Kõrve mehega. Pärinud isalt talu, suure töökuse ja visaduse, oli ta ainuke Pruuna-Kõrves, kelle nõukogude võim kulakuks kuulutas. Mille eest siis? Aga selle eest, et ministeeriumikooli haridusega kunagine Nahe kooli , kooli hoolekogu esimees (1916-1918), Lehtse vallavolikogu alaline liige Kõrve parimaid maid hästi hooldas, pidas sulaseid ja tüdrukuid, palkas abitööjõudu hooajatöödeks jne.
Ka jõudis ta uue elumaja vundamendi valmis ehitada. Muide, viimase täissügavaid keldriauke kasutas 1949. aastal nn. Kõrve rahva hüvanguks loodud kolhoos „Kiievski“ siloaukudena. Talu lauta aga, põllukividest suurde hoonesse, mahtusid inimestelt ära võetud „üleliigsed“ lehmad ilusasti ära. Uusehituse jaoks mõeldud tsementkottide virn ilutses veel pärast rehealuse-küüni lammutamist, polügooni ajal, Altpere väljal. August Noor abiellus kauaaegse Nahe kooli (1925-1936) õpetaja ALMA KALLE`ga (1899-1965) 1927. aastal. Nendel olid lapsed ILMAR (1929-1982) ja VILMA (1933-1991).
Elu läks oma rada, tehti tööd, talu arenes, kuni 25.märtsini 1949. aastal, mil August oli oma tavalisel käigul Lehtse alevis. Seal hoiatati teda, et on küüditamise päev ja ka tema on nimekirjas.
Siis kiirustas August koju. Jõudes Võrgini, muutus ta ettevaatlikuks ja lasi hobusel rahulikul sammul edasi astuda. Jõudnud üle Tänavotsa mäe ALTPERE lähistele, nägi ta seisvat punaväelast. See küsind, et kas ei tea, kus August Noor on. August vastand, et ei tea ja juhtis hobuse Nõmme-Vaigita poole viivale teele.
Altpere õuel seisnud teised küüditajad aga tundnud peremehe ära ja alanud sagimine. Kui regi jõudis pöörata põõsaste varju, andis August oma Jukule piitsa, mida see polnud oma elus veel tunda saanud. Algas sõit elu ja surma peale, sest õuelt tulistati talle järele. Kuid taga ajama ei hakatud, arvati ilmselt, et ega tal kuhugi ikka pääsu pole. Kuid ta pääses, jõudis Soodla jõe luhale Vaigita all. Jää kandis ja suurt lund polnud. Jätkus kihutamine, nii et hobune vahul. Pimeduse varjus jõudis ta Härmakosele Pillapalu ja Soodla vahel. Sealse Vastiku talu peremees Paul Jalakas aitas peavarju leida Mahta Ja August Otti juures. Koht asus kõrvalises paigas, metsade sees, kuhu võõras harva eksis, pealegi töötanud perepoeg Jaan tolleaegses miilitsas.
Suvel haris August väikest kartulimaalappi ja varjas end habet kasvatades. Järgmise, 1950. a. suvel oli ta teiselpool Kuusalut Mardi talus, kus elas Augusti tädi pere. Aitas talutöödel neid. Kuna rahvast oli peres palju, tuli talveks otsida uus elupaik. Selleks sobis samas piirkonnas Poolvehe männikus asunud mahajäetud metsatööliste majake. Nii asutigi sinna, kus abikaasa Alma hakkas tööle vaigutajana.
August liikus nüüd aeg-ajalt ringi mööda sugulasi, ööbides küll Aegviidus, küll Raasikul, küll Kullil ja Pikapõllul. Tihti tegi ta oma rännakuid läbi soode ja metsade. Kord oli talle tulnud peale suur igatsus näha veel kodutalu. Istus siis kevadel lumesulamise aegu hobuse selga ja jõudis Altpere maile, kus võsa varjust piilus oma kaotatud kodu, mis oli tema elutöö. Olid põllud, mis korralikult harituna andsid head saaki, olid korralikud majapidamishooned ja oli jäänud maha kavandatava maja vundament aja varutud ehitusmaterjalid.
Mainitud metsatöölise maja oli aga sõre ja külm. Hirm oli talve ees. Õnneliku juhuse tõttu saadi elama lähedalasunud HIIE tallu, kus end samadel asjaoludel varjanud UIBO nimeline mees läks ära Lehtsesse. Nüüd muretsesid Noored lisaks Jukule ja lehma, sea ja lamba. Kartulid ja vili kasvas põllul. Teiste abiga muretseti poest leiba. Põhiliseks varustajaiks noil aegadel oli onutütar Magda Noor, kes oli Aegviidus postiljon. Ka kaugetesse metsaküladesse Pillapalusse ja Koolmele viis ta posti. Magda tõi lisaks poekraamile ka uudiseid välismaalt.
August Noor, vaatamata sellele, et tal polnud enam kodu ega õiget elamist, ei kaotanud kunagi lootust. Oli ikka reibas ja teotahteline, vaatamata haigele põlvele. Aina korranud, et ega see nii ei jää.
Kuna August väga armastas kala, siis käis ta oma pagulaspõlves  tihti kalal ja vähil. Hea kalaõnn oli ikka „Koonu haual“, kuhu käidi igast elukohast. Üht niisugust kalalkäiku meenutas Lepsilla Kiisa talu perepoeg VALDEK TELL : „Ühel ööl tulid August ja Alma Noor, ise läbimärjad öisest kalapüügist. Meile öömajale. Hommikul vara lahkuti. Osa saaki saadeti turule. Saadi niimoodi lisa elatusrahale.“
Kui poeg ILMAR 1960. aastal oma majja Aegviidus kolis, siis otsustati ka üha halveneva tervisega isa ja ema oma juurde viia. Otsustati kiirelt ka loomalaut ehitada ja alustati elumaja ehitamist.
1963. aasta talveks oli Noortel taas oma maja. Alma suri 1965. aastal veresoone lõhkemise tõttu, August aga pidas veel seitse aastat lesepõlve. Ühe tubli Pruuna-Kõrve talumehe elutee lõppes 15.mail 1972. aastal. Amblasse, Noorte hauaplatsile paigutatud mälestuskivi iseloomustab teda kõige paremini. Ainult latern, mida vajati öise kündmise korral, puudub aisa otstest.



Altpere August ja Alma Noor



Altpere Augusti ja Alma pulmad 1927. aastal, teisel päeval



Jüri ja Marie Noore perekond 1907. aastal. Paremalt 1. Rudolf Noor, 2. August Noor, 3. Olga Noor, 4. Aline Noor



Sauna Joosep Freimann oma mesilas. Taamal Kõrve sümboli tuuleveski ja rehetuba, 1920. aastatel


ÄPLIKUSAARE (KÄÄNIKU)   (39,83 ha)


Koha nimi räägib ise enda eest – eluks kõlblik saareke keset soid ja metsi endise Äpliku küla maadel. Hilisemal ajal rahvasuus küll rohkem KÄÄNIKU-ks hüütud talu oli Nahesaarest edasi lääne poole Koolmele – Kitsekülla viiva tee ääres. Loeti viimaseks Pruuna-Kõrve koosseisu kuuluvaks taluks. Edasi tulid juba Koolme alla kuuluvad Riistakõrve ja Klementi.
Talu päriseksostja oli JOOSEP KÄÄNIK . Oma naise KATA-ga oli tal 9 last. Poisid olid kõvad löömamehed-laadakaklejad. Vanim, AUGUST, pussitatudki surnuks. On teada seik, kus ta Lehtse Turbatööstuses töötanud petserivenelastega kiskumas käis. Saanud haavata, tuli oma verdjooksva haavaga Lehtsesse PREEDIK TIIGI juurde abi saama. Perenaine sidunud haava, mispeale mees toimetati edasi Rakvere haiglasse. Seal paranenud , tuli taas Tiigilt läbi, toonud tahvli šokolaadi ja tänanud oma elupäästjaid.
Noorim poeg ARNOLD KÄÄNIK (1914-1971) jäi pärast isa surma kohta pidama. Naise, Roosnast pärit ELFRIIDE-ga (1905-1989) oli neil kaks last – ANTS (S.1942) ja EVI (s.1945). Et Arnold oli teeninud Saksa sõjaväes ja seotud metsavendade abistamisega, viidi ta 1949. aastal „külmale maale“. Ka pere lahkus Äplikusaarelt Altperesse samal aastal. Elfriidest sai lüpsja äsjaloodud kolhoosi laudas. Hiljem, polügooni loomisel, koliti edasi ARU mõisa, kus oli „Edasi“ kolhoosi keskus. Sinna tuli lõpuks ka (1959. a.) juba 1956. aastal Venemaalt vabaks lastud Arnold. Koos osteti maja Läpi külla.
Vaatamata läbielatud raskustele omandasid kauge metsanurga, Äplikusaare talu, viimased lapsed kõrghariduse – Ants lõpetas Sevastoopoli, Evi Kaunase Polütehnilise Instituudi.


PÄRTLI (TOOMA)  (23,98 ha)


Kõrve rahva mälestustes on teada, et aastatel 1849-1861 peeti Pärtlil laupäevakooli-lasteloetamist. Loetajaks-koolipidajaks oli Kongi mölder Tõnu Kristjansoni väimees, vokimeister MAANUS. Arvatavasti algas Maanus oma õhtukooli Kongil ja jätkas Pärtlil, kuhu ta elama asus, milline koht talle loetamise eest anti.
Peale Maanuse lahkumist sai rendikoha pidajaks TOOMAS VIKAT, kellelt sajandi algul võttis koha üle OTTOMAR RANDMER (1885-1963), kes oli Kongi vesiveskis möldriks kuni 1942. aastani.
Kongi vesiveskit kasutasid paljud Pruuna Ees- ja Tagakõrve talupidajad, Ojaküla ja Koolme küla rahvas. Kuna veskis oli hea kord ja õiglane mölder, käidi veskis isegi kaugemalt – Läste külast ja Lehtsest.
Mölder ostis omale ka enne 1930. aastat viljapeksumasina, võttes masina töötamiseks ülekande vesiveski jõuvõllilt. Nii sai ka mitme ümbruskaudse talu viljad pekstud. Viljapeksumasin töötas kuni 1942. aastani. Hiljem olla masin toodud Lehtsesse, nn MTJ-ti (nõukogude masinatraktorijaama).
OTTOMAR-il oli oma naise, Vaigitalt pärit HELENE-ga (1889-1963) kaks poega. Mõlemil tuli teenida „kuulsusrikkas“ Nõukogude armees. Neist ANSI (1916-1942) suri Venemaal Kotlases töölaagris, noorem poeg ENDEL (s.1918. a) hüppas aga viimasel momendil enne rindele saatmist ära. Et ta oli Saksa ajal osalenud ka küla kuulsa murdvarga VOLDEMAR OTSA kinnivõtmisel, määrati talle ikkagi Venemaal „käimine“ (aastad 1950-1956).
Poeg pandi kinni, isa-ema aga aeti oma kodukohast seoses polügooni loomisega välja. Elasid Rebasel (1953-1957), siis kolisid Aegviitu, kuhu Ottomar ka maja ehitas. Seal elavad nüüd ENDEL ja EEVI, kellel sündisid Kõrves lapsed RUTT TÜLI (1944) ja RAUL (1945). Rutt lõpetas 1968. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise keele õpetaja erialal ja töötab Aegviidu koolis.
Pärtli talu rehe all suri 1886. aastal usuprohvet MALTSVET (sünd. 1812). Samuti on kuulus talu endise sauna ees jõe kaldal asuv betoonrakmesse ohjeldatud allikas. Talu ajal jahutati seal piima, praegu aga võivad kõik, kes leiavad tee Pruuna-Kõrbe, seal end kristallselge maitsva veega kosutada.


NÕMME (nr.46. 40,09 ha)


Nõmme esimene teadaolev rentnik oli Rebase INDREKU poeg JAAN. Talu nimi on tulnud asjaolust, et selle põllud asusid kõrgemal liivasel nõmmel. Perekonnanimi REBANE tuli kaasa Rebaselt. Talu päriseksostja Jaani poeg PRIIDIK abiellus LEENA REBANE`sega (1866-1938), kes oli omakorda Rebaselt pärit. Et mõlemad samasse suguvõssa kuulusid, pidi tolleaegne pastor abiellumisest kogudusele kantslist kuulutamisel peigmehe nime saksa keelde tõlkima (Friedrich Fucks).
Leena olnud väga puhas inimene, küla ämmaemand ja peotoitude valmistaja. Neil olid lapsed IDA (1891-1966) ja AUGUST (1894-1947). Ida kosilaseks oli 1910. aastal endine Nahe kooliõpetaja, hilisem kaupmees ja ühiskonnategelane OTTO HINZENBERG (1876-1932) Lehtsest, kes oli end 1905. aasta sündmuste aegu Nõmmel varjanud ja tutvunud peretütrega, kes teda siis toitnud.
Nõmme peremeheks sai AUGUST, kes võttis naiseks Nõmmel karjatüdrukuks käinud JUULI LEES`i (1901-1984). Külarahvas ja sugulased hurjutasid küll, kuid August ütelnud, et enne jätab koha kui Juuli. Neil oli 7 last – ASTA (1921-1944) uppus, KALJU (1923-1944) lnges, teenides Saksa sõjaväes Narva all välja raudristi, HELJU (1924-1987) oli kodukülas loodud „Kiieveski“ kolhoosi brigadir, hiljem arveametnikuks Arus, „Edasi“, „Uus Elu“ ja Lehtse kolhoosis. HARRI (s.1927. a.) ja MATI (1931-1987) said agronoomikutse Jänedal. Muide, Harri poeg Raul Rebane on tuntud telemees. Mati oli aga nooruses tubli kergejõustiklane, tegutses teise kõva spordimehe AKSEL RANDMER`i innustusel. ELLE (1936-1949) suri noorelt, VAIKE (s.1938. a.) elab Haabneemes.
August oli väga hea mees ja tubli peremees, laiendades talu valdusi uudismaade rajamisega soosse, kuid kahjuks viinalembeline. Viimase pärast tuli ka enneaegne lõpp.
Juuli kolis 1953. a. polügooni eest Vahemetsale, sealt edasi Rägaveresse Nõmmikule. Abiellus uuesti veel samal aastal sealse naabri, HÜPANDI talu leskperemehe JOHANNES RÄNK `iga.



Juuli ja August Rebane oma 25. pulma-aastapäeval Nõmmel 1946. aastal



August Ferdinand Rebane



Kalju Rebane


SAARE (nr.48. 36,18 ha)


Saare talu asus ainsana  (v. a. Tori metsavahikoht) Pruuna-Eeskõrves Soodla jõe lõunapoolsel kaldal. Sinna läks tee läbi Nõmme-Uueni-Vaigita maade, üle Saare silla. Talu päriseksostjaiks oli Sinipalust pärit perekond MAALT-PÄÄRNA 1892. aastal. 1910 . a. paiku ostis talu Kostiverest pärit ALEKSANDER BATASCHKOV (1865-1928). Tal oli oma naise Leenaga 14 last. Neist Kõrves sündisid LIDIA (1911-?), FELIKS (1913-1960) ja ANGELINA (1915-1992).
Poeg FELIKS (eestistatud perenimega Jõgisaar) oli Saare viimane peremees. Viimased kümmekond aastat oli tal perenaiseks Karjamatsilt pärit EMILIE-AUGUSTE VÕRK. Saarel olles sündis Augustel ka poeg VELLO (s.1946).
Veel enne Kõrvest lahkumist, viiekümnendate aastate alguses, ehitasid Feliks ja Auguste jõele uue silla. Saare sild oli aga eksootiline ja huvitav objekt Kõrverahva ja suvitajate-linnasakste jaoks. Samuti käisid siia matkale kõiksugu kursuslased ja intelligentsi esindajad. Silla lähedal asus nn. Hauakoht, kuhu uppus Bataschkovide 3-4 aastane tütar OLGA. Hauakoht oli heaks supluskohaks, samuti pakkus jõgi noil aegadel rikkalikku kala- ja vähisaaki. Kevadeti püüti lutsu mõrdadega. Koostaja mäletab, kui Vaigita peremees OSKAR KUUSKMANN tõi jõevärsket ka meile, Uuetoale.
Saare talu hobusekoplis olnud tantsuplats ja kiik meelitasid siia küla noori. Pillimehi ja tantsijaid oli seal tihti. Seda ka peale Nahe koolimajas toimunud referaadi- ja muid piduõhtuid.
Hilisemal ajal külastasid Tori metsades end varjanud metsavennad tihti ka Saaret. Pere tütretütar RINGA VERNIK, kes oma noorusaastail palju Saarel viibis, meenutas: „Tüdrukutega heina niites kurtsime omavahel, kui nürid meie vikatid on. Panime need kindlasse kohta, läksime lõunale. Lõunalt tulles olid need teises kohas ja .... hästi ära teritatud. Metsavennad olid meie juttu kuulnud ja abi pakkunud. Ka märkasime, et vanaema Leena tihti metsa poole läks, kartulid ja muud toiduained põlles.“
Jõgisaared lahkusid Kõrvest Lehtse Rägaveresse NILGU`le, sealt edasi TAALRI`le, siis Lästele JAANIMÄELE ning lõpuks ostis Auguste endale samas asunud VÄLJAPE majapidamise.



Feliks Jõgisaar, Saare talu viimane peremees



Batashkovide perekond. Teine rida vasakult esimene Aleksander Batashkov 1926. a. Saare talu juures



Ferdinand Peterson



Mina-Melania Saar Batashkova


KONGI (nr. A-40. 46,43 ha)


Kongi vesiveski oli ehitatud 19.sajandi keskel ja antud rendile hakkajatele veskimeestele. Esimeseks möldriks oli TÕNU KRISTJANSON`i nimeline mees, kes oli ühtlasi Pruuna-Põriki mõisa metsaülem ja Ambla kiriku vöörmünder.
1891. aastast oli veski rentnikuks KARL RANDMER, sündinud 1858. aastal, kes oli ärksa vaimuga kirjaoskaja mees. Oma naise MARIE`ga (1858-1933) oli tal kuus last, neist ERNST jäi ilmasõja tandril teadmata kadunuks. Möldril olid kasutada ümberkaudsed maad, mis 1923. aastal tema poegadele rendile anti. Vesiveski vahetus läheduses jõe põhjapoolsel kaldal olnud maad ja Kongi talu hooned said teisele pojale ARTUR`ile. Mõnisada meetrit jõe alamjooksu poole asus tegeliku veskiomaniku vanema poja OTTOMAR`Pärtli-Tooma talu, samuti sai ta Kongi Vesiveski (A-39) maad endale.
ARTUR RANDMER (1881-1972) sai Kongi talu maad tasa makstud alles 1939. aastal, teenides raha peamiselt metsa ja paberipuu – propside – müügist. Arturil olid Kaalilt pärit JULIE`ga (1894-1963) kaks last, Aksel (1923) ja Irma (1926).
Akslist sai tuntud spordi ja kirja ning fotomees. Kongil sportimist ja kirjasaatjate katsetusi alustanud, oli ta aastakümneid vabariiklike ajalehtede „Noorte Hääl“, „Rahva Hääl“ ja „Spordileht“ ühiskondlik korrespondent ja fotoreporter. Üle Eesti tuntuks sai ta ka kui Eesti vibuspordi isa. Tema tõi 1960. a. Eestisse esimesed sportvibud ja hakkas ala edendama. Selle tegevuse eest omistati talle 1971. aastal Eesti NSV teenelise treeneri nimetus. Ise täitis Aksel oma lemmikalal meistersportlase normi, nooremast peast oli Eesti meistrivõistlustel kuulitõukes saanud III koha. Parimaks tagajärjeks jäi 14,32.
ARTUR RANDMER oli 1949. aastal Pruuna-Kõrve loodud „KIIEVESKI“ KOLHOOSI ESIMEES. Polügooni loomisel lahkuti Ojakülla Aronile. Edasi osteti väike maja (Kase) Lehtsesse.



Pidulised Kongil 1919. aastal



Artur, Juuli ja Aksel Randmer 1926. aastal



Aksel Randmeri kiri aastast 1990



Aksel Randmer



Artur Randmeri ja Juuli Nei pulmapäev 1923. aastal



Ottomar Randmer Pärtlilt ja Artur Randmer Kongilt tsaari Vene sõjaväe vormides


PUUSEPA (nr.40. 41,84 ha)


Talu asutajaks oli JOOSEP VAIN, kes tegi Pruuna mõisale puusepatöid. Sellest ka talu nimi. Hilisemaks peremeheks ja päriseksostjaks oli ühtlasi külarätsepaks tulnud KARL-GUSTAV OLL (1863-1947), kes kosis Joosepi tütre JULIE (1863-1940). Neil oli neli tütart: OLGA-HELENE (1889-1969) jäi vanatüdrukuks, AGATHE-ROSALIE (1896-1967) aga kosis naiseks Lehtse ehitusmeister JAAN SUURESSAAR. Nende poeg LEMBIT (1933-1996) oli tuntud loodusteadlane, õppinud ihtüloogiat (teadus kaladest), paljude Lehtse ümbruse ja ka Kõrvemaa loodust käsitlevate artiklite autor, raamatu „Kuradijahil“ kaasautor.
Puusepa peretütred olid veel MARTA (1891-1969) ja AMANDA (s.1907). Viimane oli Pruuna-Kõrve rahva kokkutuleku (1990. a. juunis) vanim osavõtja. Tegelikuks peremeheks aga kuni talupidamise lõpetamiseni 1949. aastal oli OTTO (1903-1982). Temal oli naabertalust Vahemetsast pärit Almaga (1915-1995) neli last  - LUULE (1939), Jüri (1949-1994) ja JAAN (1953). Neist Jüri oli aastaid Eesti Raadio soomekeelsete saadete reporter ja toimetaja. Lõpetas 1972. a. Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal. Sai tuleõnnetuses 30.01.1994. a. õnnetult surma, kukkudes rõdult alla. Noorim, Puusepal ja ühtlasi Pruuna-Kõrves sündinu, on JAAN OLL. Ta on tubli ehitusmees, osales nõukogude ajal ehitusmeeste-müüriladujate võistlustel ja saavutas häid kohti. Remontis ja taastab polügooni alla mitteläinud Puusepa elumaja puhkepaigana. Kuna kogu Kõrve oli tühjaks aetud, naabreid, tuttavaid-sugulasi läheduses enam ei olnud, peeti üksielamist seal kaugel maanurgas ohtlikuks ja raskeks, koliti 1965. aastal Tapale, sealt hiljem Lehtsesse.



Puusepa talu



Puusepa, Olli perekond. Gustav, Julie (tema isa oli Joosep Wain, puusepp mõisas), Otto, Agathe, Amanda ja Olga, 1918. aasta paiku


VAHEMETSA (nr.34. 32,77 ha)


Vahemetsas oli BILS`ide sugupuu elanud viis inimpõlve. Neist viimase esindaja on Eestimaa noorim metsavend TIIT VAHEMETS, sündis 1942. aastal. Kolmekümnendail aastail võtsid noored endale uue, koha nimest tuleneva perekonnanime VAHEMETS.
Talu jaotati 1928. aastal vendade PHILIPI (VIILIP) ja EDUARDI vahel, tekkisid Vahemetsa (nr.34) ja Kuusiku (nr. 34A) talud. Vahemetsa maast eraldati ka maatükk (0,4 ha) siitsamast pärit ALEKSANDER PIHEL`ile, kes ehitas sinna endale väikese elumaja. Tekkis MÄNNIKU (nr.53).
Vahemetsa viimane peremees Philip (1871-1941) tegi lisaks talutöödele ka puutööd. Teistelegi tegi ta regesid ja vankreid. Nende jaoks vajaminevad raudosad tegi samuti ise talus olnud sepikojas. Ka oli Vahemetsas tuuleturbiin valguse andmiseks Selle ehitas väimees HEINRICH ÕIS.
Vahemetsa on olnud koht, kus põlvede jooksul on olnud aukartus Jumala ees. Juba Viilipi isa MAGNUS (surn.1905) oli Ambla kiriku vöörmünder. Tütred ALMA (1915-1995) ja MAGDA (s.1913) ärkasid usule 1933. a. ja on eluaeg usku propageerinud Kõrves, Lehtses ja mujalgi. Talus hakkasid toimuma rahvarohked usklike koosolekud ja toimusid kuni 1960. aastani, mil Magda kolis Arukülla oma vanema õe LINDA (1910-1983) juurde.
Poeg OSKAR (1919-1989) läks 1939. a. Eesti kaitseväkke. Oli ka N. Liidu ja Saksa sõjaväes (mõlemist kargas ära), varjas end metsades 1948. aastani ja siis koos naise LINDA (s.1921) ja poeg Tiiduga kodutalu kõrvalhoonete alla ehitatud punkris kuni 1955. aasta märtsikuuni. Vabanenud 1955. a. nn. Hruschtsovi sula amnestiaga olematust karistusest, läks ta tööle Lehtse Turbatööstusse traktoristiks. Metsavennana kasvanud Tiit tuli aga Pruuna kooli V klassi tubli algharidusega, ainult vene keelt ei osanud teragi. Talu ei läinud polügooni alla, sinna kolis 1957. a. sugulane August Freimann oma perega. Pärast viimaste kolimist oma tütre juurde Tapale 1965. aastal maja lagunes.



Oskar Vahemets



Linda Vahemets



Tiit Vahemets


NAHE KOOL


On teada et Ambla kirikuõpetaja Aleksander Leopold Paulsen (Ambla õpetaja aastail 1834-1877) käinud talviti Kõrves lugemistundisi pidamas ja lapsi loetamas. Joosep Freimanni isa Hans Freimann sündinud 1843. a, lugenud tema ees ja saanud hea lugemise eest kingituseks väikese vaimuliku sisuga raamatu. Õpetaja Paulseni soovil hakatud lapsi ja nooremaid inimesi talviti laupäeva õhtuti ja vahel ka pühapäeviti, kokku kutsuma peredesse, kus oli inimene, kes lugeda ja õpetada oskas. Mäletatakse selgesti, kui niisugust talvist lasteloetamist laupäevaõhtutel Pärtlil peeti. See oli 1849 – 1861 aasta vahel. Pärtlil olnud laste loetajaks-kooliõpetajaks vokitreial Maanus. Seda õhtukooli pidanud Maanus Ambla õpetaja Paulseni ja Pruuna-Põriki mõisaomaniku ühisel soovil ja kohaliku külarahva tahtel. Koolist soovitati osa võtta noorematel inimestel ja lastel. Õpetaja Paulsen sõitis talve jooksul vähemalt ühe korra, vahest ka kaks, kooli katsuma ja lapsi loetama, vanematele palvetundi pidama.
Vokitreial Maanuse õhtukool algas laupäeva õhtul kella 6-st. Inimesi hakkas aga juba palju varem väikesesse Pärtli tuppa kogunema. Kool algas vaimuliku laulu ja palvega ehk jutluse lugemisega. Peale selle hakkas Maanus lapsi loetama-lugemist õpetama ja lugemise oskust ja laulmist katsuma. Sellest võisid ka täiskasvanud noored ja vanemad inimesed osa võtta ning võtnudki. Loetud Testamendist, Lauluraamatust, Piiblist ja Jutluse raamatust. Olnud ka mõni väikene vaimulik raamat. Õpetatud ka pisut kirjutamist ja tutvustatud rehkendusega. Niisugune talvine õhtukool olnud väga osavõetav ja lõbus, kestnud sagedasti poole ööni.
Mõned vanad teavad rääkida, et lugemistunde peetud ka Vahemetsas, Vaigital, Kongil ka Äplikul, hiljem ka Nahes, kuhu lõpuks kool asutati. Nahes olnud kohapidajaks noor tark kirjamees Priido Wahtrik (1839-1908). Hakatud seal kokku lugemisel käima, millest hiljem Nahe kool saigi. See alustas juba 1862. aastal tegevust. Seega aasta varem, kui Pruuna-Wedruka kool.
Nahe esimene koolmeister Priido Wahtrik kirjutab 1888. aastal: „ Sügisel 1862. a oli Pruuna mõisa valitsusel soov Põriki valda kool seada ja vana õnnis Ambla õpetaja Paulsen pani mind ette, et ehk ma selleks kõlblik olen. Ka see koht Nahe oli kõige paslikum seal laialdases vallas. Kui ühe talve olin olnud, mõned lapsed ka koolis pidanud, laupäeva õhtutel rahvale jutlust lugenud, sai mind kevadel 1863 Põriki valla koolmeistriks kinnitatud.“
Esimene kool seati Nahe-Alttoa õlgkatusega talu ettekambri, tagakamber jäi koolmeistri elutoaks. Kool algas sel ajal 15.oktoobril ja lõppes 15. aprillil. Tunnid algasid hommikul kell 9 laulu ja palvega, lõunaaeg kell 12 -14 algas söömapalvega. Lapsed käisid koolis kolm talve, mõni ka rohkem. Peale seda käisid päeviti, 2 päeva nädalas, kuni leeri läksid.
Nahe kool, Kõrve rahva haridus- ja kultuurikeskus, sai tegutseda ligi 90 aastat. Võib arvata, et selle aja jooksul sai koolis kirjaoskuse ja muid teadmisi üle tuhande inimese. Nahe-Alttoa õlgkatusega majas alustanult kolis kool 1884. aasta algul tolle aja kohta küllaltki suurde ja nägusasse uude koolimajja. Mõis andnud ehitusmaterjali, vald vedanud kohale ja maksnud ehitusraha. Selleks laenatud 500 rubla ja mõis andnud omalt poolt veel 500 rubla. Ehitusmeistriks oli Hans Freimann Pruuna-Kõrvest Lepsillalt.
1950. aasta kevadel lõpetanud olid kooli viimased kasvandikud. Kool suleti, majast sai kolhoosi „Tegur“ kanala. Maja lõhuti polügoni alla minekul 1955. aastal. Kurioosne on asjaolu, et lõhkumisest võttis osa ka juurtega Pruuna-Eeskõrvest Männikult pärit Sulev Pihel, kes teenis sel ajal sundaega NSVL relvajõududes, nn Eesti rahvusväeosas. Maja veetud Leningradi oblastisse suurtele ülemustele.
Kui algusaastate õpetajate kohta on täpsed andmed, siis sõja-aastail käis koolist läbi palju tundide andjaid. On teada, et venelaste tulekul aga olnud koolitöö küllaltki lünklik. Kord teinud õpilased poppi, kord olid õpetajad kauem ära. Kokku saadi harva. Kuid küllap oli see nii vist mujalgi.
Jüri Kaik, punaste vaadetega võimekas koolijuhataja, läks 1941. aastast õpetajaks Läpile, kus tal avanesid paremad võimalused kihutustööd teha. Siit tabasid ta aga kohalikud tasujad. Kommunismiideede levitaja leidis lõpu Võhma rabas.
Kõige kauem töötasid koolijuhatajana Nahes Eduard Bils (15 aastat) ja Alma Noor (12 aastat).
Nahe koolmeistrid:
Priidu Wahtrik 1862-1871
Thomas Stein 1971-1880
Eduard Bils 1880-1895
Otto Hinzenberg  1895-1900
Käsper Schnell  1900-1901
Nikolai Traks  1901-1910
Johannes Grauberg 1910-1914
Hilda Hinslermann 1914/1915
Jaan Smieder (Saarend) 1915. a sügisel 3 kuud
August Noor (asetäitja) 1916 jaanuar-1917
Aliide Kuuskmann 1917/1918
Neumann 1918/1919
Pärtelpoeg 1919-1921
Anna Lalli 1921-1923
Johannes Lande 1923/1924
Alma Galle-Noor 1924-1936
Elmar Nere  1936/1937
Jüri Kaik ja Alma Kaik 1937-1941
Elvine Oks 1941-1944
Emilie Männik 1944-1950


Tapa Kaja 10. november 1934 kirjutab artikli:
Kärarikas lastevanemate koosolek Nahes.



Lehtse walla Nahe algkooli ringkonna lastewanemate koosolek 2. nowembril kujunes õige iseäralikuks. Koosolek, nagu ikka, algas hariliku wormitäitmisega. Juhatajaks waliti üle paarikümne koosolewa lastewanema hulgast August Treimann, protkollikirjutajaks koolijuhataja pr. Alma Noor. Koolihoolekogusse waliti häälteenamusega Oskar Kuuskmõnn ja Karl Luuk, õppenõukogusse Artur Randmer. Järgmisena hoolekogu esimees Friedrich Rebane tegi etteheiteid õpetajale, miks see waewawat wäikeseid kirjaoskamatuid lapsi, jagades neile tühje walgeid paberilehti ja käskides kodus sinna peale midagi omapead ilusasti kirjutada. Õpetaja seletas, et uuemad haridustegelased sellist meetodi soowitawad, mida tema ka wahest katseks proowiwat. See wabaltkirjutamine walgetele lehtedele olewat wäga hea uuem kirjaõppewiis. Samas Fr. Rebane luges ette wallawalitsuselt saadud kirjaliku aruande kooli aia ehitusmaterjali — lattide, postide, naelte jne. üle tähendades, et see materjal ei olewat kõik õieti ära tarwitatud, kuna osa olewat ülekohtuselt kõrwale toimetatud. Süüdlane olewat õpetaja abikaasa, Altpere talu peremees August Noor, kes oli aiakraami kohaletoimetaja ja seda wahepeal oma kasuks kõrwale toimetas, jättes kooli aia ehituse osaliselt pooleli. Süüdistataw August Noor, kui walla esindaja Nahe algkooli hoolekogus waidles sellele süüdistusele ägedalt wastu. Wastastikusest waielustest läksid koosolijate meeled marru. Enamuse arwamine kaldus süüdistaja poole. Kisa ja kära oli enam kui palju, koosoleku juhataja keelust hoolimata.
August Noore endine sulane Grigori Saadik teadis tõendada, et nemad tõesti peremehega seltsis Nahest aialatte Altperesse wedanud, mida seal masinakuuri katuse tegemiseks tarwitatud. Muuseas ta tähendas, et tema endine peremees August Noor olewat „täielik wallaasjade kõrwaletoimetaja" sest ka muid metsawedude wargusi nad pannud peremehega koos toime, kes teda sellest waikida käskinud. Endine Nahe kooliteener Leena Rebane teadis rääkida, et tema ja pr. Alma Noor aidanud kord koolimaja õuele weetud latte koormasse laduda, mida siis August Noor ära wiinud Altperesse. Kogu see waielus protokolleeriti ja süüdistajad ning süüdistatav ähwardawad üksteist kohtuga, mis ka wististi ei jää waid lubaduseks. Tahetakse vastutusele wõtta ka selleaegne koolihoolekogu, sellepärast et ta kooli asjade järele pole walwanud. Eelmainitud sündmused toimusid paari aasta eest.
Weel teati rääkida, et walla poolt olla Nahe algkoolile ostetud ilupuud istutamiseks, mis aga nüüd teist-kolmat aastat Altpere aias kaswada ja nagu August Noor ise tõendawat, „seal juurduda". Lõpuks tegid wennaksed Edgar ja Oskar Kuuskmannid ettepaneku: August Noor kui senine walla esindaja Nahe koolihoolekogus, sealt taganandada, sest et ta on õpetaja abikaasa ja nende käsikäes tegutsemine kujuneks koolile ja wallale kahjulikuks. Hääletamisel wõttis lastewanemate kogu selle otsuse häälteenamusega wastu. Seega lõppes koosolek, mis kestis kella 4-st kella 9-ni õhtul.



Priidu Vahtrik



Jüri Freimann Uuetoalt ja Lehtse raamatukoguhoidja Alma Võrk Võrgi talust 1995. aastal Lehtse raamatukogus



Nahe kooli õpilased 1923. aastal



Põriki-Nahe koolmeister 1901 - 1910 Nikolai Traks


NAHE



Nahe on kõrgendik Pruuna-Eeskõrve ja Taga-Kõrve vahel ehk nn. Kesk-Kõrve. Nahe mäel asus kunagi kaks talu ja Kõrve haridustempel, Nahe vallakool (1884-1950), koos Hiiopi ja Väljaotsa taludega kutsuti kogu asumit Nahe külaks.
Nahe nimi on tulnud kohe esimese rentniku NAHESSONI nime järgi.



NAHE-ALTTOA, VANAPÕLLU (51,85 ha)



On teada, et 1841. aastal vahetasid Nahe talu rentnik ja Vahtramäe (Vahtriku) peremees kohad. Nahe nimi jäi talule (Nahe-Alttoa), Nahe aga sai oma esimese, samas kasvanud kooliõpetaja PRIIDU VAHTRIKU (1839-1907) ja ilmselt tänu temale ka uue, tolle aja kohta avara koolimaja 1884. aastal.
Priidu Vahtriku isa oli Ambla õpetaja (1814-1829) August Fredinand Glanströmi juures leeris käies liiva peale kirjutades kirjutamise ära õppinud. Tänu sellele heale juhusele õpetas ta kõik oma neli poega kirjutama (tal oli ka neli tütart, kuid neid ei õpetanud).
Priidu Vahtrik, kes andis kõrve lastele haridust aastatel 1862-1871, oli Nahe-Alttoa kohapidaja pärast isa surma 1860-1871. Kui ta 1871. aastal Pruuna-Wedruka koolijuhatajaks ja valla- ning kohtukirjutajaks läks, tuli tema asemele ja ühtlasi Nahe-Alttoa kohapidajaks uus, juba kooliõpetaja ettevalmistusega THOMAS STEIN.
Kui Stein 1880. aastal ära läks, ostis koha päriseks HINDREK BLUMFELDT, Nahe teise talu (Nahe-Jaani) peremees. Siis ehitati talumaadele ka uus koolimaja(1883-1884) ja koolitalu tarbeks mõõdeti välja eraldi maa (A-91; 9,08 ha).
Hindreku poeg JAAN oli maade omanik kuni 1934. aastani, kui Nahe-Alttoa koha ostis ära Aukõrvelt pärit JOOSEP ABRAMI poeg AUGERVALD, eestistatult AUGJÄRV (1877-1947). Uueks talu nimeks võeti Vanapõllu, rahva seas jäi püsima aga ikka Alttoa. Oma naise LIISAGA (1888-1958) oli tal kaks last: ARVI (1927-1957) ja HILJA (s. 1924). Polügooni loomisel tulid ema ja poeg Nelijärvele, kus nüüd, küll juba uues majas, elab tütar Hilja.




Nahe koolimaja, ehitatud 1884. aastal, lammutatud nõukogude sõjaväe poolt 1950-l aastatel


NAHE-JAANI (MÄE; 37,95 ha)



Siin peremeheks olnud JAAN BLUMFELDTI nime järgi hüüti osa endisest Nahe Mäe talust hiljem Nahe-Jaaniks.
Vanasti olevat Nahe suur talu olnud. Jaani isa jaganud koha kahe poja vahel pooleks - Jaan sai Mäe (37,95 ha) ja Joosep Männiku talu (37,84 ha).
Jaanil oli oma naise LEENAGA kolm tütart: JUULI, HILDA ja AMANDA. Leena oli väga kuri ja valvas olnud, jäid kaks vanemat tütart vanatüdrukuks. Juuli oli siiski veel vanas eas mehele saanud.
Noorim tütar Amanda sai küll mehele, kuid jäi peagi leseks. Tema mees PEETER ÜMERA oli politseinik Tapal ja lasti venelaste tulekul maha. Siis tuli Amanda koos väikese poja ENNUGA jälle Nahesse õdede juurde elama.
Vabadel naistel hakkas külas käima vaba mees Koolme külast Kahjusaare talust, kelle naise olevat aastate eest eesti sõjaväelased maha lasknud. KUNINGAS oli mehe nimi. Muidugi meeldis Kuningale õdedest noorim ja ilusaim, Amanda. Kuid ka HILDA arvas enese liidri olevat. Et aga kosilasel oli oma arvamus asjast ja ta seda ka tunnistas, ei seedinud Hilda olukorda. Ta lasi mehe maha (ei saa mine, ei saa ka tema), lavastas enesetapu ja teatas telefonitsi Amandale juhtunust. Et asi oli ebaprofessionaalselt tehtud, tabasid naabrid tõe peagi. Oli aga keeruline sõjajärgne aeg, asi summutati. Veel kirstu juures olla õekesed jagelenud.
Amanda Ümera tuli Lehtsesse elama, ostes omale maja. Kuhu teised õekesed läksid, ei ole teada.



HIIOPI-MÄNNIKU (37,84 ha)



Männiku (Hiiopi) tekkis, kui Nahe talu peremees Jaan Blumfeldt jagas talu kahe poja vahel. Männiku saanud Joosep müüs oma talu maha selleaegsele babtistide peamehele HIOBILE (1860-1943).
Hiobil oli palju lapsi: kaks tütart ja neli poega. Neist Gustav ja Eedi olid kõvad salakütid.
Kohapidajaks jäi poeg JOHANNES. Pärast teda oli viimane peremees Johannese poeg ANTON (1907-1973). Oma naise HELLAGA (1912-1991) sündisid neil Kõrves lapsed: JOHANN (1934), REIN (1940) ja HELLE (1948-1990). Rein armastas kiirusi, oli tubli motosportlane. Sõitis nii ringrada, hipodroomi kui ka krossi.
Polügooni eest kolisid vanemad jupp-jupilt Koolme poole. Algul Lambamäele, siis kasemetsale ja lõpuks 1957. aastal saadi elamine Jäneda jaama taha Lillemäele.



VÄLJAOTSA (27,04 ha)



Väljaotsa oli Männikult edasi, Pruuna-Kõrve viimane talu Koolme poole minnes. Edasi tulid juba Lehtse mõisa ja Koolme küla alla loetavad üksikud metsatalud.
Viimaseks pererahvaks olid Väljaotsal ADELE FREIMANN (s. 1894) ja JOHANNES MOON. Juhan oli Taga-Kõrve külasepp. Tegi head tööd ja talus elati hästi. Et neil lapsi ei olnud, võeti kasutütreks HELMI LUTS (s. 1925). Helmil olid lapsed MART (s. 1944, elab Moskvas) ja tütar LAINE (s. 1946).
1950. aastate algul pani Mart mänguhoos elumaja põlema. Nii kolitigi juba enne polügooni loomist Aegviitu.



PÕLENDSAARE (24,35 ha)



Oli omaette kohake Mahe koolimaja ja Linajärve taguses soos. Nimi Põlendsaare tuli ilmselt sellest, et kuivadel suvedel liivasossi peal olnud põllud ja heinamaad kõrbesid, andsid vähe saaki. Sellepärast pidigi peremees JULIUS PALK (1900-1972) otsima kõrvalteenistust. Olles püha mees, babtistide palvekogunemistel (põhiliselt Vahemetsas) käijatest aktiivsemaid ristis ta ka külas sündinud lapsed ja saatis lahkunuid manalateele. Peale selle oli ta ka veel tubli käsitööline ja ehitusmeister. Oma naise JOHANNAGA (1900-1989) olnud lastele ÕIELE (s. 1927), AINOLE (s. 1931) ja LINDALE (s. 1936) tegi ta jalga kingad ja saapad, samal ajal kui enamik lapsi külas pidi pasteldega käima. Hea ehitusmehena valmis tal 1936. aastal elumaja, üks Kõrve kõige uuemaid.
Oma kodust väljaaetuna läks ema Johanna Pillapalusse, sealt Lehtsesse tütar Aino juurde ning lõpuks Jäneda lähedale Arnika kohale.
Isa aga leidis kolhoosi ajal turbatööstuses tööl käies uue elukaaslase sel ajal Karjamatsil elanud lesestunud sõjapõgeniku ALMA MÜÜRSEPA näol. Ehitas Võrgi meierei piimakeldri vundamendile ilusa majakese, kus viimane elab tänaseni.
Peretütar Aino mäletab, kuis kooliplikana Võhmas karjas käies jäi ta kuulirahe alla (seal oli juba polügoon) ja väga tihedat metsavendade liikumist nende kodu ümber. Neil lausa elanud metsavend EDUARD SAMUEL, lähedal asuva Koonukõrve talu peremees.



LEPPSILLA KÜLA



Lepsilla küla oli Nahest üks kilomeeter edasi, omaette liivaseljandik. Seal oli viis talu, kõik ühehobusekohad, igal paar hektarit põldu, peeti kaks-kolm lehma. Aga koht oli ilus. Punamäe ääres oli väike maaliline õõtsuvate kallastega Linajärv, edasi Koonukõrve poole Pikanõmme mägi ja samas Härgemägi. Inimeste välimaailmas ja kaupluses käimise kohaks oli juba Aegviidu, kuhu ka kõik surnud maeti.



KIISA (LAANE; 27,35 ha)



Talu päriseksostja oli JAKOB FREIMANN, peremeheks aga alates 1895. aastast tema poeg HANS (1857-1945). Oma naise LEENAGA (1874-1947) oli neil tütar MARTA (1897-1971). Marta kosis JUHAN TELL (surnud 1944. aastal) ja nad kolisid Kuiele, peigmehe sünnikohta.
Kuigi talu anti rendile rätsepmeister TALBAKULE, elasid peremees ja perenaine ka seal edasi. Siis kui Talbakud olid 1930. aastal läinud ära Aegviidu lähedale Kriki kohale, tuli noorpaar tagasi ja nad hakkasid talu pidama. Enda elatamiseks käidi suuremates taludes tööl. Martal ja Juhanil olid lapsed HARDA (1921-1998), VALDEKO (1923-1999) ja ELLEN (1927-1984). Harda lõpetas Tartu Riikliku ülikooli, Valdeko lõpetas Mäetehnikumi. Ema elas üksi kuni polügooni loomiseni, siis läks poja juurde Kiviõlisse.



INNU (HIIE; 30,52 ha)



Peremees ANTS ANIIS oli kõva tisler, tegi head tööd. Naine LIINEGA olid neil lapsed THEODOR ja LAINE. Theodor oli Saksa sõjaväes, kargas ära ja põgenes Soome kaudu Rootsi. Õppis laevamehaanikuks ja sõitis mitme laevaga paljudel meredel. Elab Rootsis. Laine aga sai õnnetult surma, kui ta enda poeg kogemata mänguhoos ema tulistas. Innul sulaseks olnud OTTO jäi pärast peremehe surma Liinega elama. Kui viimane ära suri, jäi küla kellassepp üksi elama. Kuni talle seltsiliseks sokutati Narvast sõjapõgenikuna Leppsillale tulnud RAJA. Raja oli Otist 25 aastat noorem ja neil sündis veel kaks poega. Polügoonilt lahkuti Jäneda lähedale Kitsekülla. Raja läinud Venemaale tagasi.



ABRAMI (KÄNNULA)



Abrami oli esialgu Aru (Jüri) talu saunakoht. Talu nimi tuli Abrami nimelisest saunikust. Tema pojal GUSTAV KUKEBALIL (1869-1940) oli oma esimese naise LEENAGA tütar LIINE ja poeg, samuti nimega GUSTAV.
Poeg Gustav, kellel naiseks oli GEETE, mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ja ta hukkus suurpõgenemisel Tallinnast 1941. aasta septembris.
Isa Gustav abiellus teist korda ja naise nimeks oli jällegi LEENA (1876-1965). Sellest abielust sündis 1912. aastal tütar ELFRIIDE . Viimane tuli Leppsillalt ära juba 1934. aastal Patikale Remmelga tallu. Ema Leena aga läks elama Pillapalusse. Kui vana Gustav 1940. aastal suri, jäi maja tühjaks. Sinna kolis Karusaarelt pärit Aleksander Prümmel oma perega. Uusmaasaajatena said nad aga pärast sõda koha Nahesaarele. Siis läks vana õlgkatusega maja Nahe koolile kütteks.



ARU (JÜRI; 26,55 ha)



Esimene teadaolev rentnik oli JÜRI. Sellest ka talu hüüdnimi. Jüri poeg GUSTAV VÖÖLMANN (eestistatult VAHTRA) oli peen ja nutikas mees. Kauples hobustega ja teenis hobuseid kasvatades ka lisa metsaveoga. Naine ANNAGA olid neil lapsed PAULINE (1900-1989) ja JOHANNES-ALBERT (1903-1960). Gustav ise suri Kõrves 1984. aastal, Anna läks 1953. aastal poeg Alberti juurde Tallinna.



KARU (24,08 ha)



Talu päriseksostjaks oli JOOSEP KARU, kel naiseks MAILI. Neil olid poeg JUHAN ja tütar MARI. Juhan läks pärast Ilmasõda Venemaale Samaarasse. Uueks omanikuks tuli ALEKSEI LEMBER oma naise LEENAGA. Aleksei lasid sõja ajal sakslased maha, kuna ta oli toitnud Vene langevarjureid.
Viimati, enne polügooni loomist, elasid majas ANTON ALTSEPP (s. 1891) ja MARIE TEHVO (s. 1899). Tulid ära Aegviitu, kuhu ehitasid maja.



VÕHMA SOOSAAR



Võhma soosaar asub Pruuna Taga-Kõrves, Soodla ja Valgejõe vahelisel alal. Sinna pääses üksnes mööda palk- või pakkteid. Juba iidsetel aegadel kasutati saart oma eraldatuse tõttu pelgupaigana. Seal asus kolm talu: Võhma, Suurekõrve ja Maasikmäe. Suurekõrvelt läks vanaaegna sõjasild Aukõrvele, mida veel tarvitasid sõjaväed 1918/19. aastal.



VÕHMA(77,21 ha)



Võhma talu esimeseks teadaolevaks rentnikuks ja päriseksostjaks oli FRIEDRICH BILS. Talu ostis ta Pruuna mõisalt koos jahipidamise õigusega. Tema pojal ALEKSANDRIL (1866-1936) oli oma naise, Rebaselt pärit LOVIISAGA (1869-1947) kaheksa last. Kõik käisid koolis Nahes ja sinna sai üksnes mööda palkteed, mis viis Võhma saarelt Härgemäe juurde. Seejuures võeti tihti väiksemad sülle, et nende jalad märjaks ei saaks.
Küllaldki suures talus, nn. kolmehobusekohas, peeti 10-15 lehma, kasvatati peekonsigu. Raha teeniti lisaks metsaveoga. Seitsmest üleskasvanud lapsest oli kahel kõrgem, viiel kesk- või põllumajanduslik haridus. Neist FRIEDRICH (s. 1895) oli auastmelt kapten, langes Eesti vabaduse eest Vabadussõjas 19. veebruaril 1919. aastal. Vabadussõja lahingud, muide, jõudsid ka nii kaugele soosaarele. Lahing toimus valgete ja punaste vahel. Viimased tahtsid siit otse Aegviidu poole minna, et seal soomusrongide tee läbi lõigata. Lahing löödi 1918. aasta lõpul otse Võhma talu õue peal. Oli surnuid ja haavatuid.
Kui teised lapsed olid juba kodunt välja lennanud, siis ema Loviise koos tütarde AGATE-REEDA (1902-1983) ja LEIDAGA (1910-1988) aeti oma kodunt välja. Nimelt jäid nad ette Vene sõjaväe polügoonile, mis sealkandis loodi juba 1946. aastal.
Võhma talu hoonetel oli kurb saatus. Kui 1941. aasta märtsis oli elumaja õnnetuse tõttu maha põlenud, siis sama aasta suvel SELMA (1906-1987) mehe August Põdra poolt ehitatud väike uus elumaja ja muud hooned leiti olevat sobivad pommitamise sihtmärkideks. Nii tehtigi ja ühe täpsema tabamuse tulemusena need süttisid.
Põlistalust oli jäänud ainult tuhk...



MAASIKMÄE (41,68 ha)



Eestiaegsed omanikud olid KARL ja JUULI LUUK. Neil olid lapsed ENDEL, FELIKS ja ELLEN. Endel lahkus kodunt varem, Lahinguväljale (Vikipalu). Feliks läks kuueteistkümneaastase poisikesena sõtta (Saksa lennuväe abiteenistusse) ja sinna ta jäigi. Isa suri 1945. aastal. 1946. aastal polügooni loomisel aeti ema Juuli koos Elleniga kodunt välja. Nad tulid Jäneda jaama lähedale Kalju kohale.



SUUREKÕRVE (62,57 ha)



Talu ostis 1888. aastal päriseks ALEKSANDER FALK, kes, olles teinudkaastööd eestikeelsetele lehtedele, oli 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal mustas nimekirjas. Oma naise LIINAGA oli tal kolm poega ja tütar MEETA. Meeta oli ka lühikest aega ka Nahes asendus-käsitööõpetaja. Suri suhteliselt noorelt.
Poeg EDUARD lõpetas Liiguste ministeeriumikooli, kosis lähima naabri, Augjärve ääres asunud Aukõrve peretütre ELFRIIDE ja hakkas talu pidama. Sõja lõpul sattus perenaine konflikti metsavendadega, kes ta maha lasid. Siis läks Eduard Suurekõrvest ära, algul metsavahiks Sikale, siis kolis Tapale. Enne polügooni loomist jõudis ta Suurekõrve hooned lahti võtta ja ära vedada. Ehitas neist endale Tapale elamise. Majja jäi elama vend PAUL (sünd. 1904), kes oli kodunt lahkunud juba 1927. aastal. Ta rajas Rakveresse põllutööriistade rendiettevõtte. Oli tehnikabüroo omanik ja autokoolis õpetajaks. Liigse aktiivsuse eest küüditati Venemaale kaheksateistkümneks aastaks. Aga eestlane elab edasi!



KOONUKÕRVE (73,70 ha)
TAGAVÄLJA



Koonukõrve oli Pruuna mõisa Tõõrekõrve karjamõisa suur rendikoht, mis asus üle Soodla jõe, Jussi järvedest ainult paari kilomeetri kaugusel. Koha asutajaks ja rentnikuks olnud juba Põhjasõja ajast inimesed, kes siia olevat varjule põgenenud. Kauguse tõttu põhimõisast Põrikist ja hiljem Pruunast olevat nad ka teoorjusest vabastatud. Sellest tulnud ka nende perekonnanimi FREIMANN (vabamees). Vanim teadaolev, ka koostaja esivanem KOONUKÕRVE LAUR, oli sündinud 1791. ja surnud 1862. aastal. Järgmiseks kohapidajaks olid tema poeg JÜRI (u. 1815-1890) ja pojapoeg HANS 1876. aastani. Siis kolisid Freimannid Lepsillale.
Uueks Koonukõrve rentnikuks tuli aga JÜRI KUUSKMANN, kes ka koha 1883. aastal päriseks ostis. Tal oli oma naise LEENAGA kaks poega ja kuus tütart ja nende juures elas ka Jüri poolvend ALEKSANDER.
Koonukõrbe jäi aga elama tütar IDA, kellele tuli kosilaseks EDUARD SAMUEL. Viimane, elades venelaste tulekul metsavennana (ka Põlendsaares), haigestus ja suri Kõrves. Talu endises sauna kohas , kus olid ka eraldi hooned, elas teine tütar LIINE oma mehe, põhitalu peremehe Eduardi venna KARLAGA.
Ida, õde Liine ja Karla läksid polügooni eest Aegviidu lähedale Uuejärvele.


VAHTRIKU (23,15 ha)



Vahtriku oli iidne metsavahikoht. Siin oli 1887. aasta 13. märtsil metsavahi pojana sündinud elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedemeister, hilisem maareformi läbiviija FERDINAND PETERSON (surnud 18. veebruaril 1979 Chapel Hillis USA-s). Pruuna-Tagakõrve ja ühtlasi Pruuna- Kõrveks oletava ala viimane talu asus Järva-Harju piiri lähedal Soodla jõe ääres.
Nii oli ka talu lisasissetulekuallikaks kala- ja vähipüük, eriti viimane. Püütud vähid viidi spetsiaalsete kastidega Aegviidu jaama, sealt edasi Tallinna turule.
Talu katastrijärgne omanik JOHANNES SEPP (1889-1934) oli selle saanud päranduseks oma isalt JUHAN SEPALT (1849-1922), kes oli sepp. Sellest ka elanike perekonnanimi. Naine LUISEGA (1899-1983)oli tal neli last: LINDA (1919-1993), ERICH (1921-1998), HEINEN (1922-1966) ja EDGAR (1929-1996). Kui Johannes suri, abiellus ema Luise samast külast Äplikusaarelt pärit RONALD KÄÄNIKUGA (1898-1975). Sellest abielust sündis 1936. aastal tütar ULVE.
Vahtriku lapsed käisid kooli Aegviitu, kuhu oli kuusteist kilomeetrit. Kui 1946. aastal sinna polügoon tehti, aeti Vahtriku elanikud minema.




Angelina Võsuri


KOKKUVÕTE



Rännates läbi Eestimaa, kohtame kõikjal mahajäetud talusid, kokkulangeva katusega hooneid, lagunevaid mõisaid. Tekib küsimus, kas ka ilma polügoonita oleks meie küla välja surnud? Kuigi sõda võttis oma, nõukogude võim (kolhoosiaeg) ja suhteline kaugus välismaailmast peletasid noored minema, julgen arvata, et ei. Sest paljud sealsed talud olid korralike uute hoonetega ja ka järeltulevat põlve oli (ikkagi) küllaga. Elu oleks kestnud Kõrves edasi!
Las teavad ka meie lapselapsed ja tulevased põlved, kus me pärit oleme, kuidas elati vanasti seal kaunis ja karmis Kõrve-nurgas.
Selle küla ajalugu on võetud raamatust "PRUUNA - KÕRVE ühe hävitatud küla lugu", koostanud: Jüri Freimann, Lehtse 1999. Jüri Freimann on sündinud ja elanud viisteist aastat Kõrves, mida ei ole enam.




Jüri Freimann Uuetoalt 2017. aastal



Nahe kooli lõpupäev 1927. aastal, fotol on Anna, August ja Hilja Freimann



Freimannid Uuetoal 1926. aastal. Ees vasakul Linda, seisab vasakul Hilja, tema taga poiss Eduard, vanapaar istuvad Anna (Evartov) ja August, süles on Lembit, üleval paremas nurgas Johannes, paremal istub Ilmar



Jaanipäev Pruuna – Eeskõrves Tänavotsa mäel umbes 1930. aastal, pilliga on Artur Randmer



Kõrve rahvas Aegviidus 1989. aastal: Endel ja Evi Randmer, Jüri Freimann, Hilja Freimann, Linda Aron, Ain Freimann, Helmut Piirsoo, Tõnu Eplik



Kõrve rahvas Nahe koolimaja aseme juures



Pruuna - Kõrve rahva kokkutulekust osavõtjad 9.juunil 1990. a. (270 inimest). Vaade endistele Uuetoa-Altpere-Hundi väljadele, kus asus sõjaväe lasketiir



Kõrve rahvas kokkutulekul 9. juunil 1990. aastal



Kõrve rahva kokkutulekul Pruuna-Kõrves, lehvib Eesti lipp


Pruuna-Kõrvest ajakirjanduses


12.11.1932 Tapa Sõnumed
Pruuna Kõrve põllupidaja August Noor on wäga energiline ja ettewaatlik mees, kunagi pole tal aega ja alati on tal lõpmata palju asju ajada, kuid kõige selle juures saab ainult pisut neist aetud, sest Noorel on juba niisugune mood, et ta igalpoole jääb hiljaks. Vallavalitsuse koosolekule jõuab alles siis, kui juhataja on jõudnud juba öelda — lõpetan koosoleku. Aga ega sellest siis miskit paha ei ole.


12.05.1934 Uus Tõe Hääl
Pruuna kõrves Koonukõrwe t. omanik Jüri Kuuskmann oma abikaasaga. Nad mälestasid oma 50-dat abielu aastat. Wana põline peremees oma kõrge vanaduse juures näib wälja veel küllalt tugeva välimusega. Neil on olnud 7 last, 5 tütart ja 2 poega, kes mõlemad juba surnud on. Oma alalises elukohas on «kuld paar" elanud aasta kümneid. Kuigi nende «Koonukõrwe" talu maapind kehv — liivane, on selle pere rahvas, tuntud, kui Pruuna kõrve üks jõukamaist, mida on neile võimaldanud visa ja aus töö ning eeskujulikud elukombed.


06.06.1930 Tapa Sõnumed
Wõrgi turbaühing asutatud. Ka Pruuna kõrve põllumehed, kellel ei puudu küll ka oma turbarabad, on seisukohale asunud, et ühtselt weel riigi soode tagavarast maa-ala juurde saada turbatööstuse otstarbeks. Asutati ühing, kus on alguses liikmeid 15.  Juhatuses on A. Rebane — esimees, G. Adamson —laekur ja A. Noor kirjatoimetaja. Turvast kavatsetakse käesoleval aastal välja töötada kuni 75 kantsülda. Oma kruntide juures asuwad sood on määratud kultiveerimisele.


Tapa Kaja 7. juuli 1934
Karjapoiss põletas 750.000-lise varanduse. Hulk inimesi jäi vaid seljariietega.
Ajal, mil Lehtse valla Äpliku-Altpere pererahvas väljas heinamaal viibisid ja kodus 12-aastane karjapoiss Albert Pihel, talupidaja ema ja puusepp Hans Pappmann olid, süttis põlema õlgkatusega sama talu aidahoone, mis koosnes viiest igasugust kraami täis olevast ruumist. Mõne minuti jooksul oli tuli ka teise läheduses oleva hoone küljes, kus asusid ka abihoone, tall, heinaküün ja kuur, samuti täidetud igasuguse põllumajunduslise ja muu inventaariga. Ära põles ka veel 20 sülda põletispuid, õnnekombel suudeti päästa tulemöllu haarangust elumaja ja karjalaut. Aidas olid pererahva üliriided, pesu, vilja ja toidutagavarad, talus teenivate kahe sulase ja kahe tüdruku isiklik varandus ja raha. Eriti suure kahju osaliseks sai Maali Korkmann, kellel on tules hävinenud väärtuslikke dokumente ja muud varandust üle 1000 kr. väärtuses. Peale selle oli ärapõlenud hoonetes mitme väljaspool elutseva, nagu Kristoff  Bils’i j. t. varandus, kuuris põles mitu jalgratast, muuseas ka heinalise Adolf Baader’i oma. Ainult hooned olid kindlustatud tule vastu 510 kr, eest. Lehtse tuletõrje jõudis õnnetuskohale siis, kui hooned juba poolenisti maha olid põlenud. Ta päästis tulehävinemisest hulga vilja ja liha.
Algul ei teatud kedagi süütamises kahtlustada. Politsei võttis ülekuulamise alla sama talu karjapoisi Albert Pihel’i, kes algul seletas, et tema näinud enne tule algust hoonete läheduses üht võõrast meest, kes olnud palja jalu, palja peaga ja väga räbalalt riietatud. Need seletused ei väärinud vana vilunud konstaabli Heinrich Tossi usaldust, kel jäi kindel veendumus, et poiss oligi, kes hoonetele tule otsa pani. Võõra mehe „nägemine" poisi poolt polnud muud kui kurikavala poisi väljamõeldis. Hiljem võttiski karjus süü omaks ja seletas, et pistnud majad põlema sellepärast, et siis karjaskäimisest vabaneda. Tule on pistnud aida katuse räästasse, kust leegid hirmsa kiirusega levinenud üle hoone, ise aga ära jooksnud. Poisike võeti vahi alla, kust teda peale kohtu otsust vanemate valve alla antakse või Harku saadetakse. Põletamise otsus olnud temal enne kuriteo kordasaatmist juba mõni päev varem tehtud. Kui vanemad pole lubanud pojal karjast mitte lahkuda, mispeale jäänud kurvameelseks ja igapäev kuni kuriteo kordasaatmiseni metsas kui hunt hulunud. Noor kurjategija on olnud Nahe algkooli õpilane, kus kahjukannataja abikaasa õpetuse andjaks oli.