Hea Tapa vallaelanik!
Mõisate arv, mis Tapa valla piiresse mahuvad, on suur ja
võib olla on mõni veel kirja panematagi. Paraku on
enamik neist ajale jalgu jäänud ja hoonete asukohta
tähistavad vaid varemed. Mõnede mõisate puhul on veel
aimatav endiste aegade hiilgus ning mõnest on säilinud
vaid fotod ja ülestähendused minevikust.
Ometigi on neis mõisates kunagi kihanud elu ning
toimunud tähtsamaid ja vähemtähtsamaid sündmusi. Antud
veebileht on koostatud selleks, et anda lühiülevaade
mõisate ajaloost ja seeläbi aimu saada, kui kirev elu on
siin mail olnud. Tegelikult on plaanid suuremadki.
Tulevikus lisanduvad mõisatele ka teised Tapa vallas
olevad kultuurimälestised. Avastamisrõõmu jagub
kindlasti kõigile.
Mõisate ajaloo taastamine pildimaterjali, pärimuste ja
ammuste ülestähenduste põhjal on väga suur ettevõtmine.
Täiendavat infot lisandub jõudumööda. Pildimaterjali
vaatamiseks on olemasolev galerii.
Iga foto, millelt näha Tapa valla mõisate eluolu
möödunud aegadest on teretulnud. Kes omab asjakohast
materjali ja soovib seda teistegagi jagada, siis on
alati võimalik lisada need meie galeriisse. Palve
kõigile, kes tunneb, et saab anda oma panuse selle lehe
täiendamisse, võtta ühendust e-posti aadressil
tapa@tapamuuseum.ee
Mõisate paiknemisest annab ülevaate kaart.
Kaardi vaatamiseks on vaja Silverlight-i programmi.
Kelle arvutis sobilikku programmi pole, saab
automaatselt viite, kust vajalik tarkvara oma arvutisse
seada.
Mõisate nimekirja koostamisel on kasutatud halduspiiride
kaardiserveri Kupits ja Valdo Prausti portaali Eesti
mõisad andmeid.
Kasutatud kirjandus ja fotod:
Hein, A. Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam.
Tallinn, 1997
Särg, A. Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2007
Särg, A. Järvamaa mõisad ja mõisnikud. Argo, 2005
eestigiid.ee
Kultuurimälestiste riiklik register
Eesti reisijuhid “Lääne-Virumaa matkajuht” BeTeGe OÜ,
Jaan Masing
Wikipeedia
Alas Rainer. Järvamaa mõisad , Kuma kirjastus 2008
Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakendus
Lühikese ülevaate ajaloolise Järvamaa mõisate kohta,
milledest suur osa asub praeguse Tapa valla
territooriumil, on kirjutanud oma raamatusse „Järvamaa
mõisad“ (2006) Rainer Alas:
Sõna „mõis“ on väga vana ja oli kasutusel juba enne 13.
sajandit. Algselt tähistas see külapõldudest lahus
olevat ala, kus saaki katkuti. Hiljem maavalduste üle,
mis viitas suurele majandussuhetelt terviklikule
territooriumile. Ajapikku kandus sõna tähenduslik sisu
üle vallutajate suurmajapidamistele.
Kõrvalmõis oli peamõisast majanduslikult sõltumatu ja
vastas ka suuruselt rüütlimõisa nõuetele ning sellisena
kindlustas omanikule täiendava õiguse maapäeval.
Mõisnike seas kõige kõrgemalt hinnatud oli maapäevast
osavõtu, hääle ja omavalitsusametisse valimise õigus,
mille andis rüütlimõisa valdamine (omandina või pandina)
tingimusel, et valdaja kuulus kohaliku rüütelkonna
hulka. Maapäeva õigus oli tihedalt seotud mõisaomamise
õigusega üldse. 1710. aasta kapitulatsioonidest alates
oli aga mõisaomamine kuulutatud kohaliku rüütelkonna
hulka kuuluvate ning aadlimatriklisse kantud aadlike
ainuõiguseks.
17. sajandi teisel poolel läksid mõisaomanikud
kõrvalmõisate asutamisega iseäranis hoogu, nii et
üksteisega võisteldes asutati neid isegi majanduslikult
ebasobivatesse kohtadesse. Suurematel mõisatel oli
tavaliselt mitu kõrvalmõisat.
Eestimaal pidi rüütlimõisal olema vähemalt 150 tiinu
mõisa põllumaad, vastasel korral loeti kohta
poolmõisaks.
Kui poolmõisal puudusid rõõtlimõisa õigused, millest
olulisim oli hääleõigus maapäeval, siis kõrvalmõisal
olid sellised õigused olemas. Baltimaades oli
rüütlimõisate omamine kogu seisusliku
omavalitsuskorralduse aluseks, sest rüütlimõisatele
kuulus peale eraõiguslike ka terve rida riigiõiguslikke
privileege.
Balti kubermangude vallakohus ehk talurahvakohus oli
pädev õigusemõistja talupoegade üleastumis- ja
omavahelistes tsiviilasjades. Kuni 1866. aastani täitis
see ka politsei- ja haldusülesandeid. Vallakohtute
asutamine tähendas eesti talupoegadele esimesi
poliitilisi õigusi. 1866.aasta vallaseadusega võeti
mõisnikelt vallakohtute järelvalve õigus.
Keskajast kuni uusajani koosnes mõisahoonestik
elumajast, mida algusest peale kutsuti häärberiks ja
tavaliselt ka tallist ja rehest. Häärber oli lihtne ja
suhteliselt väike puitehitis. Hiljem, stiilsete
peahoonete – härrastemajade ja losside tekkides jäi see
enamasti valitseja- või teenijatemajaks. Ka 17. sajandil
jäi mõisa häärber puitehitiseks, mis oma ilmelt ja
ruumilahenduselt oli üsna rustikaalne.
Aadel oli keskajal vaimulike järel nn teine eesõigusi
omav seisus. 13. sajandil Eesti vasallkond kujunes 14.
sajandiks välja päritavaks rüütliseisuseks. Asutatud
seisuslikud organisatsioonid moodustasid 16.-17.
sajandil rüütelkondi, mida keisririigi Balti erikord
igati toetas. 18. sajandi keskpaiku hakati pidama
aadlimatrikleid. Seisuslik kord kaotati Eestimaa Sõja –
Revolutsioonikomitee dekreediga 23.septembril 1917.
Vanad tiitlid jäid osaliselt siiski kasutusele.
Eesti Vabariigi maareform oli üks radikaalsemaid terves
sõjajärgses Euroopas. Mõisate jagamise lubadusega tagati
Vabadussõjaks vajalik mobilisatsioon ning reformiga
teostati eesti talupoja ammune unistus saada oma maa
peremeheks. Kokku võõrandati Eesti Vabariigi heaks 874
rüütlimõisat ühes 49 330 neis asunud hoonega. Võõrandati
ka mõisate tööstusettevõtted: 225 viinavabrikut, 344
veskit, 74 saeveskit, 64 kivi- ja savitööstust, 18
meiereid, 7 õlletehast jne.
1925. aastal võimaldati siiski endistele rüütlimõisa
omanikele tagastada kuni 50 ha koht, enamasti mõisasüda
ja selle ümbrus.
EESTI MAAREFORMI SEADUS
Võetud vastu 10. oktoober 1919.a. Eesti Asutava Kogu
poolt:
Paragraaf 1: Riikliku maatagavara loomiseks
võõrandatakse riigi omanduseks kõik Eesti Vabariigi
piirides olevad mõisad ja maad, mis Balti eraseaduse
(1864.aasta väljaanne) paragraaf 597. tähendatud, ühes
kõigi nende päraltolemiste ja kõlbuliste
põllumajanduslise inventaariga, olgu viimane
mõisaomaniku, pidaja või rentniku päralt.
Paragraaf 21: Esimestena saavad maad:
1) kodanikud, kes Eesti Vabastussõjas väerinnal
iseäralikku vahvust näidanud;
2) sõdurid, kes Vabastussõja võitlustes vigastatud;
3) Vabastussõjas langenud sõdurite perekonnad;
4) sõdurid, kes Vabastussõjas tegevusest vaenlase vastu
osa võtnud, silmas pidades tegevuse kestust.
Paragraaf 23: Võõrandatud mõisate metsad ei tule mitte
jagamisele, vaid jäävad riigi omanduseks.
Eesti Vabariik jättis mõisnikele võimaluse jätkata
põllumajandusega tegelemist. Järvamaal säilis
suurmaavaldustest endiste omanike käes 3 poolmõisat ja
25 rüütlimõisast lõigatud kohta.
Pärast maareformi lahkus suur osa baltisakslasi Eestist.
Kui 1897.aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 34 500
sakslast, siis 1922. aasta loenduse järgi oli neid alles
jäänud 17 750, Järvamaal olid arvud vastavalt 1155 ja
553. Sakslaste arv vähenes pidevalt. 1939.aastal oli
neid Järvamaale jäänud umbes 250.
Projektist
Antud veebileht sai koostatud osaliselt SA Tiigrihüppe
Innovaatiline kool 2010 projekti raames. Veebilehe
tegemise idee tulenes mitmete asjade kokkulangemisest.
11. klasside õpilased aastal 2010 olid uurimistöö käigus
alustanud info kogumisega Tapa valla kultuurimälestiste
kohta. Samad õpilased on õppimas Veebistuudiumi
programmi raames veebidisaini ja silverlight tehnoloogia
kasutamist. Samuti puudus vallal tol hetkel teemakohane
veebileht.
Kõik need kolm asja kokku pannes sai Tapa valla mõisate
veebilehe tegemine loogilise jätku. Oli arvata, et teema
on mahukas ja sobilike andmete kogumine võtab aega, kuid
tegelik mahukus selgus alles töö käigus. Suureks abiks
oli loomulikult Tapa Muuseum, kelle eestvedamisel
toimusid paljud väljasõidud mõisatesse kohapeale aastal
2011, samuti ohvri- ja kultusekivide otsimine,
fotogaleriide loomine, andmete sisestamine ja kujunduse
loomine.
Veebileht mõisatest on kaugel täiuslikkusest, sestap
jätkub materjalide kogumine ja ülesriputamine
arvatavasti veel väga pikka aega. Kõik head soovid,
õpetussõnad ja abi andmete hankimisel on oodatud. Samuti
asjakohane kriitika, kui on eksitud õigekirjas või
daatumites.
Tänusõnad SA Tiigrihüppe sihtasutusele, kelle projekti
kaasfinantseerimine võimaldas soetada tarvilikku
riistvara, 11. klasside õpilastele ja õpetajale Anne
Roosile, kelle abil materjale mõisate kohta otsitud,
Liina Kaldile ja Rene Viljatile väärt fotomaterjali eest
ja eriti Maarja Orusalule, kelle uurimistöid
pärimuskultuuri kohta sai usinasti kasutatud ning
kõigile teistele, kes jõu ja nõuga abiks on olnud.
Tapa Gümnaasiumi õpilasi juhendas arvutiõpetaja Villu
Varblane, kes oligi veebilehe esialgseks loojaks, viie
fotogalerii autoriks ja koostajaks (Imastu, Jäneda,
Jootme, Nõmmküla ja Saksi mõisad). Aja möödudes kogunes
materjali rohkem ja veebileht vajas ümber tegemist. Uue
kujunduse teostas Tapa Muuseum, lisades omalt poolt
palju uut materjali. Töö mõisate uurimisega jätkub, sest
vallas on nii mõnigi täiesti tundmatu mõis, millest ei
teata enam midagi, samuti pole säilinud mõisnike fotosid
ega maale mõisnikest.
Karkuse külakeskuse vanad hooned 2012:
Näo küla vanad hooned 2012:
Ajaleht „Esmaspäev“ 05.07.1926 kirjutab:
Paruni habemenuga oksjonil.
Nähtavasti ei käi endiste parunite käsi enam hästi.
Kerge elu on kadunud. Mehed ei ole harjunud harilikkudes
tingimustes tööd tegema. Tihti leiame protesteeritud
vekslite nimekirjadest mõisnikkude nimesid, kes isegi
väiksemaid veksleid välja osta ei jõua. Viimasest „Riigi
Teatajast“ loeme, et 17. juulil tuleb Toompeal võlgade
katteks müügile Wiktor Ungern-Sternbergi habemeajamise
aparaat „Gilette“, mis hinnatud 920 marga peale. Kui
habamenuga ära müüakse, tuleb endisel parunil karvase
lõuaga ringi kõndida.
Ajaleht 1934. aastast kirjutab:
Endise Lehtse paruni Hyene toapoiss Gustav Strümper, kes
pikemat aega Tapal elutses, on suure alkoholi
tarvitamise järele muutunud vargapoisiks. Ta on
sellepärast juba kinni istunud ja viimasel ajal oli
kohtu poolt tagaotsitav. Nüüd on mees enese
vabatahtlikult Tartus kriminaalpolitsei korraldusse
annud. Ta naisel oli Tapal juukselõikuseäri. Mehe
vägitükkide tõttu oli ta sunnitud oma sissetöötatud äri
edasi andma ja Tallinna elama asuma. Mehest lahutas
siis, kui see „Patareis“ viibis esimest korda.
„Virumaa Teatajas“ kirjutab Andres Pulver:
Talupojad ei saanud mõisasakstega hästi läbi ja eks
seetõttu ole talurahva räägitud naljades mõisnikke ikka
halvemas valguses näidatud. Kadrina kandis pajatati lugu
ühest ihnsast mõisaprouast, kellel viimasest kui
toiduraasukesest kahju oli. Nii ei lasknud mõisaproua
panni, kus peal praadi oli tehtud, muidu ära pesta, kui
pidi ise enne panni üle lakkuma. Korra küsinud
köögitüdruk külaliste juuresolekul:“Kas proua lakub täna
ka ise panni?“ Proua kostnud seepeale häbenedes:“Vuih,
kui rumal sa oled! Millal proua siis ise on panni
lakkunud?“
Muuga ihne mõisaproua kartnud aga kangesti hiiri. Kui
kokk või köögitüdruk sahvrisse läks, passis proua ikka
ukse juures, et orjarahvas midagi liigset ei võtaks või
sootuks suhu pistaks. Lõpuks leiti lahendus. Kui kokk
või tüdruk sahvrisse astus, hüüdis kohe, nagu
ehmatanuks:“Oih, hiir!“ Seepeale kadunud proua sahvrist
ebaloomuliku kiirusega.
Liigvalla mõisnik käskinud aga korra endale ja
külalistele uhke prae teha, kuid kokal ei olnud mitte
midagi, millest sööki valmistada. Lõpuks leidis ta paari
vanu pastlaid, mida pesi ja leotas, seejärel tükeldas
ning või, rasva ja hapukoore sees praadis. Saksad sõid
praadi ja kiitsid. Kui aga koka käest küsiti, mis
toiduga tegemist, ajas kokk uhkelt rinna ette ja
teatas:“Passelpraad!“
Jüri Freimanni raamatust „Pruuna-Kõrve“ (1999) saame
lugeda pildikese minevikust. Loo on kirja pannud Josep
Freimann 1890. aastal. Kirjaviis on muutmata:
Kõik barunid ja vonid,
Neil majad nii kui tornid,
Vaesel talupojal ahju vare,
Tal eluhooneks suitsutare.
Kis meie maa ajalugu tunneb, see teab, missugused
seadused ja asjad siin umbes sada aastat tagasi olid;
teab, et kuisugune õigus mõisaherral talupoja üle oli.
Selle kohta ütleb üks vana sõna:“Talupoeg ja saksa siga,
need on üks!“ Tütarlapsed ei tohtinud mitte enne leeri
minna, kui olid 20 kuni 25 aastat vanad. Neid koa
varemini ei võetud. Kis varemine kippus, sellele ütles
mõisaherra ehk õpetaja:“Mis nii vara leeri! Mis aga
kosilasi ja sosilasi ootama!“ – Poistest ei old nõnna
lugu, sest et need sagedaste valda rohkem inimesi tõid.
See, kis võõrast vallast naese võttis, oli herra meelt
mööda, sest et siis rohkem inimesi oli ja ta sai herra
käest kümme toopi pulmaviina „kingituseks“, kui aga oma
vallast, siis viis.
Herra luba pidi iga kord olema – Jumala eest, igakord.
Tahtis noormeest naist võtta, siis läks ta esmalt mõisa
ja reakis temale oma nõu. Andis herra luba, noh, siis
oli asi korras. Ei and aga seda ühte – pidi koa rahul
olema. Kosja minna andis herra peiule hõbe poatri
(peekri), mis ta pruudile kingituseks pidi viima. Seda
siis kolm kord kirikus kuulutatud, laulatatud – ja siis
– siis:
Esmalt tõtta mõisa herra ette,
Siis vii naene mõisa herra kätte!!!
Herra ütles jo siis, kui hõbe poatri andis:“Selle ma
sulle küll annan ja viina koa, aga seda sulle ütlen, et
sa nooriku esimesel ööl, pärast laulatust minu kätte
tood. Hoia, et sa ise temasse enne ei puutu!“ Ja nüid:
Herra võttis uudse matti, kooris rõesa piima pütti!...
Nüid pidas herra teisemehe nooriku niikaua enda juures,
kui ise arvas ja tegi tema esimest korda naeseks. Kui
herra naese ää soatis, siis võttis ta hõbe poatri ja
andis jälle teisele, kis kosja läks. Sedaviisi käis see
üks poater seni, kuni ära kulus.
Nisukesed ajad olid meil enne.
Mürgisegajast mõisaproua
Autor: Andres Pulver, 31.07.1998 Virumaa Teataja.
Eestis puuduvad andmed nõidade tulesurma mõistmisest varasemast ajast kui XVI sajandi algus. Nõidade karistamine tulesurmaga oli varasemates õiguskoodeksites küll ette nähtud, kuid arvatavasti rakendati maagia ja nõidumisega tegelejate suhtes siiski leebemaid karistusi – ihunuhtlust, trahvi ja vangistust. Esimene vihje nõia põletamise kohta pärineb 1527. aastast Maardu mõisast. Esimene teadaolev nõiaprotsess peeti aga 1542. aastal meeskohtunik Wolmer Wrangelli eesistumisel Rakveres, kus mõisteti kohut mürgitamises süüdistatava Põlula mõisaproua ja tema käsilaste üle.
Põlula mõisnik Johann Meckes süüdistas oma naist Annat oma isa surnuks mürgitamises ja mõisnikule endale raske haiguse tekitamises. Mõisaproua Anna põgenes pärast süüdistusi Haljalasse oma venna Johann Zoyge juurde, kuid andis kohtule üles mõisateenija Anne ning ühe vana naise Margarete, kes olid talle mürki seganud, et Anna Zoyge oli tahtnud oma meest mürgitada ning maagia abil hoopistükkis Jürgen Maydelli armastust võita. Margarete oli kolm korda lausutud ja mürgitatud soola Annega mõisaprouale saatnud ning käskinud seda mõisahärra jalgade alla puistada. Sellisel kujul pidi sool surmavalt mõjuma. Kohtunikel ei õnnestunud küll teada saada, mida Margarete soola sisse segas, kuid selgus, et kui sellist soola sisse võtta, siginevad inimese sisikonda kärnkonnad ja ussid. Osutatud teenuse eest söötis ja jootis mõisaproua Margaretet ohtrasti ning andis vaevatasuks ilusa särgi, pärastpoole oli aga lubanud veel kaks killingit ja villase seeliku kinkida.
Rakveres peetud protsess lõppes Margarete ja Anne ning nende kolme oletatava kaasosalise, mölder Nano, tema karjase Lauri ja naise Elze tulesurma mõistmisega. Kogu süüasja peategelasele Anna Zoygele anti armu ja ta saadeti maalt välja, kuid kui ta kahe aasta pärast Virumaale naases, toimus tema üle uus kohtuprotsess. Teisel katsel Annal enam nii lihtsalt ei läinud ja seekord mõisteti ka tema tulesurma. Otsuse täideviimise kohta paraku andmed puuduvad. Ülaltoodud loost võib jääda mulje, nagu oleks keskaegses Eestis olnud nõidade põletamine üpris igapäevane tegevus. Tegelikkus oli aga hoopis teistsugune, sest meieni jõudnud andmete kohaselt mõisteti Eesti- ja Liivimaa kohtutes aastatel 1520-1700 nõiaprotsessides surma 65 inimest. Seega oli Põlula mõisaproua protsess küllalt erandlik ja andis peaaegu kahe sajandi suurtest nõidadest juba üksi ligi 10 %.