Loode-Armee võitlejate mälestusrist


2008. aasta augustis taastati Tapa vanas vene surnuaias endisele betoonalusele mälestusrist 1919 – 1920 aastatel Vabadussõjas võidelnud Loode-Armee võitlejatele, kes surid tüüfusesse ja sõjas saadud haavadesse lähedalasuvas Udriku sõjaväehaiglas. Esmakordselt avati ja pühitseti mälestusrist 24.06.1931. Ühishauda on maetud 27 tüüfusesse surnud võitlejat, nende hulgas ka mõned haiglaõed, kaks arsti, kellest üks oli kirurg ja üks tsiviilisik. Uut avatseremooniat ei korraldatud. Malmrist on valmistatud Narvas.
Nimekiri Loode armee Põhja korpuse sõduritest, kes surid Udriku hospidalis 1919-1920:
EAA.1910.1.103 1918-1924 (kaadrid 82;83;84) kirjaviis muutmata:
Aastal 1919:
1. Põhja korpuse soldat Iwan Peetri p. Glasunow, 28. aastane, surn. 18.12.1919 sõjas saadud haavadesse
2. Wene riigi Punase Risti hospidali feldscheritsa Anastasia Aleksei t. Gaba, 33. aastane, surn. 25.12.1919 tihvuses
Aastal 1920:
1. Raudtee polgu soldat Wiktor Hrisofori p. Bush, 17. aastane, surn. 01.01.1920 sõja haavadesse
2. Jala jegeri polgu soldat Franz Joosepi p. Lepischki, 38. aastane, surn. 02.01.1920 tihvuses (tüüfusesse).
3. Semenovi polgu soldat Filipp Joosepi p. Mitus, 22. aastane, surn. 02.01.1920 sõjahaavadesse
4. Ostrovi polgu soldat Peeter Logini p. Loginov, 48. aastane, surn. 04.01.1920 tihvuses
5. Wätka polgu soldat Adam Antoni p. Ravdanitsch, 30. aastane, surn. 06.01.1920 tihvuses
6. Kerge Batarei Ivan Pavli p. Pavlov, 21. aastane, surn. 09.01.1920 tihvuses
7. Põhja laskurpolgu soldat Wasili Aleksei p. Tschuganov, 34. aastane, surn. 12.01.1920 sõja haavadesse
8. Litovski polgu soldat Andrei Dimitri p. Efiimov, 32. aastane, surn. 13.01.1920 sõja haavadesse
9. Talabski polgu sõdur Iwan Adami p. Rospik, 44. aastane, surn. 15.01.1920 tihvuses
10. Danilovi polgu soldat Joosep Adolfi p. Patsevitsch, 32. aastane, surn. 18.01.1920 tihvuses
11. Semonovski polgu soldat Aleksander Jakobi p. Perut, 24. aastane, surn. 18.01.1920 tihvuses
12. Urali polgu soldat Sergi Timofei p. Afonin, 23. aastane, surn. 18.01.1920 tihvuses
13. Wene Punase Risti hospidali arst Iwan Aleksandri p. Tihomerov, 37. aastane, surn. 17.01.1920 tihvuses
14. Sellesama Punase Risti hospidali desinfektor Dmitri Antoni p. Illõnin, 40. aastane, surn. 20.01.1920 tihvuses
15. Ostrovi polgu soldat Aleksei Pavli p. Pavlov, 19. aastane, surn. 18.01.1920 sõja haavadesse
16. Soomusrongi soldat Stepan Wasili p. Tschikov, 20. aastane, surn. 18.01.1920 sõja haavadesse
17. Kerge suuretuki divisioni kamonir Pavel Pantelei p. Moroschkin, 27. aastane, surn. 22.01.1920 tihvuses
18. Sõjavang Arhangeli kubermangust Šchenkuri maakonnast Darvino külast Semeon Dimitri p. Konoshev, 18. aastane, surn. 25.01.1920 sõja haavadesse
19. Põhja korpuse Semenovski polgu soldat Dimiba Ivani p. Palkin, 22. aastane, surn. 25.01.1920 sõja haavadesse
20. Põhja korpuse Urali polgu soldat Maksim Stepani p. Krivulin, 23. aastane, surn. 26.01.1920 sõja haavadesse
21. Petrogradi kubermang, Jamburgi maakonnast Koikono küla kodanik Ilja Efimov, 30. aastane, surn. 27.01.1920 tihvuses
22. Haigete passija hospidalis Udriku mõisas Sinaida Timofei t. Schtahina, 20. aastane, surn. 06.02.1920 tihvuses
23. Punase Risti halastajaõde Udriku hospidalis Evdokia Grigoti t. Stepanova, 33. aastane, surn. 06.02.1920 tihvuses
24. Punase Risti Hirurgi hospidali arst Sergi Ivani p. Ivanov, 49. aastane, surn. 03.03.1920 täpiline tihvus
25. Põhja korpuse soldat Dimitri Solovjev, 30. aastane, surn. 07.03.1920 sõja haavadesse


Kõik 27 inimest mattis Tapa Apostliku Õigeusu kiriku preester Kirill Janson. Mälestusristi taastas ühishaua kohal Vene Sõjahaudade hooldeliit 2008. aastal.


Loode-Armee võitlejate mälestusrist


„Tapa Sõnumed“ 10.10.1933 kirjutab:
Tuntud tsaariaegne Vene väejuht kindral Judenitsh suri St. Laurent du Paris, Nizza lähedal 71 aasta vanaduses. 1919. aastal kindral Judenitsh, loodearmeega võideldes enamlaste vastu, tahtis vallutada Leningradi, kuid see katse äpardus. Pärast Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamist Tartus oli Judenitsh sunnitud minema maapakku. Kuni surmani ta elas pagulasena Prantsusmaal.


Tapa auruvedur


Tapa raudteejaama haruteele toodi linna 70. aastapäevaks, 03.08.1996. aastal restaureeritud auruvedur, mis toodeti 1950. aastal Brjanski tehases. Veduri number on L- 1361.
Vedur sümboliseerib Tapa linna kui tähtsat raudtee sõlmpunkti, aastast 1870 Tallinn - Tapa ja aastast 1876 Tallinn – Tapa – Tartu liinidel.


Teenistust alustas see raudruun 1950. aasta septembris Jaroslavlis ja jätkas Murmanski liini Kandalakša, Petroskoi, Medvežja Gora ning Oktoobri raudtee Leningradi sortimisjaama ja Bologoje depoos. Veduri katel on tehtud Peterburi ligidal Kolpinos asuvas Ižora masinatehases. 1963. aasta mais saabus vedur Tartu depoosse ja hakkas vedama kaubaronge Tapa-Tartu-Petseri-Valga liinil. Oma teenistuse jooksul on see vedur läbi sõitnud 2 167 132 kilomeetrit, neist 1 202 049 Eesti pinnal. 1975. aastal arvati vedur L-1361 reservi, 1995. aastal kan­ti arvelt maha ning sellest sai mälestusmärk. 3. augustil 1996. aastal tähistati Tapa linna 70. aastapäeva, mille raames avati pidulikult ka vedur L-1361. Auruveduri-mälestusmärgi lindi lõikas läbi Tunne Kelam.
Suvel-sügisel 2011 auruvedur renoveeriti (puhastati, taastati, värviti) ja tõsteti uude kohta, spetsiaalsele alusele. Tegijad firmad olid: AS EVR Infra, Tapa päästerongi meeskond ja AS Tapa veduridepoo. Projekti elluviija oli Tapa Linna Arengu Selts. Tegemisi rahastati EL Leader programmist 38 000 euroga ja Eesti Raudteekultuuri Fondist 14 500 euroga.



Tapa auruvedur 1996



Tapa auruvedur renoveeriti 2011. aasta sügisel ja paigaldati oktoobris 2011 oma uuele kohale raudtee perroonile jaamahoone juures


Tapa ajakivi


Ajakivi avati Tapa linna 70. aastapäeval 03.08.1996. Katte eemaldas Tapa muuseumi juhataja Harri Allandi. Plaadile on raiutud tähtsamad aastaarvud linna ajaloos.
Raudtee 1870
Raudteesõlm 1876
Alev 1917
Linn 1926
Kivi toodi keskväljakule umbes 10 km. kauguselt Pruuna külast Hansu-Tõnu talu põllult. Kivi kaal on üle 15 tonni. Tööd teostas AS Marmor.
Ajakivil puudub ruum veel ühe tähtsündmuse sisse raiumiseks – Vald 2005.



Ajakivi Tapa keskväljakul


Tapa vennashaud Paide mnt.-l


Ühishauda matmist alustati 1945. aasta mais. 1941 – 1945 aastatel hukkunud Nõukogude Armee langenud võitlejate 20 kirstu maeti ümber 20.05.1946, hukkunute surnukehad leiti endise Soomusrongi rügemendi territooriumilt raudtee ja majade ehitamise käigus. Neist 4 ümbermaetut on hukkunud kogutud lõhkeaine plahvatamise tagajärjel. Samuti on sinna maetud sakslaste poolt hukatud Tapa esimene Täitevkomitee esimees Leonardo Valts. 1975 aastal maeti veel raudtee ehituse käigus kahe leitud hukkunu säilmed. Kokku on ühishauas 23 maetut.
Betoonist mälestussammas ehitati Tapa Kommunaalkontori tööliste poolt mais 1951. Mälestusssamba avamine toimus 9.05.1951.
Ausamba juures toimusid kuni Eesti taasiseseisvumiseni võidupüha üritused, milledeks oli sõjaväelaste miitingud, pioneeride auvalve, saluut ja lillede ja pärgade asetamine.


Tapale Paide mnt. vennashauda maetute nimekiri:


1. vanemleitnant Borovskih S. M.
2. leitnant Tšerkes I. N.
3. reamees Jeremin M. M.
4. reamees Hartšenko V. L.
5. reamees Perederei V. P.
6. reamees Rebenkov F. E.
7. reamees Sedõh E. A.
8. reamees Babenko P. N.
9. reamees Jegorov E. S.
10. reamees Jermolajev A. I.
11. reamees Zinjakin A. A.
12. reamees Ivanov A. I.
13. reamees Konno K. D.
14. reamees Letokonez V. K.
15. reamees Ljatin M. Z.
16. Valts Leonardo, Tapa linna Täitevkomitee esimees juuni 1940 – august 1941, sakslaste poolt tapetud.
17. reamees Gubakov I. M.
18. seersant šelonin V. I.
19. reamees Koiksoo J. J.
20. reamees Harlamov A. S.
21. reamees Filin A. S.
22. reamees Punkevitš V. I.
23. reamees Koljada I. J.


Teadmata ajal maeti ühishauda ka kommunistlik noor Ene Jaar, kes võttis osa 1941. aasta augustis Tapa süütamisest süütepudelitega. Tema vanemad aga nõudsid ümbermatmist, mistõttu on E. Jaar ühishauast ära viidud ja maetud mujale.
Tapa elanik Rein Puhke meenutab: "Leonardo Valtsi abikaasa Tamara, minnes õhtul magama, vaatas üle õla tööd tegevat abikaasat ja nägi mingit nimekirja. Kui ta küsis, mis nimekiri see on, siis Leonardo ütles, et ei ole vaja seda näha, see on nimekiri inimestest, kes tulevad ära viia. Tamara nägi 4-5 nime, veduridepoo meister Viktor Muruloo, treial Heinrich Puhke jt. Tamara läks oma vanematekoju ja palus ema sellest teavitada H. Puhket.
See toimus mõned päevad enne juuniküüditamist Tapal. V. Muruloo ja H. Puhke pääsesid küüditamisest tänu eelnevale hoiatusele. Tamara ema rääkis H. Puhkele, et Valtsi pere on peale küüditamist rikastunud, koju on toodud küüditatute vara - kohvreid.
Tapa konstaabel Piiroja rääkis H. Puhkele: "Peale Tapa vallutamist sakslaste poolt 4. augustil 1941 saadi kätte L. Valtsi poolt välja antud korraldus, käsikiri "Tapa linn tuleb teha maatasa ja vaenlasele mitte suutäit leiba jätta!". Majade süütamist alustati 3. augusti varahommikul Jaama tänavast ja vaksali ees olevast pargist. Süütepudelid visati majade akendest sisse. Peale Jaama tänava süütamist sõideti Apteegi tänavale, kus süüdati kõik majad, sealt pöörduti tagasi, kuna edasist süütamist veduridepoo poole takistas sakslaste kahurituli. Tugeva tuule tõttu põlesid maha kõik Lille tn. majad. Süütepudel visati ka Koidu tn. 1 Puhke perele kuuluvasse majja, mis põles maani maha.
Leonardo Valts tabati koos abikaasaga Aegviidu jaama lähedal. Tapa sidetöölised koos kaasaantud julgestusega remontisid sideliine ja nägid metsa tõttavat meest ning naist. Leonardo ja Tamara Valts toodi õhtul kella 10 paiku Tapale ja suleti arestimajja. Kui L. Valts küsis arestimajas süüa, siis olevat antud talle leiva asemel tema käsikiri "vaenlasele mitte suutäit leiba jätta.""


Kes oli Leonardo Valts, sellest saab selguse, kui lugeda valimiseelset kandidaadi promo
"Edu" trükikoda Tallinnas 1938:


19. ringkonna kandidaat LEONARDO VALTS.
L. Valts on sündinud 18.04.1907 Rakveres käsitöölise pojana. Omandas alghariduse Tapal ja täiendas seda tehnilisel alal, lõpetades Rakvere linna tööstusõpilaste kooli rauatöö alal ja asus tööle otskohe peale kooli lõpetamist juba 17-aastasena. Sellest ajast peale tegeleb ta ka organiseeritud tööliskonna ridades ikka esimene, ikka ergutaja, ikka eestvedaja. 1933. aastal on ta juba käitisvanema esindaja, ühtlasi ka Eesti Raudtee tööliste ühingu Tapa osakonna juhatuse esimees. Siinsamas organiseerib ta "Tapa Raudteelaste Kodu" esimehena oma ametivendi, õhutades neid ühise kodu soetamisele.
Töö kasvatab tegijat - võime ka ütelda selle noore agara tegelase kohta. Ta näeb, et ainult oma koduümbruses tegelemine ei vii veel edasi nii, nagu igatseb otsiv vaim. Ta paneb aluse Raudteelaste esperanto ringile, et selle keele abil kontakti saada ka välismaiste vennasorganisatsioonidega ja võtab osa raudteelaste esindajana kongressi tööst Skandinaavias 1934. aastal. Tapa Töölismuusika ühingus, samuti Eesti Töölisspordi Liidu Tapa osakonna töödest võtab ta aktiivselt osa juhatuses ja on aega leidnud ka linna omavalitsuse tööks Tapa linnavolikogus, kus ta kaitseb noormajaperemeeste seisukohti, kelleks Tapal on peamiselt palgalised töölised.
Leonardo Valtsi elavat huvi igasuguse kasuliku ühiskondliku ürituste vastu tõendab ka tema osavõtt uue gümnaasiumi hoone ehitamise vajaduse ja otsustamise küsimusest.
Valijad! Seades üles Leonardo Valtsi kandidatuuri 19. valijasringkonnas kutsume üles kõiki valijaid hääletama tema poolt, kindlas usus, et Leonardo Valtsi näol me saame endile riigi volikogus esindaja, kes agaralt ja edukalt suudab osa võtta meie riigi demokraatliku korra kindlustamise töödest kui ka Tapa linna ja tema elanikkonna huvide kaitsmisest.
Lõigake 24. ja 25. veebruaril välja sedel Leonardo Valtsi nimega ja laske see valimiskasti.


Leonardo Valtsi kandidatuuri ülesseadjad. 1938.


 
Tapa vennashaud Paide mnt.-l                     Leonardo Valts



L. Valtsi nimi Paide mnt. vennashaua monumendil


Miiting Tapal seoses Eesti liitmisega NSVL koosseisu.


6. augustil 1940 lõppes Moskvas aasta varem alanud draama «Balti riikide liitmine Nõukogude Liiduga». Paari päevaga "palusid" Eesti, Läti, Leedu «töörahva parlamentide» delegatsioonid võtta nõukogude riikideks ümbernimetatud maad punaimpeeriumi koosseisu.
Kes käisid 1940. aasta augustis Moskvas?
Riigivolikogu delegatsioon oli 21-liikmeline. Sinna kuulusid Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõstšikov, Georg Taalmann, Juliania Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts Tapalt, Johannes Vares, Jaan Änilane.
Nemad osalesid Kremlis Eesti iseseisvuse hävitamise viimasel sammul, esitades NSVL Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSVL-ga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin. Nende reeturlikku tegevust kroonis Ülemnõukogu 6. augusti 1940. aasta otsus kuulutada Eesti vastuvõetuks N. Liitu. Eelnevalt olid samas korras vastu võetud Leedu ja Läti.



1940 miiting Tapa keskväljakul "Tervitame Eesti NSV vastuvõtmist NSVLiitu"



1940 Moskvast saabuva delegatsiooni vastuvõtmine Tapa jaamas



Edasi Kommunismile, Tapa rajooni ajaleht



„Eestimaa ärkab“ Tapa Jakobi kiriku pargis


Kalju Reiteli valmistatud skulptuur "Eestimaa ärkab" paigaldati Tapa Jakobi kiriku parki 06.09.1991 pärast Eesti taasiseseisvumist linna omavalitsusõigust tunnistavate dokumentide kättesaamise puhul. Skulptuuri tellis Tapa Linnavalitsus.
Kalju Reitel õppis Tapa Gümnaasiumis aastatel 1936 - 1941.


Raivo Raidi meenutusi pronksskulptuuri paigaldamisest


Omavalitsusliku staatuse taastamise ametlik dokument Tapal kannab kuupäeva 11. juuli 1991.
Käisime eelnevalt sama aasta juunis Kadriorus presidendilossis omavalitsusstaatust kaitsmas koos Tapa Gümnaasiumi kirjandusõpetaja, volikogu liikme Kalju Kullaga. Lossis tegutsenud komisjon Sulev Mäeltsemehe juhtimisel pinnis meid küsimustesajuga pikalt, enne kui positiivne otsus langetati.
Esimene pidulik üritus omavalitsusstaatuse ennistamise puhul toimus 1991. aasta septembri alguspäevadel linnavalitsuses, mis algas ametliku tunnistuse üleandmisega. Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli allkirjastatud dokumendi andis üle tollane ülemnõukogu liige, kunagine Eesti tugevamaid kettaheitjaid ja tulevane „Eesti Loodus“ peatoimetaja Ants Paju. Õnnitlema oli sõitnud ka sõpruslinna Preetz delegatsioon Saksamaalt, linnapea Walter Rieckeni juhtimisel, kes andis linnavalitsusele üle sõpruslinnade vapi-kujutised.
Edasi suunduti kirikuparki, kus toimus Tapa juurtega skulptor Kalju Reiteli skulptuuri „Eestimaa ärkab“ pidulik avatseremoonia. Ootamatult algas tugev vihmasadu. Tundus nagu oleks loodus tahtnud protesteerida skulptuuri asukoha vastu, mis oli otse kiriku külje all. Tõsi on see, et kuju sinna paigutamisele oldi enne seda nii poolt kui vastu, kuid linna keskel sellest paremat kohta ka ei osatud leida. Sümboolne on aga see, et kahekümnendate aastate lõpul kinnitati uue kiriku asukohaks linna keskel paiknenud vabaduseplats, nüüd paigutati sinna kirikuparki Eestimaa ärkamist tähistav taies.
Õhtu lõpetati piduliku einega kohvikus. Koosviibimisele olid kutsutud nii linnavolikogu, linnavalitsuse liikmed kui tollased Tapa linna asutuste juhid.
Meenub ka skulptuuri saamislugu, mis sai alguse aastal 1989. Idee skulptuuri tellimiseks tuli rahvasaadikutelt, kuna leiti, et Tapal praktiliselt puudusid teistele linnadele omased skulptuurtaiesed.
Tollane TK esimees Malle Iila käis Kalju Reiteli juures Harri Allandi soovitusel, kes teadis skulptor Reitelit kui endist tapalast. Kohtudes Reiteliga, pakkus skulptor linnale juba algselt valmisolnud kavandit (skulptor Jaak Soansi loodud kipsmudelit Vorkuta ohvrite monumendile Eesti Vabariigi poolt, muuseumi märge), ilma jalgadeta Kalevipojast, mille minikoopia Iila ka Tapale kaasa võttis. Saades täitevkomitee liikmetelt nõusoleku, käivitas ta siis ka kuju tellimise. Käisin selle kuju savikoopiat Reiteli ateljees juba enne valutöökotta saatmist vaatamas. See asus siis Tallinna Muusikakooli keldris. Mäletan, et ehmusin veidi, kui nägin kuju selle tegelikus suuruses. Mulle tundus kunstniku poolt hoolega kujundatud Kalevipoja meheuhkus liialt vägev ja esiletükkiv olevat. Reitel naeris selle peale ja ütles, et tugeval mehel peab kõik vägev välja nägema.
Kuju valas pronksi kombinaat „Ars“ oma pronksivalu töökojas. 1991 aastal valmis ka kuju alus, mille kolm kivitahku pandi paika kirikuparki suve lõpul, kuju ise aga vahetult enne pidulikku omavalitsusstaatuse tseremooniat. Maksma läks kogu see töö ligikaudu 10 000 rubla, mis oli tollel ajal nõukogude auto „Ziguli“ hind.
Virumaa Teataja avaldas 17. oktoobril 1991 selle sündmuse puhul Avo Seidelbergi foto ja lühisõnumi pealkirjaga Eestimaa ärkab:
„Tapa on 6. septembrist 1991 rikkam ühe omanäolise skulptuuri poolest, mis püstitati kiriku parki linna omavalitsusõigust tunnistavate dokumentide kätteandmise puhul.
Skulptuuri autor on Tapalt pärit Kalju Reitel. Kes tahab taiese konkreetset mõtet ja seost Eestimaaga leida, võib pidepunkte saada Kalevipojast, kellel mõõk niitis jalad alt. Skulptuur asub paigas omal alusel, selle ümbrust veel kujundatakse. Jääb vaid loota, et Eestimaa ärkamisega jõuab selle kaardile tagasi ka Tapa linn, võrdsena teiste seas.“
Sellega oli Tapa linn ametlikult taastanud oma omavalitsusstaatuse, mille volikogu ja linnavalitsust juhtisin ühes isikus kuni järgmiste valimisteni 1994. aastal. Selle akti põhjal muutus ka TK esimees linnapeaks.
Kas aga skulptuur, mis kirikupargis nüüdseks juba ligi kaks aastakümmet seisab, sinna tegelikult ikkagi sobib, on jätkuvalt rahva seas vaidlusküsimus. Kindlasti vajaks see taies rohkem hooldamist. Aprillimässu ajal (2007) leidsid kohalikud „Našid“, et Kalevipoeg tuleb Tallinna pronkssõduri teisaldamise pärast valge värviga üle võõbata. See näitab ilmekalt, et teadmised Eesti tegeliku ajaloo kohta muukeelsete seas on kahjuks senini ebapiisavad.



„Eestimaa ärkab“ Tapa Jakobi kiriku pargis


Tapa Vabadussõja ausammas


Tapa vanal Apostliku Õigeusu kiriku kalmistul asuv Vabadussõja ausammas avati enne 1929. aastat. Haud Tapa vanal surnuaial korrastati 1989. aastal ja hauakivile asetati uus tahvel 09.09.1991 – „Isamaa ilu hoieldes vaenlase vastu võideldes, leitnant Hans Koiva ja kolm tundmatut sõdurit langesid Jõeperes jaan. 1919." Tahvlit on määritud ja lõhutud, praegune tahvel on püsima jäänud nüüd juba aastateks. Taasiseseisvunud Eesti ajal on saanud traditsiooniks Vabadussõja relvarahu aastapäeval ja Tartu rahu aastapäeval viia kalmule lilli ning süüdata küünlad.
Hans Kõiva ja kolm tundmatut sõdurit langesid Jõepere mõisa juures toimunud lahingus 22.12.1918. Hans Kõiva ja kolm tundmata sõdurit matsid Rakvere 5. jalaväepolgu sõdurid 1919. aasta alguses.


Artiklid ajakirja “Kaitse Kodu” Tartu rahu erinumbrist 1. veebruar 1930


Rasketes Vabadussõja lahingutes jättis elu ligi 5 tuhat meie sõdurit. Rasketes lahingutes suudeti vaenlane Eesti etnilistest piiridest välja tõrjuda ja oma iseseisvust säilitada. 5. detsembril 1919 algasid Tartus rahuläbirääkimised Eesti ja Venemaa vahel rahu sõlmimiseks. Eestit delegatsiooni juhtis Jaan Poska, kelle meeskonda kuulusid rahvusvahelise õiguse spetsialistina Ants Piip, sõjalise eksperdina kindralmajor Jaan Soots, suuremate erakondade (tööerakond ja sotsiaaldemokraadid) esindajatena Julius Seljamaa ning Mait Püümann. Venemaa esindajad läbirääkimistel olid Adolf Joffe ja Issidor Gukovski.
Vaherahu leping, mis sõlmiti 31. detsembril hilja õhtul, näeb ette, et alates Tallinna aja järele kell 10.30 3. jaanuaril 1920 lõpetatakse 7-ks päevaks sõjatetegevus Eesti-Vene väerinnal ning et peale 7-e päeva möödumist mõlemal rindel on õigus üles ütelda, sellest 24 tundi ette teatades. Ei tule etteütlemist mitte, siis kestab sõjategevuse seismine automaatselt edasi. Mõlemad väed jäävad seisma seal, kus nad on, nende vahele luuakse erapooletu maariba, ja igasugune sõjategevus lõpeb, ning arusaamatused, mis võivad tekkida, lahendatakse erilise segakomisjoni kaudu. Kokkuleppele on juure lisatud nimetähtedega allakirjutatud leping, esiteks Eesti riigi iseseisvuse, teiseks piiride ja kolmandaks sõjaliste garantiide küsimuses. Leping tehti hariliku rahvusvahelise vormi kohaselt ning tasustati juure lisada ka pitsatid. Selgus aga, et kellelgi delegatsiooni liikmetest oma pitsatit ei olnud, mispärast tuli tellida en gros. Sellega lõppis kõige tähtsam rahuläbirääkimiste järk, ning edaspidised läbirääkimised läksid märksa rahulikumalt, kuna nende kestes ei olnud enam mõõduandev tunne, et veri frondil voolab.
„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, täna esimest korda määrab Eesti ise oma rahva tuleviku saatuse,” ütles Jaan Poska rahulepingule alla kirjutades. „Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu,” lisas ta prohvetlikult lepingu arutelul Asutavas Kogus. Poska ise ei saanud seda rahu kuigi kaua maitsta, pingeline töö oli murdnud ta tervise ning ta lahkus igaviku teele 7. märtsil 1920, vaevalt kuu peale lepingu sõlmimist. Tema põrm puhkab Tallinna Siselinna Neeva Aleksandri kalmistul. Teistest lepingule allakirjutanutest on Julius Seljamaa (s. 1936) leidnud viimase puhkepaiga Rahumäe ja Mait Püümann (s. 1965) Metsakalmistul. Ants Piip ja Jaan Soots arreteeriti okupatsioonivõimude poolt 1940 ja nad hukkusid vangilaagris 1942. aastal.
Tartu rahulepingule kirjutasid 2.02.1920. aastal kell 00.45 alla Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad: Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa ja kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots; Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad: tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja kasakate nõukogu Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issido Gukovski.
Läbirääkimistega kaasnes punaarmee surve rindel, iga hinnaga püüti kaitsest läbi murda ja endale paremaid positsioone võita. Eesti sõdur seisis aga vankumatult ning 3. jaanuaril 1920 jõuti vaherahu sõlmimiseni. Relvad vaikisid, jätkusid läbirääkimised piiride ja majandusküsimuste üle. 2. veebruaril 1920 kirjutasid mõlemad delegatsioonid rahulepingule alla. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ratifitseeris rahulepingu 4. veebruaril ja Eesti Asutav Kogu 13. veebruaril. Ratifitseerimiskirjad vahetati 30. märtsil 1920. Sellega oli Eesti saanud tunnustuse de jure ning tühistati ka Eesti ala puudutavad Uusikaupungi rahu (1721) tingimused koos aadli eesõigustega. Eesti sai endale strateegilise julgeolekuvööndi Narva jõe taga ja Ida-Petserimaal ning osa Venemaa kullavarust (15 miljonit kuldrubla so. 11,6 tonni kulda). Loobuti vastastikustest sõjakuludest, Eesti vabastati Venemaa sise- ja välisvõlgadest, Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud kultuuriväärtused sh Tartu Ülikooli varad. Viimaste osas aga, nagu teame, käivad vaidlused tänase päevani.



Tartu rahu läbirääkimised dets. 1919



Tartu rahu sõlmimine 02.02.1920



Eesti delegatsioon Tartu rahu sõlmimisel 02.02.1920



Maximilian Maksolly maal: Eesti ja Vene rahusaatkondade koosolek Tartus 1920. aastal. Keskel Jaan Poska, temast jäävad vasakule Julius Seljamaa ja Mait Püüman, paremale kindral Jaan Soots, kolonel Viktor Mutt, Ants Piip, Rudolf Paabo, temast ülejärgmisena profiilis Vene saatkonna juht Adolf Joffe.



Eesti kaitseliin Narva jõe kaldal Krivasoo silla vastas 1919-1920 aastavahetusel



Jaan Poska



Jaan Poska haud



Jaan Poska kirjutab alla ajaloolisele dokumendile



01.12.1928



09.01.1991 Vabadussamba taasavamine



Tapa Vabadussõja ausammas



Vabadussõja ausamba juures vanal kalmistul 2010


Hans Kõiva sündis 05.07.1895 Halliste kihelkonnas Kaarli mõisas, Märt ja Mal Kõiva kolmanda lapsena. Sünnimeetrika raamatu andmete järgi oli tema sünnijärgne perekonnanimi Kõwa, kuid Liivimaa Konsistooriumi poolt muudetud 1909. aastal Kõivaks. Vabadussõtta võeti Hans siiski Koiva nimega sõdima 5. Rakvere polku. Nii on tema nime ümber olnud arusaamatusi. Ajal, kui paigaldati ausambale esimene mälestusplaat, ei oldud täpselt teadlikud Jõepere lahingu toimumisajast ning niimoodi sattus kivile vale aastaarv - 1919. Hilisemate uuringute põhjal selgus lahingu toimumise aasta ja Hans Kõiva hukkumise täpne kuupäev - 22.12.1918. Seetõttu tellis Tapa vald uue mälestustahvli, millel peal õige aastaarv - 1918. Mälestustahvel paigaldati jaanuaris 2017 ning avati pidulikult 2. veebruaril 2017, Tartu rahu aastapäeval. Mälestustahvli õnnistas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kuressaare Püha Nikolai koguduse preester Roman (kodanikunimega Roland) Tõnisson. Järjekorras on see nüüd juba neljas tahvel sellel ausambal. Esimene paigaldati 09.01.1991 ja teine 02.02.1993, mõlemad tahvlid lõhuti. Kolmas paigaldati 02.02.2006, mis sai nüüd neljanda tahvli vastu vahetatud. Tahvli valmistas OÜ Aariakivi Tallinnas.



Vabadussõja ausamba uus mälestustahvel veebruaris 2017


Leitnant Hans KÕIVA, Märdi p, sündis 17. juulil 1895 (uue kalendri järgi) Pärnumaal Kaarli vallas Torimo talupidaja peres. Õppis gümnaasiumis ja Moskva ülikoolis ning 1916 a. 2. Odessa lipnikekoolis. Esimese maailmasõja ajal mais 1916 võeti teenistusse ja läkitati sõjakooli. Lipnikuks ülendati septembris 1916. Teenis nooremohvitserina 3. Siberi tagavara kütipolgu 3. roodus, juulist 1917 39. Siberi kütipolgu 8. ja 6. roodus, nimetati detsembris 1917 6. roodu ülemaks. Osales lahingutes Austria-Ungari vägede vastu Rumeenia rindel. Alamleitnandiks ülendati detsembris 1917 ja leitnandiks jaanuaris 1918. Haigestus jaanuaris 1918 ja evakueeriti ning vabastati teenistusest. Vabadussõja ajal alates 30. novembrist 1918  6. jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitser, viidi üle ja määrati 15. detsembrist 1918 5. jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitseriks. Osales lahingutes Punaarmee vastu Viru rindel. Sai surma 22. detsembril 1918 Jõepere mõisa küünis mürsuplahvatuses. Maeti Tapa kalmistule. Haual monument millel vigane nimekuju – KOIVA. Tema nimi on Hallist kihelkonna Vabadussõjas langenute monumendil ja oli mälestustahvlil Tallinnas Vabariigi Ohvitseride Keskkogus (taastamata). Vallaline. Esitati postuumselt 1922. aastal Vabaduse Ristile, kuid ettepanek ei leidnud toetust.



Sepetembri alguses 2017. aastal sai lõpuks ka Tapa mälestustahvlil nimi Koiva muudetud Kõivaks, nagu ta tegelikult oli.


Terroriohvrite ühishaud Tapa linnakalmistul


Mälestusmärk avati aastal 1956. Suurde ühishauda maetud vene sõjavangide täpset arvu pole võimalik kindlaks määrata, oletatavasti jääb see arv 1000 piiresse. Saksa okupatsiooni ajal kandis vangilaager kokku 4 erinevat nimetust:
Dulag 110 Tapa 04.1943 – 12.1943
Dulag 375* N Tapa 10.1943 – 04.1944
Stalag XXI B Tapa 10.1941 – 04.1942
Stalag 381 Tapa 04.1942 – 05.1943
ENSV ajal kuni aastani 2008 oli mälestuskivi külge kinnitatud emaileeritud plaadid nii eesti- kui ka venekeelsete kirjadega – „Siin asus fašistliku okupatsiooni aastail 1941 – 1944 surmalaager, kus hukkus ligi 10 000 nõukogude sõjavangi.“


Endise vangilaagri kohale ehitati 1950. aastal Tapa Vagunidepoo.


Aastal 2008 augustis eemaldati emaileeritud plaadid ning alt ilmus välja esialgne kivisse raiutud originaaltekst – „Igavene au kangelastele, kes on langenud lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest 1941 – 1945.“




Terroriohvrite ühishaud Tapa linnakalmistul


Invaliidide kodu Imastus


1920. aasta oktoobris asutati Eesti Punase Risti algatusel Imastu mõisa sõjainvaliidide kodu, kuhu paigutati nii Vabadussõja kui ka Esimese maailmasõja lahingutes vigastatud sõdurid. Invaliidide kodu andis hoolealustele täieliku ülalpidamise ja arstiabi. Sai traditsiooniks, et Eesti Vabariigi sünnipäeval külastasid paljude organisatsioonide esindajad kingitustega invaliidide kodu Imastus. Invaliidid, peamiselt mehed, organiseerisid hooldekoju puhkpilli- ja keelpilliorkestri. Punase Risti Tapa komitee korraldas Tapa kalmistule nägusa matmispaiga, mis on säilinud tänaseni. Sinna on maetud ka Imastu hooldekodu kauaaegne hooldeõde.


Ülevaade Eesti Punase Risti Tapa komitee ja samariitlaste tegevusest enne 1940. aastat.


Vaenlase edukas edasitung Tapa suunas, elanikkonna põgenemispalavik, taanduvatest väeosadest laialipaiskunud, metsades ekselnud, külmanud, nälginud, kehvalt riietatud, sageli haigete ja haavatute sõdurite kogunemine rinde staapi Tapal muutis niigi riigi rõhutud meeleolu 1918. a. jõulukuus eriti ärevaks ja raskeks. Üldisest ärevusest hoolimata alustas oma tegevust Tapal 16. detsembril 1918 „Ühistöö“ toitluspunkt, mis esimesel päeval suutis välja anda haavatuile ja taganevaile malevlastele 150 sooja lõunat, kuid juba viiendal päeval oli ta sunnitud taanduma Aegviitu, kus 25. detsembril lõpetas oma tegevuse.
Et toitlustuspunkti järele oli suur vajadus, avati korraldusega Tallinnast 26. detsembril Aegviidus punkt uuesti ja selle juhatajaks määrati preili Paula Vennik. 31. detsembril taganes punkt Raasikule, kuid juba 10. jaanuarist 1919 asus tagasi Tapale, kus tegutseti „Ühistöö“ nime all kuni 21. märtsini 1919, mil juhatuse algatusel kutsuti kokku Tapa „Ühistöö“ tegelased Eesti Punase Risti Tapa komitee asutamiseks.
Kokku olid tulnud prouad A. Tõnts, B. Uusvell, J. Baumann, E. Valdmann, H. Gabriel, B. Kleement, J. Söödi, J. Poolmann, E. Viidas, L. Glaudan, A. Lius, L. Jeks, H. Maasing, E. Proosaselts, A. Lutrik.
Preilid: E. Kaalep, P. Vennik, T. Viidas, E. Viidas, P. Einberg, E. Lius, E. Ambus, S. Kass, A. Tamm, M. Soonike, L. Soonike, B. Kivikink.
Härrad: J. Ruuse, M. Nuudi, P. Poom, O. Baumann, P. Uusvell, K. Sild, J. Pari, A. Söödi, V. Gabriel, G. Klement, E. Gläser ja J. Purk.
Isiklikult asutamiskoosolekust osa võtta ei saanud ja avaldasid kirjalikult soovi olla EPR Tapa komitee asutajaliikmed härrad: Gustav Janson, Rudolf Tikkmann, Elmar Kalamees, Boris Leemann, Ernst Huubel, Hugo Lepp ja Eugen Baerenklau.
Esimesse juhatusse valiti:
prl. Paula Vennik – esinaine
pr. Bertha Kleement – esinaise abiks
hra. Paul Poom – kirjatoimetajaks
prl. Paula Einberg – kirjatoimetaja abiks
hra. Gustav Kleement – laekuriks
hra. Paul Uusvell – laekuri abiks
Revisjonikomisjoni kuulusid härrad Johan Pari, Johannes Ruuse ja Villem Gabriel.
Komitee tähtsaimaks ülesandeks oli Tapa jaama läbivate sõjaväeosade toitlustamine, haigete ja haavatute toitlustamine, neile abi andmine ja pesuga varustamine.
Raudteevalitsuse lahkel loal oli jaama ruumidest antud komitee korraldusse 4 tuba ühes köögiga ja peale selle tolleaegse jaamaülema Karl Glaudani vastutulekul ka tema korterist üks tuba. Kaks päeva nädalas võimaldati kasutada ka raudtee sauna.
Alusfondi materjaalses osas kujutas „Ühistöölt“ saadud varandus ja raha 5304 rubla ja 24 kopikat. Toiduainete, pesu, riiete ja muu varustuse muretsemiseks vajalikud summad hangiti pidude korraldamisega, karbikorjandustega ja markide müügist, ka peavalitsus toetas 35.000 sendiga. Heldel käel toetasid ja aitasid komiteed selle töös kohalikud elanikud.
Asutamisest kuni vabadussõja lõpuni oli Tapa komitee välja andnud üle 64 000 lõunasöögi ja 72 000 portsionit mitmesuguseid toiduaineid. Riideid ja pesu said 900 inimest. Tapa ja selle ümbruskonna elanike annetatud lambanahkadest valmistasid komitee tegelased 146 paari sooje jalatseid rindesõduritele. Peale haigete, haavatute ja sõjaväelaste on abistatud ja hoolitsetud Tapalt läbi käinud sõjavangide, optantide ja mitmete sadade plekilises soetõves haigete desarmeeritud Põhja- Lääne sõdurite eest. Sõjavangide toitluskulud tasus Ameerika Punane Rist. Eschelonide viisi saabusid Tapale peavarjuta jäänud Narva elanikud, kelledele muretseti toitu ja ajutisi kortereid Tapal või ruumide puudumisel Tapa ümbruse külades. Üldse sai peavarju võimaldatud 6400 inimesele ja paljudele on oldud abiks töö ja teenistuse saamisel.
1919. aasta aprillis algas ja viidi läbi Eesti Punase Risti presidendi volitusel ja peavalitsuse summadega sisemine remont sõjast rüüstatud Imastu mõisa härrastemajas, korraldades ruumid kopsuhaigete sanatooriumi avamiseks, mille sisustamisel Tapa kodanikud ja komitee tegelased materjaalselt rohkesti kaasa aitasid.
31. märtsil 1921. aastal peakoosoleku otsusega lõpetati Tapa komitee sõjaaegne tegevus, varad anti üle EPR Imastu sõjainvaliidide kodule ning kohandati ennast rahuaegsele tööle.
Rahuaegses töös on kantud hoolt Imastu sõjainvaliidide kodu sisustuse ja kaunistuse eest, aidatud kaasa pidude ja loteriide korraldamisel, muretsetud lugemisvara, asutatud Tapa Jakobi koguduse kalmistul kodu invaliidide matmispaik, mida korraldas komitee oma summadega.
1932. aastal asutati Tapale Eesti Punase Risti samariitlaste rühm. 1933. a. korraldati rühm ümber kolonniks ja sellest ajast peale töötasid mõlemad Punase Risti organisatsioonid käsikäes, toetades üksteist nõu ja jõuga, korraldades esmaabi, vetelpääste ja ujumisõpetuse kursuseid, gaasikaitse kursusi ja loenguid, olles tihedalt koostöös sanitaaralal Tapa tuletõrje kompaniiga, toetades moraalselt Punast Risti, gaidlikke ja skautlikke noori nende õilsates püüetes.
Et komitee ja samariitlaste kolonni tegevus hoogsalt laienes ja seoses sellega mõlemal organisatsioonil oli muretsetud tegutsemiseks vajalik varustus, tekkis tõsine vajadus oma ruumi järele. 10. aprillil 1933 üüris komitee ühiselt samariitlastega Tapal Kesk tänavas majas nr. 3 toa ja soetas ka vajamineva sisustuse. Ruumides peeti kordamiskursuseid ja loenguid samariitlastele, korraldati praktilisi töid, õmmeldi komitee naisringi poolt pesutagavarasid, valmistati sidumismaterjali, korraldati komitee ja samariitlaste omavahelisi sõpruskoosviibimisi jne. Ruumi kasutasid ka koosolekuteks Tapa Skaudisõprade Selts, gaidrühma ja skautide maleva juhid.
Tapa komitee juhatus koos naisringiga jagas välja jõulupakke nii Tapal, Imastus, Imastu-Vanamõisas kui ka jõulu- ja toetuspakke kehvemate perekondade lastele riiete ja soojade asjadega. 1938. aastal jagati 65 pakki. Ei ole ka mööda mindud abivajajaist, kes komiteelt olid abi palunud.
Komitee korralduses oli tuleõnnetuste puhul abistamiseks sihtkapital. Kapitali asutasid Tapa seltskondlikud organisatsioonid ühes komiteega 1934. aastal pärast suuremat tulekahju Tapal Laias tänavas.
1. jaanuariks 1939 oli komiteel 57 tegevliiget.
Komitee juhatuses olid:
prl. Paula Vennik – esinaine, vahetpidamata 20 aastat järjest
prl. Elisabeth Lange – esinaise asetäitja
hra. Aleksander Jakone - sekretär
hra. Johan Pari – sekretäri asetäitja
pr. Nelly Leetsaar – laekur
hra. Ernst Murs – laekuri asetäitja
pr. Elise Valmann – varahoidja
Revisjonikomisjoni kuulusid pr. Helmi Kaber, pr. Adele Linno, hra. Juhan Nenn.
Naisringi juhatas pr. Adele Linno.
Samariitlaste kolonni vanemaks oli doktor Viktor Kibbermann, vanema abiks pr. Susanne Kibbermann, juhiks hra. Aleksander Jakone, juhi abideks olid prl. Elisabeth Lange ja pr. Amanda Vellenurme, laekuriks pr. Hilda Jakuste, sekretäriks prl. Hilma Tutto, varahoidjaks pr. Elise Valdmann.
Suurimad tänud võlgnes komitee Tapa linnavalitsusele ja seltskondlikele organisatsioonidele, kes parima heatahtlikkusega toetasid komitee üritusi ja ettevõtmisi.
Siis algas II Maailmasõda...




Imastu sõjainvaliidide kodu rahula Tapa kalmistul



Vabadussõja relvarahu aastapäeval 03.01.2010 Imastu invaliidide kodu rahula juures.



Imastu Invaliidide kodu rahulas relvarahu aastapäeval 2010


August Lillakas


August Lillakas, 1894-1924, lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari 1916. aastal ja Vilniuse sõjakooli. Ta oli Esimeses maailmasõjas roodukomandör ja võttis pataljonikomandörina osa 1.12.1924 relvastatud ülestõusust Eesti Vabariigi vastu. Ülestõusu nurjumise järel arreteeriti A. Lillakas koos oma adjutandi Richard Kääriga Aegviidus ja toodi Tapale. Mõlemad lasti sõjakohtu otsusega Tapa lähistel Rebasemäel maha.
29.09.1940 maeti A. Lillakase ja R. Kääri säilmed Rebasemäelt ümber Tapa Noorteparki. 1958. aastal paigutati hauale mälestustahvel, mis uuendati linna 60. aastapäevaks ja võeti maha Eesti taasiseseisvumisel. Mälestuskivi seisab Tapa muuseumi hoovil.


Uudisleht, 26. märts 1930
Surmahirmust


Hirmus on aga pealtki vaadata, kui inimeses on elutahe niivõrd tugev, et ta täiesti endavalitsemise kaotab, üks pealtnägija teab jutustada, et 1924. a. Tapal hukatud mässust osavõtja terrorist Käär olnud sarnane. See mees lootnud nagu algusest peale mingit imet, et teda ellu jäetaks. Oma patud tunnistanud kuni viimase täpsuseni üles. Kuid et Venemaalt tulnud terroristi võis tabada nendel aegadel ainult üks - surm, siis ei pääsenud Käär ka sellest. Ta mõisteti mahalaskmisele koos Lillakasega, kes oma surmani jäi kommunistiks.
Neid pandud omale haudasid kaevama. Lillakas teinud seda eht eestlase visadusega, Kääril pole aga töö sugugi edenenud. Ta palvetanud kogu aeg poolvaljult ja kahetsenud oma tegu. Lõpuks lasknud isegi põlvili ja palunud omale jätta elu. Kuid siin ei saanud ju keegi midagi parata. Käär lasti maha side silmade ees. Lillakas aga lükkas sideme pakkumise kõrvale. Ning kui püssid kooris raksatasid, lausus ta veel ühe „hea sõna" enamlusele.


"Edasi Kommunismile" 01.12.1959
Kirjutab ajalooteadlane V. Järv:
Meie rahva vapruse ja mehisuse lehekülgi.


„Täna möödub 35 aastat Eesti proletariaadi relvastatud ülestõusust. 1. detsembri 1924 relvastatud ülestõus oli pärast Eesti Töörahva Kommuuni ja Saaremaa ülestõusu kolmas eesti rahva revolutsiooniline väljaastumine nõukogude võimu taaskehtestamiseks. Ülestõus tõendas veelkordselt, et eesti rahvas oli kodanluse terroristliku jõugu võimuses, kes suutis maad valitseda ainult pidevalt kehtiva sõjaseaduse ja julma terrori abil. Eriti ärevaks muutus meeleolu novembris, millal Tallinnas algas nn. 149 protsess, mis oli kodanluse poolt lavastatud arvete õiendamiseks jaanuaris arreteeritud töölisliikumisest aktiivselt osavõtnutega. Kodanlus tahtis seda protsessi ära kasutada töörahva hirmutamiseks, tema võitlustahte mahasurumiseks. Kuid see lootus ei läinud täide. Kaebealused kommunistid käitusid kohtus mehiselt. Kui protsess algas, laulsid nad võimsalt "Internatsionaali", millega ühines ka publik. Peaaegu kolm nädalat kestnud kohtuprotsess veenis lõplikult Eesti proletariaadi kodanliku korra kukutamise vajaduses. Kuid kohtuprotsessi ajal ei olnud ülestõusu võimalik alustada. Kodanlus oli selleks ajaks välja pannud igale poole tugevdatud valve. Sõjalise valve alla olid võetud isegi asutused ja postkontorid. Üle maa oli Tallinna kokku tassitud suur hulk nuhke ja politseinikke. Seepärast otsustas partei 149 protsessi muuta suureks kodanlust paljastavaks ja tema üle kohut mõistvaks demonstratsiooniks.
Novembri lõpul avaldati avalik üleskutse eesti rahvale, milles kuulutati välja töölisorganisatsioonide asutamise kuu 14. detsembrist - 18. jaanuarini. Põrandaalustes lendlehtedes aga räägiti sellest kui võitluskuust tööliste ja talurahva valitsuse eest ning soovitati olla iga hetk valmis ülestõusuks. Partei võttis tarvitusele niisuguse manöövri selleks, et vaenlast petta ja talle jätta mulje, nagu ei toimuks enne 14. detsembrit mingisugust väljaastumist. See võte õnnestus.
Kohe pärast 149 protsessi, mis lõppes 27. novembril, võeti maha kõvendatud valvepostid ja nuhid saadeti Tallinnast tagasi oma rajoonidesse. Kujunenud olukorda arvesse võttes asus EKP KK kiiresti ülestõusu lõplikule kindlaksmääramisele. 29. novembril toimus EKP KK ja EKNÜ KK ühine koosolek, kus otsustati alustada ülestõusu 1. detsembril.
Partei kutsel saabus Petrogradist relvastatud ülestõusu läbi viima ka August Lillakas. Tallinna jõudis ta 30. novembri hommikuks. Samal päeval toimus Rudolf Vakmani ema korteris August Lillaka kohtumine relvastatud ülestõusu juhi Jaan Anveldiga. August Lillakas oli määratud Jaan Anveldi sõjaliseks nõuandjaks, relvastatud ülestõusu staabiülemaks. 30. novembri õhtul koondati Tallinna võitlussalgad konspiratiiv-korteritesse, kust täpselt kell 5.15 asuti ülesannet täitma. Üks võitlusgrupp ründas Toompea lossi ja vallutas selle. Teine grupp, keda juhtis August Lillakas ja tema abi Richard Käär, tungis riigivanema majja. Võitlussalgad vallutasid kiiresti raudteejaamad, Peapostkontori, teise politseijaoskonna ja maalennudivisjoni Lasnamäel.
Kodanlus värises surmahirmus. Kuid ülestõusnutel ei õnnestunud vallutada selliseid tähtsaid objekte, nagu Sõjaministeerium ja Tondi sõjakool, kust töölishulkadele oleks saadud relvi. Otsustaval momendil jäid töölised relvadeta. See võimaldas kodanlusel asuda kiiresti vastupealetungile ja lühikese aja jooksul vallutatud objektid ülestõusnute käest tagasi võita. Pärast 1. detsembrit toimus lahinguid ülestõusnute üksikute gruppidega kohati veel kuni kaks nädalat pärast ülestõusu algust.
Ülestõusu staabiülem August Lillakas ja tema abi kaadriohvitser Richard Käär said parteikeskuselt korralduse tagasi minna Nõukogude Liitu. Ülestõusu juht Jaan Anvelt jäi Eestisse. 1. detsembri õhtul kella 6-7 ajal alustasid August Lillakas ja Richard Käär Tallinnast oma teekonda. Liikuda tuli jalgsi mööda metsi ja soid. Aruküla jaama lähedal tehti 2-ööpäevane peatus, et segada nuhkide eest jälgi. 6. detsembril, jõudes Aegviidu lähedale, olid mehed väsinud, näljased ja tugevasti külmetunud ning otsustasid ööbida jaama lähedal metsatöölise barakis Nikolai Bogdanovi juures. Saanud umbes poolteist tundi magada, arreteeriti nad une pealt politseinuhkide ja Tapalt kohale kutsutud sõjaväelaste poolt. Hiljem selgus, et Nikolai Bogdanov oli valgekaartlane ja reetur.
Aegviidust toodi August Lillakas ja Richard Käär Tapale. 8. detsembril 1924 kuulati A. Lillakas ja R. Käär üle Tapal soomusrongide rügemendi staabis. Pärast formaalset ülekuulamist tuli kokku Tapal asuv sõjakohus ning August Lillakas ja Richard Käär mõisteti surma. Kohtuotsus viidi täide Tapa mõisa läheduses asuva Männimäe juures. Tapalased on pidanud mälestust nendest tublidest võitlejatest pühaks. 1958. aastal asetati A. Lillaka ja R. Kääri kalmule obelisk. Tapa linna üks peatänav kannab August Lillaka nime.“


A. Liebemann märgib: „Ülestõus lõppes seekord kaotusega, ehkki nii sisepoliitiline kui ka rahvusvaheline olukord olid ülestõusuks soodsad. Ülestõus lõppes kaotusega sellepärast, et ülestõusu juht EKP keskkomitee ei suutnud lõpuni järgida marksismi-leninismi õpetust ülestõusust kui kunstist! Vaatamata lüüasaamisele kujutab 1. detsembri relvastatud ülestõus üht kõige kangelaslikumat lehekülge eesti töörahva võitluses nõukogude võimu ja sotsialismi eest. 1. detsembri kangelaslik võitlus valmistas teed töörahva võidule Eestis 1940. aastal.“


Lillaka ja R. Kääri matmise kohta levis Tapal mitmeid erinevaid versioone, kord mainiti hukkamispaigaks Männimägi (kõige levinum hukkamispaik rahvasuus), Männimäe soo, Lehtse raba, Rebasemägi.


13.12.1992 kirjutas ajalehes „Sõnumed“ oma mälestustest Tapal endine linnaelanik Epp Tõnissoo:
„...Maja taga mühas siis veel kuusik, seal, kus praegu koolimaja ja park. Sinna maeti ka 1940. aasta suvel orkestri saatel „seltsimeeste“ Lillaka ja Kääri punastesse puusärkidesse pakitud kondid, mis olid Lehtse rabast välja kaevatud.“


Üks versioon jutustab aga sellest, et kommuniste ei maetudki, lasti maha ja surnukehad jäid huntidele söögiks. Kuna neist midagi järgi ei jäänud, loomad jäänused mööda metsa laiali vedasid, siis parki polegi kedagi maetud, vaid matusetseremoonia viidi läbi vaid farsina. „Kaevake nn haud lahti ja siis näete: seal pole kedagi maetud, niisama inimeste lollitamine!“



August Lillakas



1. detsembril 1958 paigutati hauale Noorteparki mälestuskivi tekstiga: "Siia püstitatakse mälestussammas 1924.a. mõrvatud revolutsionääridele Lillakas A.J. Käär R.M."



Lillakas ja Käär Tapal noorte pargis



Vasakult istuvad R. Käär ja A. Lillakas


Mõrvatud Eesti kodanikud 1941
30. juuni 1942. aasta ajaleht "Maa Sõna" kirjutab:
"Tapa metsavennad mälestasid langenuid, asetades pärja oma mõrvatud ja langenud kaaslaste ühishauale, mille rist kannab pealkirja: "Bolševike vägivallaohvrid - tundmatud metsavennad."
Suurem metsavendade kokkutulek toimus 28. juunil 1942 Tapal, millest võttis osa kaugelt üle 200 metsavenna lähedalt ja kaugelt. Pühapäeva hommikul asetati Tapa linna surnuaial puhkavate bolševismivastases võitluses langenute ja mõrvatute kalmule pärgi Tapa ja Tallinna metsavendadelt, kes kadunutega koos Tapa ümbruskonna metsades partisanitegevusest olid osa võtnud, Tapa linnapealt, ERÜ Tapa komiteelt, Tapa omakaitselt, raudteelasilt, tuletõrjelt ja teistelt organisatsioonidelt.
Pärgade asetajad hüüdsid sooje järelhüüdeid kadunud kaaslastele, kes hävituspataljoni ja punaarmee ohvritena maeti ühishauda pärast Tapa ümbruskonna vabastamist. Metsavendade ühishaua kõrval puhkavad Tapa vabastamisel langenud saksa sõdurid, kes said sama austuse osaliseks.
Pärast pärgade asetamist siirdusid metsavennad ja kutsutud külalised Ristsaare metsavahitallu ühisele koosviibimisele. Ristsaarel, mis asetseb Tapalt 9 km kaugusel, organiseeriti esimene metsavendade grupp Tapa ümbruses. Grupp, mis koosnes algul 18 liikmest, paisus hiljem ligi 100-meheliseks ja, siirdunud Suru külla, ühines seal teiste metsavendadega 200-meheliseks kompaniiks, mida hakkasid juhtima kapten Lehtisalu ja veltveebel Lepp."


Edasi jutustab Jaan Viktor: "1990. aastate keskpaiku paigaldasid Pärlsonite järeltulijad esialgse puuristi asemele hukatute hauale väikese kivi. Hukatuid võib olla umbes 10, täpset arvu pole teada. 2007. aastal valmis minu eestvedamisel Rakvere Ametikooli üldehituse eriala praktikantide poolt betoonivalamise kursustel betoonist rist. Elektriku ametit pidav Tõnu Maripuu valmistas ristile küünlajala. Rakvere Tallinna tänava graveerimistöökojas lasi Rein Tali graveerida roostevabast terasest plaadile kirja: "Mõrvatud eesti kodanikele 1941", maksma läks see tol ajal 700 krooni. Sepiskaunistuse - lilleornamendi - valmistas Rakvere Ametikooli sepatöö eriala õpetaja Riho Mäe.
Mälestusristi taasavamisel 2008. aasta võidupühal tõi võidutule küünlalaternasse Heino Porval."



Linnakalmistul mälestusrist Mõrvatud Eesti kodanikud 1941



August Kobla
Kirikuõpetaja Tapal 5. mai 1946 – 1. oktoober 1984


August Kobla sündis 31. märtsil 1904. aastal Tartus aedniku pojana. 1906. aastal asusid Koblad elama vanemate kodu- ja sünnipaika Einmani valda Kerguta külasse Järvamaal, rentides väikese talu. August Kobla haridustee algas Einmani valla külakoolis ja jätkus Uudeküla ministeeriumikoolis. Peale ema surma siirdus isa elama Väike-Maarjasse ja töötas seal aednikuna. Seal lõpetas nooruke August 1927. aastal ka Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi. Õppimine oli seotud materiaalsete raskustega, kuna isa halvenev tervis ja kõrge vanus sundisid teda aedniku ametist loobuma. Augustil tuli lisa teenida ja töötada suviti mitmetel juhutöödel. Olles andekas õpilane, vabastati ta igaaastasest õppemaksust. Koolis tunti teda rõõmsameelse seltsiva noormehena, kes osales aktiivselt koolivälises tegevuses, võttis osa näiteringi tööst.
Lõpetanud gümnaasiumi, õppis ta maalritööd, et edaspidi ülikooli õpinguteks raha teenida. Olles kasvanud usklikus perekonnas, otsustas ta õppida kirikuõpetajaks ja astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Andekas noormees vabastati õppemaksust ja ta sai kõrgendatud stipendiumi. Lisaks toetas teada isiklikult piiskop Jakob Kukk. Ülikoolis õppimise ajal oli ta Virumaa üliõpilaskogu esimees.
Peale ülikooli lõpetamist 1934. aastal pidas ta prooviaastat Järva-Peetri koguduses praost Chr. Burmani juures. Edasi jätkas prooviaastat Paides. Selle lõpetamise järel kutsuti ta Järva-Peetri koguduse nõukogu üksmeelsel otsusel ja praosti ning piiskopi soovitusel koguduse abiõpetajaks. Ametisse ordineeriti ta 14. aprillil 1935 Tallinna Toomkirikus piiskopi dr. H. B. Rahamägi poolt. Edasine teenistuskäik kulges õpetajana mitmel pool Eestis: Kolga-Jaani, Türi, Kaarma, Mustjala, Kursi ja Rakke koguduses.
1945. aastal abiellus ta Selma Peenabiga. Laulatus toimus Kursi kirikus 2. aprillil 1945. aastal. Selle viis läbi Äksi koguduse õpetaja J. Konsin. Abikaasa Selma oli erialalt arst. Ta oli Tapa rajooni Haigla esimene peaarst. Abielust sündisid kaks last – tütar Maie ja poeg Ain, mõlemad andekad nagu isagi. Lõpetasid Tapa Keskkooli, õppisid Tartu Ülikoolis.
Kui 1944. aasatal lahkus Eestist Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kinnitati August Kobla 6. juunil 1944. aastal temast vabaks jäänud kohale. Tapa periood, mis ühtekokku kestis 38 aastat, kujunes August Kobla elutööks. Kirikuelus oli raske aeg, nõukogude okupatsiooni tingimustes oli väga raske jumalasõna kuulutada. Raskete aegade tõttu eemaldus ta seltsi- ja ühiskondlikust elust, pühendudes täielikult õpetajatööle. Seda kuni emerituuri minekuni 1. oktoobril 1984. aastal.
August Kobla elas Tapal Õhtu pst. 24 pastoraadi majas, mida seniajani tuntakse rahva seas Kobla majana. Raskete aegade ja õpetaja madala palga tõttu tuli perel toidulaua katmiseks koduloomadena lehma ja siga pidada. Selleks ei põlanud kirikuõpetaja pere ühtegi tööd, varuti vikat käes loomadele talveks heinu, lüpsti lehma, mille piima müümise eest saadi vahel ka perele vajalikku lisaraha.
August Kobla oli äärmiselt aus ja tagasihoidlik inimene. Oli täiesti mõeldamatu, et ta oleks võtnud vastu abi või otsest tasu koguduse liikmete poolt. Pigem vastupidi – ta püüdis aidata oma tagasihoidlike võimaluste piires ise abivajajaid. Juba esimestel Tapal veedetud aastatel omas ta autoriteeti kohalike elanike seas. Tänu sellele pääses 1949. aasta küüditamisest. Üks kohalik võimukandja kustutas nende perekonna küüditamisele määratute nimekirjast.
Olles haritud ja laia silmaringiga inimene, suhtus ta alati lugupidamisega teiste arvamustesse, mis ei pidanud alati ühtima tema tõekspidamistega. Vabakogudustesse (babtistid, metodistid) suhtus ta neutraalselt, kuid piibliuurijaid ta austas nende printsipiaalsuse ja tõsise suhtumise eest piiblisse.
August Kobla suri 6. juunil 1988. aastal ja on maetud Tapa kalmistule. Tema hauda kaunistab tagasihoidlik mälestusmärk.


 
August Kobla                                          August Kobla haud


Oskar Eduard Lasberg


Äri- ja majaomanik Tapal Oskar Lasberg sündis 1884 Karitsa mõisas Virumaal. Peale Rakvere Linnakooli lõpetamist siirdus 1901. aastal Peterburgi ja töötas seal ühe inglise tekstiilifirma esindajana Baltimaades. 1921. aastal tuli tagasi Eestisse ja asus elama Tapale vanemate koju.
O. Lasbergi isa, endine Karitsa mõisa valitseja Virumaal, Juhan Lasberg (sünd. 1852 surn. 1932), Jakobi koguduse asutajaliige, ostis 1920. aasta paiku Tapale Pikk tn. 19 kahekorruselise kivimaja (teiseks korruseks oli kasutusel ärklikorrus) ja avas seal riide- ning pudukaupluse, mille pärandas oma pojale Oskarile, kes jätkas seal kauplemist.
O. Lasberg osales aktiivselt Tapa seltsielus. 1930. aastatel oli Tapa Jakobi koguduse liige ja selle laekur. Oma üheks elutööks luges Tapa Jakobi kiriku ehitustööde jaoks raha kogumise organiseerimist. Ta annetas ka ise arvestatavaid summasid, kontrollis pidevalt raha kasutamist kiriku ehitamisel, müüs ise palvemajas-kirikus laululehti ja hoidis korjanduskarpi.
Ilmar Talve kirjutab romaanis „Kevad Eestis“ (1997):
„Koguduse õpetajaks oli valitud noor Jaan Gnadenteich ja koguduse laekahoidjaks oli näpitsprillidega kaupmees Oskar Lasberg. Nemad kahekesi kandsid ka pearaskused, kui kirikut ehitama hakati ja kui selleks laenu tehti, mille garanteerijateks, vähemalt osaliselt, olid ka nõukogu liikmed.“
1936. ehitas O. Lasberg maja kaks korrust ümber ja neile kolmanda korruse peale. Selline maja välisilme on säilinud tänase päevani. Majas oli kaheksa mugavustega üürikorterit. Allkorrusel elas ise perekonnaga ja pidas samas riide- ja pudukauplust kuni oma lahkumiseni Tapalt. 1941. aasta kevadel sõitis koos oma tütre Tamaraga viimase ümberasujate laevaga Saksamaale. 1944-1950 viibis eluraskustega võideldes Itaalias, sealt edasi siirdus USA-sse, kus ta töötas edukalt Worcesteris Massachusetti osariigis rootsi arstirohtude suurfirma Astra reklaamiosakonna ametnikuna kuni pensionile jäämiseni 92 aastaselt. Ta ehitas omale 1959. aastal ilusa maja Paxtoni aedlinnas, kus praegu (2011) elavad tütar Tamara koos sugulase Lembit Lasbergiga.
Oskar Lasberg elas kõrge vanuseni, suri 1983. aastal ja maeti Worcesteri linna Rootsi kalmistule.
Tapa kalmistul Lasbergide hauaplatsile on maetud Oskar Lasbergi isa, ema, abikaasa ja noorelt manalateele läinud tütar Niina (sünd. 1915 – surn. 1925). Tütre mälestuseks oli hauasambale kinnitatud skulptor Oskar Goldbergi (Tallinn) poolt valmistatud pärga käes hoidev tütarlapse pronksskulptuur. 1995. aastal võeti skulptuur Tallinnas elava Lasbergi sugulase palvel, metallivarguse kartusel maha ja anti hoiule 2008. aastal Tapa Muuseumile kõigile soovijatele vaatamiseks.
Erinevatel võimuperioodidel on endises O. Lasbergile kuulunud majas töötanud paljud asutused. Nende hulgas Nõukogude perioodil Tapa Rajooni ja linna TSN Täitevkomitee ning Riigipanga Tapa osakond. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal Tapa Linnavalitsus ja Hansapanga Tapa kontor. Linnavalitsuse hoone renoveeriti aastatel 1999 -2001. Alates 2005. aastast asub majas Tapa Vallavalitsus.
Järelpärimisele Lasbergite suguvõsa kohta kirjutas tema sugulane Lembit Lasberg USA-st 2008. aasta märtsis:
“Lasbergite suguvõsa ajalugu on väga pikk ning ulatub tagasi keskaegsesse Austriasse, kus veel praegu eksisteerib küla nimega Lasberg. See asub põhja pool Linži, Tsehhi piiri lähedal. Kas asula andis suguvõsale nime või suguvõsa asulale, see pole veel selge. Nimi esineb siiski seal juba ristisõdade aegu.”


 
Oskar Lasberg Paxtonis 1977          Lasbergi hauaplats Tapa linnakalmistul
aasta detsembris