Keelekonverents Tapal

1908. aasta 30. mail peetud konverentsil sõlmisid Tartu ja Tallinna keelemehed Tapal keelerahu, ületades sellega omavahelised erimeelsused. Sisuliselt astuti esimene samm eesti kirjakeele ühtlustamiseks. 30.05.1988 avati Tapal Muusikakooli seinal toimunud sündmuse puhul mälestustahvel. Möödunud oli 80 aastat, kui Tapa Muinsuskaitse Klubi organiseeris mälestustahvli paigaldamise. Katte mälestustahvlilt eemaldas nüüdseks manalateele läinud Tapa I Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kalju Kuld.
Kirjakeelekonverentsi sajanda aastapäeva puhul korraldas Tapa vallavalitsus koostöös Tapa linnaraamatukogu ja Tapa kirjandusklubiga konverentsi “Keel kasvab minust enesest”, mis algas keelekonverentsi toimumiskohta märkiva mälestustahvli taasavamisega Tapa muusikakooli seinal.1988. aastal valminud mälestustahvel eemaldati muusikakooli fassaadi uuendamise käigus ja seda ei pandud kohe tagasi kuna sel ajal hoonet renoveeriti. “Pärast seda sai mõeldud, et tahvel lihtsalt seinale kinnitada oleks liiga lihtne. Nii saigi see ettevõtmine sätitud sajandaks aastapäevaks. Kivi ise läbis väikese uuenduskuuri, seda lõigati veidi õhemaks,” rääkis Tapa vallavanem Kuno Rooba. Esimese tahvli peal olnud esialgne kiri "Siin toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908" oli sisuliselt eksitav, sest konverents ei toimunud muusikakooli ruumides, vaid seltskondliku ühenduse "Harmonie " saalis, mis aga oli tahvli paigaldamise ajaks lammutatud (1969. aastal). Uuel plaadil lihviti vana tekst maha, kaotati ära sõna "siin" ning asendati sõnaga "Tapal".

Villem Reiman
09.03.1861 - 25.05.1917
Pastor ja ajaloo uurija, Eesti Kirjakeele Seltsi aktiivne tegelane ja esimees aastail 1907 - 1914, huvitus kirjakeele ajaloost.

Mihkel Kampmann
28.03.1867 - 30.09.1943
Kirjandusloolane, koolikirjanik, töötas Tartus õpetajana aastail 1907 - 1932, tundis elavat huvi keeleküsimuste vastu.

Johannes Voldemar Veski
27.06.1873 - 28.03.1968
Ajakirjanik, keeleteadlane, professor, akadeemik.

Johannes Aavik
08.02.1880 - 17.03.1973
Tuntud keeleteadlane, kes oli hiljem teravas opositsioonis Eesti Kirjakeele Seltsi keeletoimkonnaga, arvustas J. V. Veski tegevust õigekeelsussõnaraamatu koostamisel.

Villem Grünthal Ridala
30.05.1885 – 16.01.1942
Luuletaja, keele-, kirjanduse- ja rahvaluuleteadlane.

Anton Jürgenstein
20.10.1861 – 21.02.1933
Õpetaja 1885-1905, ajakirjanik 1906-1929, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees aastail 1924-1928, kirjandusanalüütik.

Ernst Peterson Särgava
17.04.1868 – 12.04.1958
Kooliõpetaja, kirjanik ja poliitik, Tallinnas emakeeleõpetaja.

Georg Eduard Luiga
1866 – 1936
Koolmeister, luuletaja, ajakirjanik ja aktiivne ühiskonnategelane.

1904, siin toimus Tapa esimene kirjakeele konverents, seltskondliku ühenduse Harmonie saalis 30.05.1908

Mälestustahvli taasavamine 30.05.2008

Ajaleht “Õigus”, 31. mai 1908
Kodulugu: Seltside-waheline kirjakeele korralduse koosolek Tapal.
(Tekst ajalehest muutmata kujul)

"Eila, 30. mail, peeti Tapal “Harmonie” seltsi ruumides kella 9-6 päewal Eestimaa Rahwahariduse-seltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi saadikute wahel õigestkirjutusesse ja õigekeelsusesse puutuwaid läbirääkimisi, nimelt sel otstarbel, et meie kirjakeeles sellekohaseid lahkuminekuid wähendada. Täh. koosolek oli esimene seesuguste seas, millede sarnasid edaspidi weel mitmed ära pidada mõeldakse.
Koosolekule oliwad ilmunud: E. R. s. saadikutena: üliõpilane J. Aawik, G. E. Luiga, E. Peterson, mag. C. Recha, N. Soll ja J. W. Weski; Eesti Kirjandusseltsi saadikutena: cand. J. Jõgever, A. Jürgenstein, M. Kampmann, J. Kurrik, W. Reiman ja J. Tammemägi.
Koosoleku juhatajateks waliti W. Reiman ja J. W. Weski, protokollikirjutajateks J. Aawik ja M. Kampmann.
Kõige pealt katsuti neid juhtmõtteid üles seada, millede alusele kirjakeele korraldamist tuleks rajada. Selleks refereeris J. Aawik prof. Setälä sellekohaseid mõtteawaldusi. Nende alusel jõudsiwad koosolijad otsusele oma tegewusel silmas pidada, et wastuwõetawad kirjakeele-wormid rahwa seas tarwitatawad, rahwale arusaadawad ja otstarbekohased oleksiwad.
Sel korral tuliwad järgmised küsimused otsustamisele:
1) Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes “ea” kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma. Seega tuleks siis hääl ja päästma ning pääsma jne. kirjutada.
Tähendus: Sõna “päew” tuleb “äe”-ga kirjutada (paljuse osastawas - “päiwi”). “äe” tuleb ka kõigis neis sõnades tarwitada, kus ä ja e wahelt mõni konsonant wälja on langenud.
2) Otsustati sõnatüwedes põhjusmõttelikult õõ kirjutada, “õe” aga ainult 3 sõnatüwes, nimelt: nõel, õel ja sõel. Seega tuleks kirjutada: õõruma, wõõras, mõõk, mõõt, rõõm, põõsas jne.
3) Jõuti otsusele pikka ü-kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata.
4) Et sõnade algul olew h ainult Wõru murrakus kuuldawale tuleb, siis kaldusiwad mõnedgi koosolijad arwamisele, kas algtähte h kirjas kas kõigi 173 tüves wõi wähemalt ühes osas sõnades, kus h tarwitamine wankuw ära ei wõiks jätta. Jäädi põhjusmõttelikult lõpuks ikkagi alg-h tarwitamise juurde kindlaks, wõeti aga nõuks lähemaks kongressiks sellekohaste erandite nimekiri kokku seada; niisuguste erandite sekka langeksiwad muu seas: ernes, õrn, irwitama, õel, eile, ui, agan jne.
5) Tumeda i asjus, mis oma kõla poolest i ja e wahel seisab, otsustati neis sõnades, kus i-kõla mõnes sõnawormis weel selgesti kuuldawale tuleb, i tarwitada, teistes e. Näit.: kaine, luine, maine, puine, suine, teine; aga: waene, paene. Pikemate waidluste järele otsustati “naeris” kirjutada (mitte “nairis”), kuna küsimus selles tükis lahtiseks jäi, kas “laine, naine” wõi “laene, naene” kirjutada tuleks, kuigi esimene kirjutamisewiis rohkem poolehoidjaid leidis.
6) Küsimus, kuidas sõnu: nõu, au, jõud jne. tuleks kujutada, jäi lahtiseks. Suurem hulk koosolijaid leidis fonetiklisel alusel tarwiliku olevat diftongide teist wokali mitte ilmasgi kahekordselt kirjutada, waid ühekordselt (nii siis austawa, jõuga jne.), wähemus aga jäi oma ajaloolisele waatepunktile kindlaks ja nõudis diftongi teise wokali kahekordset kirjutamist: mõned arwasiwad näit. sõnas “jõuud” koguni kahte silpi kuulwat.
7) Selles asjas, kas omadusesõnade omastawast käändest arendatud määrasõnade lõppudeks “ste” ja “mine” (näit. armsaste, armsamine) wõi “sti” ja “mini” (näit. armsasti, armsamini) tuleks kirjutada, jõuti järgmisele ühisele otsusele: Et i-kõla Eesti keeles aegade jooksul e poole kaldub, tuleb neis sõnades lõpp e üleüldiselt tarwitusele wõtta; nii siis: ilusaste, kauniste, paremine, kauemine jne.; ainult kontraheeritud sellelaadilistes määrsõnades tuleks i-lõppu tarwitada, näit.: hästi, ilusti, warsti jne.
8) Määrsõnalise liite “gi-ki” asjus otsustatakse Dr. J. Hurti sellekohane reegel tarwitusele wõtta. Seega tuleks wokalide, sulahealte ja õhkheale w järel gi, explosiwide (b, p, d, t, g, k) ja õhkheale s järele ki kirjutada; näit.: temagi, kullgi, soowgi, aga: laudki, ilmaski jne.
Järgmine keelekoosolek otsustati sügise poole Tartus ära pidada."

   
Tapa keelepäev 1978                              Keelekonverentsi eritempel 2008

Eesti Posti eritempel 1998

Kirjakeelekonverentsi postkaart 2008

Tapa vabastamise mälestustahvel raudteejaama seinal

8.01.1919 asusid soomusrongid Lehtse lähistel. Samal õhtul kutsus soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts soomusrongide 1, 2 ja 3 ülemad enda juurde, teatades, et hommikul kell 5 jätkavad rongid pealetungi, et vallutada Tapa. Soomusrongi nr. 1 juhtis Vabadussõja kangelane kapten Anton Irv. Vaenlane osutas tõsist vastupanu, eriti alevi ees, kuid peatselt oldi sunnitud taganema Valgejõe suunas. Soomusrongide dessandi kätte langes Tapa kell 9. Sõjasaagiks saadi kolm kuulipildujat, ligi 200 püssi, hulk lõhkeainet ning sõjavangi võeti 78 meest.
13. oktoobril 1932 andis soomusrongi nr. 1 ülem kolonel Karl Tallo Kaitseliidu Järva maleva Tapa malevkonna pealikule ja Tapa linnapeale teada oma ja 1. diviisi ülema kindral Aleksander Tõnissoni soovist, et Tapa kui sõjaliselt tähtsa asula vabastamine punaste käest saaks mingil viisil jäädvustatud. Üks võimalus oleks mälestustahvli asetamine Tapa jaama seinale. 13. novembril 1933 arutas küsimust Kaitseliidu Tapa malevkonna pealiku O. Stokeby kutsel Tapa malevkonna staabis selleks kokkukutsutud komisjon järgmises koosseisus: Soomusrongirügemendi ja ohvitseridekogu poolt major Erich Bartelt, Tapa linnapea Tõnis Rähn, Tapa jaamaülem R. Blauhut, Tapa politseikomissar O. Wichmann, Tapa linna majaperemeeste seltsist J. Ruuse, Tapa Naiskodukaitsest S. Stokeby, Tapa Naisseltsist M. Puusepp, 1. soomusrongirügemendi
üleajateenijate kogust E. Jakustand, Kaitseliidu Tapa üksik-patareist A. Kuusk, Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsist A. Kütt ja Tapa Sõnumed toimetusest Evald Tiits.
Koosolek otsustas üksmeelselt, et Tapa vabastamise mälestuseks tuleks kinnitada Tapa raudteejaama põhjapoolsele seinale pronksist mälestustahvel vastava pealkirja ja Soomusrongirügemendi embleemiga. Tahvel mõõtudega 66,5x133 cm ja kaaluga üle 200 kg valmistati Johannes Mittuse valutöökojas Tallinnas.
9. jaanuaril 1934, Tapa vabastamise 15. aastapäeval paigutati vaksali seinale pronksist mälestustahvel kirjaga "9. jaanuaril 1919 murdsid soomusrongid punaste ikke Tapal". Avamisel viibisid teedeminister Sternbeck, kindralid Johan Laidoner ja Jaan Tõnisson ning soomusrongide kolonel Karl Parts. Selle õnnistas sisse Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, avamisel pidas kõne ka kindral Johan Laidoner. Mälestustahvli valmistamiseks tehti korraldava komisjoni poolt tapalaste seas korjandus. Selle heaks annetasid Tapa Majaomanike Selts – 50 kr, Tapa jaamaülem ühe ametkonnaga – 41 kr, Naiskodukaitse Tapa jaoskond – 21 kr, Tapa Noorsookasvatuse Selts – 10 kr jne. Loteriidest saadi 101 kr, kõik kokku 366 kr. Pronkstahvli valamine maksis 240 kr, ülejäänud raha kulutati tahvli paigaldamisele ja avamispäeva pidustustele.
Tapa Sõnumete (1934) artiklis avaldas mälestustahvli korraldav toimkond tänu kõigile annetajatele ja kaasaaitajatele, "kes võimaldasid nii kergesti läbi viia jäädavalt Tapa ajalukku säiluva kauni ürituse".
Nõukogude okupatsiooni alguses võeti mälestustahvel seinalt maha.

09.01.1934 avati mälestustahvel Tapa jaamas Tapa vabastamise 15. aastapäeva puhul

Taasavamine

Mälestustahvel taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993. Tahvel valmis aasta varem Tapa muinsuskaitsjate ja tolleaegse linnavalitsuse algatusel, eestvedaja Jaan Viktor. Pronksist tahvli valmistas Tallinna kunstnik Tiiu Kirsipuu Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri säilinud klaasnegatiivist tehtud foto järgi. Kus asub vana tahvel, ei teata, kuigi 1980-ndatel oli seda nähtud jaama tööriistakuuris. Seega on teoreetiline võimalus, et eksisteerib kaks tahvlit. Taasavamise pidulik sündmus algas Jakobi kirikus jumalateenistusega. Kirikust liikus pikk rongkäik Tapa jaama perroonile, kus oli kaitseliitlaste ja kuperjanovlaste valve. Valge kanga all oli varem paigaldatud kuuseokstega pärjatud mälestustahvel. Mälestustahvli õnnistas sisse piiskop Einar Soone. Kõnelesid linnapea Raivo Raid, volikogu esindaja Kalju Kuld ning külalised - teede- ja sideminister Andi Meister ning kaitseministeeriumi nõunik ja sõjaajaloolane Hannes Walter. Piduliku päeva lõpetas õhtusöök Tapa restoranis.

Tapa vabastamise mälestustahvel

T.E.N.K.S. A. Nigol.

20.11.1906 toimus Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna asutamiskoosolek. Koosolekut juhatas seltsi asutaja August Nigol, kes andis ülevaate seltsi ülesannetest ja tutvustas seltsi põhikirja. Koosolekul võeti vastu ligi 100 liiget. Seltsi põhiliseks ülesandeks oli eestikeelse algkooli avamine Tapal ja selle ülalpidamine.
6.01.1937 paigutati pidulikult maja seinale marmorist tahvel A. Nigoli mälestuseks. Samuti kandis EW ajal praegune 1. Mai pst. Nigoli pst. nime. Hoone, kuhu tahvel paigutati, on tänaseni säilinud ja renoveeritud ning selles tegutseb Tapa Muusikakool. Tahvel asub Tapa Muuseumis.

August Nigol (1. august 1877 Kambja kihelkonnas Tartumaal – 16. august 1918 Perm), oli asundustetegelane, kooliõpetaja, kirjanik ja Helsingi eesti koguduse õpetaja.

August Nigol lõpetas Tartus gümnaasiumi ja õppis 1900-1905 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Oli Peterburis apteekriõpilane ja töötas algkooliõpetajana. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta usuõpetajana Pärnus. Kindralkuberneri korraldusel oli ta sunnitud aastal 1906 Pärnust Venemaale lahkuma. Seejärel töötas ta saksa keele õpetajana Rostovis Doni ääres ja Saraatovis. Juulis 1908 ordineeriti ta pastoriks. 1908 - 1909 töötas ta Konstantinovka (Pjatigorsk) abipastorina. Kuid aastal 1909 lõpetas ta kõrgema astme saksa keele kursused ning ta sai õiguse töötada gümnaasiumi saksa keele õpetajana. 1909 töötas ta gümnaasiumiõpetajana Rostovis ja aastal 1910 Jamburgi kommertskoolis. Kuna tal ei õnnestunud aastal 1910 saada Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks, asus ta aastal 1911 Helsingisse. Ta töötas alguses Vene Aleksandri gümnaasiumis saksa keele õpetajana. Kuid ta tegutses ka eestlaste pastorina.
August Nigol tundis sügavat huvi Venemaa eesti asunduste vastu. 1913 lootis ta külastada Oudovat. 1915 reisis ta mööda Krimmi eesti asundusi. 1916 reisis August Nigol mööda Vologda, Ufaa, Volga ja Arhangelski eesti asundusi, 1917 Vjatka, Kostroma, Jaroslavi ja Samaara eesti asundusi. Ameerikas elavate eesti seltside ja ühenduste asjus küsitles ta Eduard Vildet, kes elas alates 1911 USA-s ja pöördus 1917 kodumaale. Oma reisidelt kogus August Nigol suurel hulgal andmeid 313 Venemaa eesti asunduse kohta, millest jutustava 96-leheküljelise käsikirja ta 1917 aasta novembris Tartusse trükki saatis. Tartu langes aga novembris 1917 punaste kätte ja siis hävis ka August Nigoli käsikiri. August Nigol koostas uue käsikirja, mis trükiti Tartus aastal 1918.
10. juunil 1918 anti kirikunõukogu poolt Nigolile luba Siberisse sõiduks. Augustis 1918 sõitis ta eesti asundustesse Tartu ja Moskva kaudu. Moskvas kohtus ta ka Moskva kindralsuperintendendi Paul Willigerodega. Aga enne Siberi eesti asundustesse jõudmist arreteerisid punased ta Permis ja lasid 16. augustil 1918 maha, andmata talle ühe pealtnägija sõnul ka võimalust telegrammi saatmiseks Moskva kindralsuperintendendile, kelle abiga ta lootis punaste käest vabaneda.

22. jaanuaril 1922. aastal toimus Tallinna-Haapsalu rahukohtus August Nigoli tapmises süüdistatud Johan Tiigi kohtuprotsess, mida kajastasid ajalehed, kirjeldades sealjuures Nigoli kinni võtmisele eelnenut.

Postimees, 23. jaanuar 1922
Õpetaja August Niggoli tapmise protsess.

Täna hommiku algas Tallinnas rahukogus õpetaja August Niggoli tapmise asja harutamine. Süüpingil istub läinud aastal Eestis kinni wõetud enamlaste agent Johan Tiik. Kaebealune on umbes 25 a. wana, kõhna wälimusega, wõrdlemisi intelligent, peab ennast kohtus wäga julgelt ja wapralt ülewal ja annab oma poolt asja kohta pikemaid seletusi. Kohtu esimehe kohal istub rahukogu esimees Tammann, prokuröri lauas Rõuk. Kaitsjatest on kohal T. Kalbus ja A. Palwadre. Kohtusaal on inimesi pungil täis, sest protsess pakub suurt poliitilist huwi. Tunnistajaid on 5: F. Lambert, K. Kurwits, J. Tomberg, Aliide Parm ja W. Rõõmus. Kõik optandid Siberist. Süüdistusakti ettelugemine kestis üle 1 tunni. Sellejärele andis seletusi tunnistaja Lambert. Tunnistaja tõendas, et 1918. a., kui õpetaja Niggol Siberis tapeti, kaebealune Tiik seal enamlaste teenistuses seistes kawalusega Niggolilt mõnesuguseid teateid on wälja meelitanud, mis tema nõukogude wastast meelsust pidi tunnistama. Selle põhjal on Tiik õpetaja Niggoli “tsheka” kätte toimetanud, kes ta surma mõistis. Nende seletuste peale wastates tähendab kaebealune, et tema seda ei eita, et tema Niggoli kinni wõtta on lasknud. Niggoli juurest on leitud dokumente ja andmeid, nagu oleks Niggolil ülesandeks olnud Eesti asunikude seas ja punases sõjawäes nõukogude wastast meeleolu luua. Ta ütleb, et tema tapmise juures ise ei ole olnud. Kuidas tapmine sündis, seda ei taha tema lühemalt seletada ja lisab wäljakutsuwalt juure: Mina olen kommunist ja mina kinnitan teile, herrad kohtunikud, et nende andmete põhjal, mis õpetaja Niggoli kohta olemas olid, ka mina, kui seda minu ülemus oleks nõudnud, ilma kahtlemata teda surmanud oleks, sest minu teades oli Niggol süüdi enamluswastastes tegemistes.
Üldse muutusid kaebealuse seletused süüdistuskõneks Niggoli tegewuse wastu. Esimese tunnistaja L. ülekuulamine kestis kella 12. Protsess läheb järjest huwitawamaks.

Waba Maa, 24. jaanuar 1922
(Lühendatult).
Süüdistusakt, mille kohtuesimees ette kandis, sisaldab lühidalt järgmist: 14. aug. 1918 a. jõudis Permi linna laiemalt tuntud Eesti asunduste waimline juht ja organiseerija Wenemaal, kirikuõpetaja August Niggol. Permis käisid kohalised eestlased koos August Parm'i piimakaupluses —Permi tän. nr. 58. Ka kirikuõpetaja Niggol läks sinna ja palus enesele öömaja, mis ka lubati. Parmi kaupluses kohtas Niggol kohalisi eestlasi-enamlasi, muuseas Johan Johani p. Tiiki, kes Permis erakorralises komisjonis „tshekas" juhtiwat osa mängis. Et kirikuõpetaja Niggol üks tulisematest Eesti riiklise iseseiswuse loomise õhutajatest oli, hakkas tema Parmi juures wiibiwate eestlastega rääkima, koguni mitte teades, et „tsheka" agendiga tegemist on. Johan Tiik ja teised esinesid alguses kui tõsised eestlased ja lasksid endid wälja paista, kui enamlaste walitsusega mitterahulolijad. Niggol jäi neid uskuma ning palus neid temale kaasa aidata luba muretsemiseks üle wäeliini pääsemiseks Siberi asundustesse. Jutu sees öelnud kirikuõpetaja Niggol Soome kodusõjast rääkides, et Soome walged wõidetud punastega liig toored olnud. Oleks seda omale punased — harimata ja toored töölised lubanud, see oleks arusaadaw olnud, kuid haritlastest sarnast metsikust oodata ei wõinud, tähendanud Niggol. Selle peale ütelnud Johan Tiik, kes wahepeal „tshekast" kirikuõpetaja Niggoli arreteerimise orderi toonud, et teie arwates on töölised siis harimatud ja toored, ning wõtnud Niggoli wahi-alla ja wiinud Parmi juurest ära. Arreteerimist toimetas Johan Tiik isiklikult. Sama päewa öösel sai kirikuõpetaja Niggol Johan Tiiki ja Leonhard Wissati poolt rewolwriga maha lastud. Kohalises enamlaste ajalehes „Urali Kiir'es" ilmus 21. aug. 1918 a. Johan Tiiki poolt kirjatükk pealkirjaga: „Koerale koera palk", kus öeldud, et kirikuõpetaja Niggol sai ära tapetud öösel kl. 12, wastu 16. aug. 1918 a. Samas lehes on tapmise põhjused üles loetud: Niggol püüdnud läbi wäeliini tsehi-slowaakide poole üle minna, läbiotsimisel leitud tema juurest kirjawahetus tähtsamate Eesti walgekaardi juhtidega.
Kohtu-uurija poolt nuhtlusseadust § 1454 põhjal wastutusele wõetud Johan Tiik ennast kirikuõpetaja Niggoli ettekawatsetud tapmises süüdi ei tunnistanud. Tema olnud Permis erakorralise kommisjoni „tsheka" liige, saanud teada, et kirikuõpetaja Niggol kahtlane isik ja ta arreteerinud teda ordeni põhjal, mis erakorralise kommisjoni esimehe ja tema enese poolt alla kirjutatud. Permi “tsheka" otsustanud kirikuõpetaja Niggol'it kui salakuulajat maha lasta. Mahalaskmise juures tema wiibinud ei olla, ei tea ka, kus mahalaskmine sündinud. Mahalaskmist toimetanud punawäelased. Täiendawalt seletab Tiik, et arreteerimise tähe siiski tema wälja annud, kuid tema olla Wenemaa alam ja sellepärast täitnud tema oma ametikohuseid, kui Wene nõukogude ametnik.
Kirikuõpetaja Niggol oli aga kõigiti seaduslik Eesti kodanik. Niggol suri, truuks jäädes oma kohustustele suguwendade waimliste huwide eest hoolitsemisel Wenemaal laialipillatud Eesti asundustes, ta suri Eesti parema tulewiku ning sõprade eest.
Kohtuotsus. Peale süüdlase lõpu sõna ärakuulamist läheb kohus nõupidamisele. Peale tunnilise nõupidamise kuulutatakse otsus: Johan Johani p. Tiik mõistetakse ühes kõigi õiguste kaotamisega 20 aastaks sunnitööle ja 1000 marka kohtukulusid maksma. Maksujõuetuse korral lähewad kohtukulud riigi kanda. Kohtuotsus lõpulikul kujul kuulutatakse Tallinna-Haapsalu rahukogus wälja 6. weebruaril s. a. kell 12 lõunal. Kohtuotsuse ettelugemisel muutus mõrtukas närwiliseks ja lahkus peale otsuse ettelugemist kohtusaalist, temale järele tõttasid kaks sõjariistus wangiwahti.

August Nigol

August Nigol Tartu Keiserlikus ülikoolis 1900-1905. Õppis teoloogiat

T.E.N.K.S. koolimaja Nigoli pst.

Ernst Krimm (sünd. 26.09.1891 Jänedal, surn. 21.08.1943)

Ernst Krimm (nimi eestistatud, vana nimi oli Grimm) oli Tapa esimene linnapea 17.01.1927 - 29.05.1929.
Ta elas Tapal Pikk 50 (1935). Küüditati Siberisse 1941. aastal.
Suri 21.08.1943 Sverdlovski oblastis Kirovi rajoonis.
Tapa linnakalmistule on paigaldatud tema mälestuseks kenotaaf.

Ernst Krimm

Ernst Krimm

Kuidas Tapa esimene linnapea Ernst Grimm osutus sulaselgeks suliks.

Ajalehest „Vaba Maa“ 24.03.1929

Eile õhtul pidi olema Tapa linnavolikogu koosolek, mille päevakorras oli muuseas järgmise aasta eelarve ja tööerakonna rühma poolt esitatud arupärimine sõjaväe laost seadusevastaselt kõrvaldatud ning linna elektrijaamale müüdud nafta asjus. Nimetatud naftapanamasse on segatud asunikkude koondusesse kuuluv linnapea Ernst Grimm ja mitu linnavalitsuse ametnikku. Koosolek jäi aga pidamata, sest linnapea Grimm oma mõtteosalistega sinna ei ilmunud, samuti puudus volikogu juhataja Kask, kelle naisevend, linnavalitsuse ametnik Liblikmann ka on segatud sellesse tumedasse loosse.
Eile päeval tuli veel linnapea Grimmi ja tema abi Johannes Ruuse vahel ette ägedam kokkupõrge, mille lahendamiseks kutsuti välja isegi politsei. Nimelt esitati Ruusele, kes ühtlasi on linnavalitsuse laekahoidja, arve, mille linnapea oli kinnitanud ja palunud välja maksta. Kuna arve näis kahtlasena, loobus Ruuse selle tasumisest. Korduvate linnapea nõuete peale vaatamata, ei täitnud Ruuse viimase soovi ja keeldus arvet ka tagasi andmast. Grimm kutsus kohale politsei, kuid viimane Ruuse käest arve tagasinõudmiseks põhjust ei leidnud.

Ajalehest „Vaba Maa“ 05.06.1929
Revideerimine Tapa linnavalitsuses.

Tapal, 3. juunil. Täna hommikul sõitsid Tapale ja asusid linnavalitsuse asjaajamist revideerima kohtu-siseministeeriumi administratiivosakonna juhataja Dohs ja omavalitsuse asjade peavalitsuse juhataja Hendrikson. Nähtavasti on kuuldused Tapa kurikuulsa linnapea Ernst Grimmi karutempudest juba otsaga ministeeriumis ja sealgi selle mehe tegevuse vastu huvi äratanud.

Ajalehest „Kaja“ 09.06.1929

Reedel, 7. juunil pidas Tapa linnavolikogu oma erakorralist koosolekut.
Enne päevakorra harutamisele asumist sai etteloetud protokoll, mis tehti kohtu-siseministeeriumi kõrgemate ametnikkude poolt paar päeva varem linna kassa ja asjaajamise revideerimise kohta, millest selgus, et revidendid leidsid linna asjaajamise üldiselt korras olema, ning et ilmsiks tulnud kuritarvitused on aset leidnud arveametniku poolt dokumentide kõrvaldamise ja raamatute võltsimise teel.
Esimesena võeti harutusele linna endise ämmaemanda Liisa Vannase palve linnavalitsusele otsuse tühistamise asjus tema ametist tagandamise kohta. Nimelt sai vannas ämmaemanda kohalt linnavalitsuse poolt tagandatud vaatamata sellele, et Vannas üle 20 aasta kohapeal ämmaemandana oma kohuseid kõigiti korralikult on täitnud. Nagu koosolekul selgus, olid selle vallandamise põhjused õige isesugused. Linnapea Grimmil tekkinud halb isiklik vahekord ämmaemand Vannasega ja et viimast kohalt vallandada, on linnapea linnavalitsuse kaasabil väga kavala kombinatsiooniga hakkama saanud, ninapidi vedades volikogu. Uuest eelarvest sai maha kustutatud kulud linna ämmaemanda ameti ülalpidamiseks ja ette nähtud selle asemel ämmaemanda-õe koht linna vaestema-ambulatooriumi juures. Volikogul ei olnud teada linnapea plaan ja eelarve selles osas võeti vastu ettepandud kujul. Kuid kuna sellega ära kaotati linna ämmaemanda koht, vabanes Vannas automaatselt teenistusest ja ämmaemanda-õe valimisel talitas linnavalitsus juba oma äranägemise järele. Kuigi Vannas ka nimetatud uuele kohale kandideeris, jäeti ta siiski kohata, kuigi ta selle peale eesõiguse omas.
Gustav Kaal tähendas, et sellega on linnavalitsuse poolt volikogule väga segane supp keedetud ja niisuguseid suppe tulla volikogul arvatavasti veel palju seedida.
Võeti vastu otsus, millega volikogu linnavalitsusel soovitas oma esimene otsus tühistada, praegune õde ametist 1. septembrist vallandada, selle tõttu temale 75 krooni maksta ja uueks õeks valida Liisa Vannas.

Liisa Vannas

Päevakorra järel pidi tulema linnavalitsuse täiendamine kolmanda liikme või selle asetäitja valimisega, kuid oli ette näha, et valimised sel koosolekul tagajärgi ei anna ja see küsimus lükati järgmise koosolekuni edasi.
Küll aga loeti ette kohtu-siseministeeriumi telefonogramm, millega teatatakse, et ministri otsusel 7. juunist on linnapea Grimm ajautiselt ametist tagandatud kuni kohtu otsuseni tema süüdistuse asjades ametialal toime pandud kuritegudes ja et linnapea kohuste täitmine on pandud senise linnapea abi Johannes Ruuse peale.
Kuna Tapa linnaks nimetati 1926.a. suvel, kuid tulumaks Tapa kodanikkudelt 1926.a. eest arvestatud sai alevi normide järele, millega kodanikud seaduse vastaselt kõrgemalt maksustati kui õigus, tegi volikogu linnavalitsusele ülesandeks leida teid, kuidas seda seisukorda maksjate kasuks lahendada.
Volikogule oli esitatud kodanikkude Anna Küti ja Eduard Valdmanni poolt protestid maa rentimise kohta. Nimetatud maa ühes hoonetega langes aga hiljem Tapa linnale ja linnavalitsus müüs hooned kodanik Valdmannile äravedamiseks. Selle juures aga jättis linnapea Grimm senisele rentnikule Kütile rendilepingu tähtajal üles ütlemata. Nüüd nõuab Valdmann müügilepingu alusel temale kuuluvate hoonete üleandmist, kuid Kütt ei mõtlegi neist lahkuda, sest rendileping on endiselt maksev, vaid palub linnavalitsuse poolt Valdmanniga sõlmitud müügileping tühistada. Sellega tuli volikogul juba samal koosolekul seedida teine „sogane supp“, mis endise asunikust linnapea Grimmi poolt keedetud. Küsimuse harutamisel tekkisid teravad vaielused ja meeleolu tõusis niivõrd kõrgele, et osa volinikke saalist lahkus ja juhataja koosoleku kell kolmveerand üks öösel kvoorumi puudumisel lõpetama pidi.

Ajalehest „Kaja“ 31.05.1929
Tapa linnapea vangistati ja paigutati prokuröri korraldusel Rakvere vangimajja.
Tapal, 30. mail.

Eile võeti Rakverest kohale sõitnud kriminalistide poolt vahi alla Tapa linnapea Ernst Grimm ühes linnavalitsuse arveametniku B. Liblikmanniga. See sünnitas kogu Tapal suurt kõmu. Mõlemad vahialused viidi Rakverre, kus nad kriminaalpolitseis üle kuulati ja hiljem vangimajja paigutati. Linnapea ja arveametniku vahi alla võtmine sündis prokuröri korraldusel.
Linnapea Grimmi ja arveametnikku Liblikmanni süüdistatakse ühenduses linnakassas avalikuks tulnud puudujäägiga. Üldse on linnakassast kõrvaldatud summad ligi 2000 krooni suur. Raha kõrvaldajaks oli arveametnik Liblikmann, kes täitis sagedasti linna kassapidaja kohuseid viimase äraolekul. Liblikmanni sundinud raha võtma linnapea Grimm, kes siis Liblikmanni restoraani viinud ja tal seal linnakassast võetud rahaga joomaarveid tasuda lasknud. Linnakassast oli kõrvaldatud elektriarvete tasuna sissetulnud raha, milliseid arveid linnapea käsul hiljem ära hävitatud.
Raha tegelik kõrvaldaja Liblikmann tagandati linnavalitsuse poolt ametist juba 24. mail. Ta oli nimelt linnapea Grimmiga vastamisi läinud ja Grimm oli Liblikmanni ning oma abi Ruuse vastu kaebuse tõstnud linna raha raiskamise pärast. Ruuse oli ühtlasi ka linna kassapidajaks. Selle kaebuse tulemuseks oli nüüd linnapea Grimmi enese arreteerimine. Nagu Liblikmann seletab, on linna raha kõrvaldamine alganud juba 1927. aastal.
Praegu täidab linnapea kohuseid linnapea abi Johannes Ruuse.

Tapa Muuseumi juhataja T. Paasi vahemärkus:
„Aastal 2010 suvel külastas Tapa Muuseumi Johannes Ruuse pojapoeg Üllar Ruuse abikaasaga, kes olid käimas vanaisa endisi radasid pidi ja meenutamas vanu aegu. Hiljem selgus, et samas Tapa linna esimeses volikogus, mis valiti 18. ja 19. detsembril 1926, said 2 ainukest kohta linnakodanikest Johannes Ruuse ja Jakob Roplik. Roplik oli aga praeguse muuseumijuhataja T. Paasi vanavanaisa. Seda toredam oli kohtumine kauge minevikuga meie väikeses linnas.“

  
Johannes Ruuse                                 Üllar Ruuse abikaasaga 2010 suvel muuseumis

Vangistatud linnapea Ernst Grimm oli asunikkude koonduse silmapaistvamaks tegelaseks Tapal. 28. mail ärapeetud linna volikogu koosolek andis veel järgmisteks päevadeks kodanikkudele kõneanet. Ärevuses arutati, missuguseks võib seisukord kujuneda linnavalitsuses, andis ju linnapea Grimm koosolekul mõista, et tema oma ametit vabatahtlikult maha ei pane, vaatamata volikogu umbusaldusele.
Õhtupoolikul aga levis kulutulena sõnum, et linnapea Grimm ja arveametnik Liblikmann on kriminaalpolitsei poolt elektrimaksude kõrvaldamise asjus vahi alla võetud. Kuigi mõned linnapea poolehoidjad rahva seas püüdsid seletada, nagu oleks jutt vahi alla võtmisest väljamõeldus, kogunes õhtuse Rakvere rongi mineku ajaks jaama arvukas publikum vaatama, kuidas linnapead kinni viiakse.
Rahuliku näoga, kuid siiski silmnähtavalt vihaselt ja ärritatult astus linnapea arveametniku ja kriminaalassistentide saatel vagunisse. Kõigi jaama tulnud saatjate nägudelt, välja arvatud mudugi linnapea poolehoidjad ja kaaslased, võis lugeda rahuldustunnet, sest linnavalitsuses valitsev pinev meeleolu ja uute kuritarvituste toimepanemise võimalus on esialgu kõrvaldatud. Oodatakse huviga, kes saab uueks linnapeaks.

Ajalehest „Vaba Maa“ 31.05.1929

Nii, kui teatatud, vangistati neljapäeval (29.05.1929) Tapa linnapea Ernst Grimm, sama linna elektrijaama kaks ametnikku, Tapa mõisas asuva soomusrongirügemendi laduhoidja ja soomusrongide vedurijuht. Kõik nad viidi Rakverre ülekuulamisele. Vangistamise põhjuste kohta kuuleb sotside lehest järgmist: „Vangistamine ja ülekuulamine olla ühenduses ilmsiks tulnud kuritarvitusega soomusrongide rügemendi naftalaos. Nimelt on selgunud, et sealt juba pikemat aega naftat on kõrvaldatud. Seda tegid rügemendi laduhoidja koos vedurijuht Smithiga. Nafta toimetati Tapa linna elektrijaamale ja nagu uulda, on linnapea Grimm ja ülekuulatud elektrijaama ametnikud väga hästi teadnud, et nafta oli soomusrongide rügemendi laost kõrvaldatud. Mehed teinud nii koos omale taskuraha. Vedurijuht Smith elab linnapea Grimmiga ühes majas Pikk tn. 50 ja nad paistnud omavahel suurte sõpradena. Nii oli siis Smith see, kes laduhoidja kõrvaldatud nafta elektrijaama toimetas ja linnapea koos elektrijaama ametnikkudega võttis selle seal vastu.“
Kui see on õige, mis sotside leht kirjutab, siis seisame küll loo ees, millist Eestis enne pole kuuldud, vähemalt linnapeade suhtes mitte.
Aga võib olla, ei tule niisuguste asjade peale tänapäev enam imestada, sest sellest ajast peale, kui koonduslased meie poliitilisele vaateväljale astusid, kipuvad senised mõisted selle kohta, mis avaliku elu tegelastele lubatud ja mis keelatud, sootuks ära kaduma.

Ernst Grimmist veel niipalju, et talle tema kuridarviduste eest kaks aastat vangiroodu karistuseks määrati. 1941. aastal aga tabas Grimmi sama saatus, mis enamikku Eesti Vabariigi linnapäid – ta küüditati Siberisse, kus ta 21.08.1943 Sverdlovski oblastis Kirovi rajoonis suri.

Kuidas sai Tapa linn omale uue linnapea?
Sellest kirjutab ajaleht „Järva Teataja“ 20.12.1929 artiklis „Tapa valis“

Asunikud ja üürnikud kaotasid, linnakodanikud ja rahvaerakond võitsid. Esimesena Järva linnadest pidas linnavolikogu valimisi Tapa linn. Valimised toimusid 14. ja 15. detsembril 1929. Osavõtt valimistest oli võrdlemisi elav. Hääleõiguslikke kodanikke oli 2319, kelledest käis hääletamas 1503, s.o. ümmarguselt 65%. Volikogu sai 15-liikmeline. Peale mitmendat üritust valiti volikogu esimeheks August Pallon, 17. jaanuaril 1930 valiti Tapa uueks linnapeaks Tõnis Rähn, linnapea abiks Bernhard Rooba. Tõnis Rähn lahkus Tapalt 1937. aastal, suri 27.07.1944 ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.

Juhan Kroon

Juhan Krooni mälestustahvel paigaldati tema kodumaja seinale Tapal, Pikk 25 majale 14.12.2007.
Juhan Kroon sündis 13. detsembril 1895 tunnustatud kingseppmeistri Jaan Krooni perekonnas. Peale tema kasvasid peres veel kaks õde ja kaks venda. Kooliteed alustas ta Kaarma 3-klassilises külakoolis, järgnesid Väike-Maarja kihelkonna- ja Rakvere linnakool. Väike-Maarjas olid Krooni õpetajaiks tuntud koolimehed Jakob Tamm ja hiljem Märt Meos. Aastal 1912 asus ta õppima Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetas 1917. aastal. Märkimisväärne on siinjuures, et sellesama XXXVII lennu 17 lõpetajast sidus end Tapa koolieluga 7 noort inimest: J. Hannibal, A. Lipping, A. Pallon (Paluvee), V. Puidak, J. Kroon, V. Trinkman (Kalmisto) ja P. Vaarask. Juhan Krooni koolmeistri tee algas septembris 1917. aastal. Esmalt Tartu Eesti Noorsoo Kasvatamise Seltsi Tapa osakonna algkooli juhatajana kuni 1944. aastani, olgugi et kooli nimetati vahepeal ka Tapa alevi II algkooliks ning seejärel Tapa linna algkooliks. Septembrist 1944. aastast kuni pensionile minekuni oli Juhan Kroon Tapa Keskkooli õppealajuhataja.
Loomupärase kiindumuse muusikasse päris J. Kroon isalt, kes oli tuntud pillimees ja suhtus heasoovlikult laste muusikaarmastusse. Majanduslik olukord võimaldas muretseda kõik muusikariistad alates kandlest ja lõpetades klaveriga. Viiulimängus sai ta algõpetust kihelkonnakoolis, teiste pillide käsitsemisoskuse omandas iseseisvalt, seda tänu haruldasele muusikalisele vaistule. Tugeva aluspõhja omandas J. Kroon siiski õpetajate seminaris, kus tol ajal oli muusikaõpetajaks Josep Verestschagin, kes andis algteadmised nii teoorias kui ka solfedzos ja harmoonias. Seminaris tegutses kuulus meeskoor ja vaatamata sellele, et seminaristidel oli kategooriliselt keelatud igasugune tegevus väljaspool kooli, käis J. Kroon siiski salaja laulmas “Vanemuise” näitelava kooris ja sama teatri muusikaosakonna segakooris. Seda juhatas algul Juhan Aavik, hiljem Juhan Simm. Koos omakandi mehe Tuudur Vettikuga lavastas ta 1917. aastal Väike-Maarjas laulumängu “Omal jalgel”. Tapale tööle asunud, algas kohe laiahaardeline tegevus muusikapõllul: pandi alus laste laulukooridele, loodi väga mitmepalgeline keelpilli- ja sümfoniettorkester. 1922. aasta sügisel moodustati ülelinnaline väga populaarne “Karl Leinuse laululaste” Tapa lastekoor, kus alustas lauljateed ka Artur Rinne. Aastail 1924-1925 oli Juhan Kroon Tapa gümnaasiumi muusikaõpetaja, kusjuures tolleaegne III klassi gümnasist Jüri Variste sai temalt oma muusikalistele teadmistele tõhusat lisa. Oma töös ei piirdunud J. Kroon vaid kooliga. Juba Tapale asudes oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi juhatusega sõlmitud lepingus punkt, et lisaks koolitööle tuleb seltsi juurde asutada laulukoor ja tegeleda näitemänguga. Ja nii ta tegigi. Kui esimesele segakoori harjutusele tulid vaid üks mees ja kaheksa naist, siis hiljem oli haridusseltsi segakooris kuni 82 lauljat. Koor esines 1923., 1928., 1933. ja 1938. aastal üldlaulupeol. Aastal 1927 oli Tapa esimene laulupäev, kus esinesid 14 koori ja 7 puhkpilliorkestrit. Et leidus muusikamehi ja koorides lauljaid, organiseeris Juhan Kroon väikese sümfoniettorkestri ja lavastas laulumängud “Omal jalgel”, “Kosjasõit”, “Mu Leopold” ja draamad “Kauka jumal”, “Neetud talu”, “Libahunt” ja “Laul õnnest”. Juhan Kroon oli mees, kes taaselustas vahepeal soikunud meestelaulu. Septembris 1949 alustas tegevust Tapa Kultuurimaja meeskoor ning visa ja pingsa töö tulemusena võis see juba 1950. aastal üldlaulupeol esineda. Kõige eespool toodu kõrval jätkus tal jõudu ja tahtmist aktiivseks kaasalöömiseks kodulinna ühiskondlikus elus: töö haridusseltsis, 16 aastat tegutsemist kooperatiivi juhtorganites, aktiivne tuletõrjuja 1920. aastast ning paljud teised ülesanded. Juhan Kroon on maetud Tapa linnakalmistule.

Juhan Kroon