VORSTILINN TAPA

Tapa varasemas majanduselus, samuti Eesti Vabariigi ajal enne sõda, oli seoses soodsa transpordigeograafilise asendiga linna majanduses küllaltki suur osatähtsus liha- ja vorstitööstusel. Tapa vorstidel olid kõrged kvaliteedinäitajad ja sellest tulenevalt sai tolleaegne alevik siit ka Vorstilinna hüüdnime.

Esimene liha-ja vorstitööstus Tapal
Esimese liha-vorstitööstuse Tapal rajas insener Heinrich Kolshorn. 1889. aastal ostis ta raudteeäärse krundi Moe mõisa maadest Tapa asula ja Valgejõe vahelisele alale ning ehitas sinna loomade taparuumid, jahutusosakonna, suitsuahjud, katlamaja ja muud vajalikud rajatised. Tootmine algas 1. oktoobril 1889. Ettevõtet nimetati „Eestimaa lihasaaduste vabrikuks“ ja see ostis loomi kokku kolmest põhjapoolsest Balti kubermangust. Liha eksporditi ka välismaale, peamiselt Inglismaale, aga loomulikult ka ida poole: Jamburgi, Peterburi ja Moskvasse. Olid ka firmakauplused teistes kubermangudes. Ettevõttes oli 13 palgalist töötajat, keda juhatas välismaalasest meister. 1890-aastate keskel algas aga tapamaja allakäik. Lõpuks jäi kaubandusvõrgust alles kauplus Tallinna Raekoja võlvistikus, kus müüdi veel Heinrich Kolshorni lihavabriku vorsti, sinki ja searasva. Vabrik põles 1896. aastal ööl vastu 26-dat detsembrit maani maha ning H. Kolshorn lõpetas töö. Vabrikus töötanud 30-40 töölist jäid tööta.

Kolshorni lihavabrik

Teine ja kolmas liha- ja vorstitööstus Tapal
Samaaegselt Heinrich Kolshorni ettevõtte sulgemisega rajati Tapale lihatalle – vorstitöökodasid, milliseid kutsuti tol ajal liha-vorstitööstusteks omanike nimede järgi. Vaksali tnv. 3 asus A. Pichelsteini vorstitöökoda ja kauplus. Pichelstein oli maksuraskustes, mille kasutas ära Peeter Landsberg, kes soovitas vorstitööstuse kasumisse viimiseks kirjutada see tema nimele, lubades Pichelsteinil seal edasi töötada. Hiljem nõudis aga Langeberg, et Pichelstein vabastaks ruumid, kuna need kuuluvat temale. Peeter Landsberg proovis algul valmistada vorsti, kuid kuna puudusid kogemused, siis lõpetas ta tegevuse 1922. aastal ja vabanenud ruumidesse paigutas õllelao.

Adolf Pichelsteini vorstitööstus ja kauplus Jaama tänav 3, 1911

Neljas liha- ja vorstitööstus Tapal
Andreas Wilhelm Ferdinand Busse vorstitöökoda asus Busse tänavasse (käesoleval ajal Veski tnv. lasteaed „Vikerkaar“ kohal) ehitatud kahekorruselises majas. Alumisel korrusel valmistati vorsti, üleval aga olid korterelamud. Busse vorstid läksid kaubaks peamiselt väljaspool Tapat, s.h. ka Peterburis.

Viies liha- ja vorstitööstus Tapal
Busse maja vastas asus lihunik Schulbergi maja koos kõrvalhoonetega, kus tapeti ülesostetud loomi. Kui liha müügist üle jäi, siis valmistati ka kohapeal vorsti.

Kuues ja seitsmes liha- ja vorstitööstus Tapal
Sajandivahetusel asutatud Põllu tnv. 10 majas paiknes Induse vorstitöökoda. Laia ja Põllu tänava nurgapealse maja, aadressiga Lai tnv. 7, ehitatud 1901. aastal, hoovis asus Wildmanni vorstitöökoda. Enne vabadussõda oli Lai tnv. 7 hoovis Sandbergi väike loomade tapamaja.

Kaheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Pikk tnv. 5 ehitas sajandivahetusel Jüri Balder, mille müüs edasi lihunik Hohwardile, kes avas seal liha- ja vorstikaupluse. Hoovis asusid loomade tapamaja ja vorstitöökoda, millised hiljem omandas Otto Baumann.
 
Üheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Otto Baumanni vorstitöökoda Pikk tnv. 5 oli selle aja suurim Tapal. Baumannile kuulusid elumaja, tapamaja, vorstivabrik ja jääkelder. Vorstitöökoda koosnes neljast eri kõrgusega osast. Kõrgemas korpuses asusid 4 vorsti-singi suitsuahju ja 2 puudega köetavat keedukatelt. Hoone madalamas osas asus liha töötlemise ruum, kus tammepakkudel tükeldati lihakehi, mis seejärel peenestati kahel hakkmasinal (nn. „hundil“ ja „kutteril“). Peenestatud lihamass koos lisatud maitseainetega segati käsitsi tammepuust palides. Hoone kolmandas osas asus jääga külmruum lihakehade hoidmiseks. Viimaseks tootmisrajatiseks oli jääkelder, milles hoitav jää oli talvel lõigatud Valgejõelt. Tootmishoone vastas asus loomade tapamaja. Fassaadiga vastu Pikka tänavat paiknes kivist elumaja koos lihapoega. Vorstitöökojas oli 4-5 alalist meestöötajat. Valmistati mitmes sortimendis keedu- ja suitsuvorsti, sinki, maksapasteeti jm. Kaupluses müüdi alati värsket liha, teise päeva liha kasutati vorsti valmistamiseks. Lihaloomad toodi tapatalli kohalike loomade kokkuostjate poolt. Liha-vorstisaadusi turustati ka väljaspool Tapat näiteks Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tartus, Tamsalus, Kehras, Aegviidus. Toodang pakiti laudkastidesse ja saadeti rongiga sihtkohta. Hobuveokiga viidi kastid raudteejaama ja tellitud kaup teistesse Tapa poodidesse. Nõukogude võimu kehtestamisega vorstitöökoda natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.
Otto Baumann (1883-1941) koos abikaasa ja pojaga küüditati 1941. aastal Siberisse, kus ta 1941. aasta juulis maha lasti.

Otto Baumanni vorstikauplus Pikk tn. 5

Otto Baumanni vorstitööstuse hoovis 24.02.1923

Tapa vorstitööstur Otto Baumann abikaasaga

"Tapa Sõnumed" 24.06.1933 kirjutab:
25 aastat lihatööstur olnud Otto Baumann

Juba 14 aastaselt valis O. Baumann omale elukutse - nimelt lihatööstuse ala. Ametit õppis Rakveres ja sellipaberid sai Narvas. 1908. aastal hakkas tegutsema Kiltsis oma käe peal, kust 1915. aastal Tapale kolis ja sama tegevuse ala on tänapäevani jätkanud. Siis, kui veel Venemaa piir vaba oli tunti Baumanni tööstuse vorste isegi Arhangelskis ja Moskvas, siis töötas tema tööstuses iga päev keskmiselt 40 inimest. Nüüd on tööstuse ala enam kui kümnekordselt tagasi läinud ja endine suurtööstur kui väljaõppinud meister, valmistab nüüd ise koos abilistega vorste. Äriomaniku vastutulelikkus ja seltskondlik arusaamine ning ärimehelik õiglustunne on see, mis on meeldinud nii ostjaskonnale kui ka temale loomade müüjaskonnale. O. Baumann on kauaaegne Tapa Ühispanga nõukogu esimees ja võtab osa ka muist seltskondlikest ettevõtetest.

Kümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Põllu tnv. 10, endine Induse vorstitöökoda, mis asus 1900. aastast pärinevates palkhoonetes, alustas 1918. aastal vorstitootmist Artur Kiisk. A. Kiisk oli töötanud Ernst Langebergi juures 11 aastat loomade kokkuostjana. Töökoja vastas üle õue asus tapatall, külgnedes hobusetalliga. Jääkelder oli vorstitöökoja ja hoovimaja vahel, nendega ühe katuse all. Jääd varuti talvel Krusbachi maja lähedalt Valgejõest. Elumaja oli esiküljega vastu Põllu tänavat. Töö muutus kergemaks, kui 1923. aastal hakati saama elektrivoolu Tapa Elektrijaamast ja osteti esimene elektrimootor. Vorsti valmistamisel kasutati firma „Aleksander-Werke“ vorstipritsi ja „Husqvarna“ hakkmasinat. Puudusid küll pesemis- ja riietusruum, kuid sooja vett sai siiski kasutada. Kauba väljaveoks seisid tallis vanker ja käsikäru. Esialgu töötas omanik üksi, kuid hiljem palkas juba 4-5 meestöölist. Toodeti suitsu- ja keeduvorste (viimastest tee-, krakovi-, poltaava-, keele-, tangu-, veri- ja maksavorste), lambasoolikates viinereid, keedusinki, lakksinki, suitsetatud loomakeeli. Peale Tapa linna turustati toodangut veel eri aegadel paljudes kohtades: Amblas, Järva-Madises, Aravetel, Tamsalus, Lehtses, Kadrinas, Jõgeval jm. Kõige rohkem aga Narvas. Liha esitamine kontrolliks loomaarstile linna lihajärelvaatuspunktis oli kohustuslik. Artur Kiisa vorstitöökoda lõpetas oma tegevuse 1939. aastal, seoses sellega ei kuulunud tööstus natsionaliseerimisele 1940. aastal.
Artur Kiisk on maetud Tapa linnakalmistule.
 

Artur Kiisa vorstitööstus Põllu tnv. 10

 

Põllu 10 Artur Kiisa vorstitööstuses 1926

 

Üheteistkümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Ernst Langebergi vorstitöökoda asus Jaama tnv. 1. Vorstitöökoja rajas endine Koigi mõisavalitseja Ernst Langeberg 1907 a. paiku, pärandades selle hiljem oma pojale. 1932. aastast oli omanikuks Arnold Langeberg, kes müüs oma vorstitöökoja koos lihakauplusega Jaama tnv. 1 kõige sisustuse ja kaubaga vabaabielunaisele Herta-Marie Hohnsbeenile. Müügilepingu järgi aga kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametliku nime „Arnold Langeberg“. Aastal 1935 oli sama töökoja omanikuks Johannes Tambik. 1940. aastal kuulusid nii lihapood kui ka selle juures olev vorstitöökoda taas Arnold Langebergile nime all „Centraal“, mis natsionaliseeriti 1940 aasta detsembris.
 

Arnold Langebergi vorstitööstus Jaama tänav 1, 1930. aastal

21.07.1936 Johan Tambiku liha -ja vorstipood Jaama tn. 1

Narva-Jõesuus 1936. Johannes Tambik istub paremal

Lühikest aega eksisteerisid veel omanike järgi:
12. August Rosenfeldti vorstitöökoda Vaksali tnv. 7 (1919)
13. Johannes Rebo vorstitöökoda Busse tnv. 5 (1919)
14. Jüri Lemmitsa ja August Okarti vorstitöökojad samal krundil Lai tnv. 5 (1922)
15. Lihunik Aleksander Miller ja tema lihatoodete tööstus „Мясопродукт“ Tapal, Pikk 4.

Aleksander Miller, sünd. 28.08.1894 Mustvees, pidas Tapal Pikal tänaval majas nr.4 lihatoodete tööstust 1920. aastate lõpust kuni 1941. aastani. Ta oli ka Tapa Apostliku Õigeusu kiriku liige ja kuulus kiriku nõukogusse. A. Miller abiellus 1915. aastal Tapal. Abielust sündis poeg Leonid, kes on samuti maetud Tapale. Aleksandri ema, Natalja Miller, sünd. Rogova oli Peeter Landsbergi abikaasa Jelena sünd. Rogova õde, sealt ka lähisugulus, mistõttu tehti koostööd lihatootmise alal. Natalja Miller on maetud Tapa vanale kalmistule, abikaasa Anastassia Miller aga Tapa linnakalmistule. Pere arreteeriti 14. juunil 1941 ning küüditati Siberisse. Aleksander Miller suri Põhja-Uurali vangilaagris, täpne surmaaeg ja matmispaik on teadmata.

Memento Liidu andmebaas kirjutab perekond Millerite andmed:

MILLER, Aleksander, Jegor venelane, 28.08.1894
Mustvee, äriomanik, arr. Tapa, erin. 26.06.42 §58-4,
10a.; Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. kinnip-k.
13.03.43. Valgekaartlane. [6035E, 897R]
Miller, Anastassia, Kuzma, abikaasa, 02.01.1912
Viru mk.; Tomski obl. Baktšari raj. Vavilovka, vab.
asum. 14.11.56. [897R]
Miller, Leonid, Aleksander, poeg, 08.12.1933;
Vavilovka, vab. asum. 12.11.48. [897R]

Millerite fotosid:

Tapal töötanud lihunikke ja vorstimeistreid enne sõda:
August Okart, sünd. 1887
August Heinmets, sünd. 1879
Gustav Sandberg, sünd. 1871
Karl Treimann, sünd. 1872
August Paulus, sünd. 1893
Leonhard Rennel, sünd. 1887
August Juhkam, sünd. 1901
Eduard Vaher, sünd. 1902
Jaan Botmann, sünd. 1862
Arnold Maas, sünd. 1907
Joosep Kroll, sünd. 1900
Arnold Sambra, sünd. 1902
Anton Venderström, sünd. 1893
Artur Kiisk, sünd. 1884 (vorstitegija Põllu 10)
Johannes Ahlberg, sünd. 1912 (vorstitegija Põllu 10)
August Vilse, sünd. 1914 (vorstitegija Põllu 10)
Evald Hauk, sünd. 1886 (vorstitegija Põllu 10)
Adolf Birnbaum, sünd. 1917 (vorstitegija Põllu 10)
Fritz Erstling, sünd. 1883 (peekonimeister Lihaekspordis)
Peeter Landsberg, sünd. 1877
August Abermann, sünd. 1894 (vorstmaaker)
Otto Baumann, sünd. 1880 (lihatööstur Pikk 5)
August Kats, sünd. 1889
Anton Prits, sünd. 1873 (vorstmaaker)
Jaan Romberg, sünd. 1869
Johan Tomson, sünd. 1878
Ernst Langeberg, sünd. 1873 (lihatööstur Jaama 1)
Aleksander Roomet, sünd. 1893
Hendrik Hinn, sünd. 1884 (lihunik Põllu 10)
Eduard Vaher, sünd. 1893 (lihunik Põllu 10)

 

Tapa eksporttapamaja

Kuidas Tapa eksporttapamaja tegevus tegelikult algas ja lõppes, sellest kirjutab Heino Gustavson oma raamatus "Eraettevõtlus Eesti lihatööstuses vabariigi päevil kuni natsionaliseerimiseni 1940.aastal".

 

18. aprillil 1928 registreerus Eesti Loomasaaduste Ostu-müügi Ühing "Lihaeksport" asukohaga Tallinnas. Esimesel peakoosolekul 9. mail otsustati Tapal omandada krunt ja ehitada sinna eksporttapamaja tootlikkusega kuni 250 siga päevas.
Suurpõllumeestele ei meeldinud see sugugi. Ajalehest "Kaja" saab lugeda, et asutused olevat olnud "pahempoolsed riigikogu liikmed", kes sel viisil lubanud põllumeestele head elu - Tapal ju hakatavat sigade eest ränka hinda maksma. Samas teatatakse, et vastse ühingu juhatusse kuuluvat tööerakondlane veterinaararst August Arras ja neli riigikogu liiget: sotsiaaldemokraat Vomm, tööerakondlane Pool, rahvaerakondlane Mälberg ja koonduslane (põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate koondise liige) Sikkar. Kuid teatavasti, hoiatab ajaleht, ihuvad nii sotsid kui ka tööerakondlased kogu aeg hammast talupidajate peale. Tegelikult ei olnud tööerakonnal sel ajal üldse pahempoolset suunitlust nagu väideti "Kajas". Antud juhul oli tegemist halva sildi kleepimisega konkurendi otsmikule.
Vastse eksporttapamaja projekti autor oli insener E. J. Poola. Dokumentatsioon hakkas liikuma instantsist instantsi suvel 1928. aastal, kusjuures täheldati mõningaid ebakohti: lihajärelevaatuse ruum oli hämar, hoone loomulik ventilatsioon ei olnud läbi mõeldud, lisaks pisut intiimsevõitu märkus - naiste käimlasse ja riietusruumi pääses ainult läbi meeste riietusruumi! Ka polnud ette nähtud planku ümber krundi.
Maatüki ost vormistati Tapa Linnavalitsusega juuni algul 1928. aastal ja otsemaid algas ehitamine. Juba kuu aja pärast võidi rõõmuga teatada, et peagi on seinad püsti. Avaldati lootust, et kuigi on plaanitud töödelda kuni 250 siga päevas, suudetakse seda arvu tõsta isegi 400-ni. Hooned ja seadmed arvati minevat maksma kokku umbes 220 000 krooni.
Aga just seadmestikuga tuli pahandust. Siingi loobuti tellimuse andmisest kohalikule Franz Krulli tehasele ja sõlmiti ostutehing Taani firmadega "Atlas" ja "Larsen". Teiste eksporttapamajade (Tartus ja Tallinnas) juhatused näitasid näpuga kahele sotsiaaldemokraadist mehele: juhatuseliikmele Vommile ja ühingu nõukogu liikmele Kärnerile, kes "aitavad kaasa, et töö võetakse eesti tööliste eest ära". Siin ilmneb enam kui selgesti soov uuele konkurendile kive teepeale ette veeretada. Muuseas osteti kodumaalt siiski mõni lihtsam agregaat.
Vastne Tapa eksporttapamaja koosnes peatootmishoonest ja kahest kõrvalhoonest, kus ehitusmaterjaliks oli kasutatud betoonkivi, seda ka põrandate juures. Kõik kolm olid ühekorruselised, välja arvatud osake peahoonest, millel oli teine korrus. Sooja andis vesikeskküte. Katlaruumis seisis 65 ruutmeetrise küttepinna ja 8 atmosfäärise survega "Pauksch"-katel koos injektori ja "Worthington"-toitepumbaga. Külmseade toetus ammoniaakkompressorile. Agregaatidele andsid jõudu elektrimootorid mis töötasid 440-voldisel voolul.
Tootma hakati peekonit peamiselt inglastele, koduturule seafileed, päid-jalgu, siseorganeid, viineritööstusele naturaalset ning väetiseks kuivatatud-jahvatatud verd, kondijahu, sise- ja välisturule rasva. Töölisi oli ette nähtud ainult 11, peale nende kolm kontoritöötajat ning tapamaja juhataja.
Novembris 1928 määrati Tapa eksporttapamaja juhatajaks ja ühtlasi veterinaararstiks senine Viljandi Linnatapamaja juhataja ning veterinaararst Oskar Padrik.
Proovitapmisega võidi alustada 28. novembril. Kriipsutati alla kahte olulist asjaolu. Esiteks hakkas eksporttapamaja teatud ulatuses ka linnatapamaja ülesandeid täitma (kohaliku Tapa rahva jaoks oli olemas peekonitööstusruumide kõrval ka osakond veiste töötlemiseks). Teiseks osutus Taanist toodud lihajahumasin ainukeseks siinsetes tapamajades, seejuures valitses Eestis lihajahu järele üsna suur nõudmine. Tootmisvalmidusest teatas juhatus loomatervishoiu peavalitsusele 13. detsembril 1928, mille peale tapamaja kohe registrisse kanti.
Millal siis väljastati tegelik tootmisluba?
Ettevõte ise hakkas oma sündi tähistama igal aastal pidustusega 1. detsembril, millele aga on raske leida mingit põhjendust: kuigi Tapal olid esimesed proovitapmised toimunud juba 28. novembril 1928, korrati neid ametlikult ja Tallinnast saabunud kontrollijate juuresolekul alles 7. veebruaril 1929. Mis aga veelgi kummalisem - tegelik tootmisluba on dateeritud 16. mail 1930! Kuid tootmine oli praktiliselt alanud ja kulges täie hooga. Detsembrist 1928 kuni veebruari lõpuni 1929 saadi kasumit 1143,78 krooni. Seejuures toimus esmatöötlus ainult kolmapäeviti ja neljapäeviti. Suurimad tarnijad olid Aravete kandi talunikud. Ekspordi- ja finantsprobleemidega tegeles algperioodil suurte kogemustega keemik Leopold Kampmann, kes oli end ka välismaal täiendamas käinud.
Näiliselt edukale algusele järgnes peagi tõsine võitlus ettevõtte olemasolu eest. Laialdast pahameelt sünnitas 8 meestöölise vallandamine 15. jaanuaril 1930. Nad jäeti tööle kuni veebruari alguseni, mil saabusid "praktikandid kodumaalt, Leedust ja Lätist kui tulevased peekonmeistrid..." Eks olnud ju teada, et praktikantide töötasu oli madalam tööliste omast.
5. aprillil 1930. osteti linnalt 3000 krooni eest veel üks krunt. See lõi augu tapamaja kassasse. Siin aga leiti väljapääs: ettevõttega seotud sotsialistid suutsid mõjutada oma partei saadikut Riigikogus Leopold Johansoni, kelle ettepanekul võeti Riigikogus vastu otsus anda Tapa eksporttapamajale 3000 krooni toetust.
Veel teadmiseks: samal ajal avati tapamaja juures firmakauplus "odava lihamüügi korraldamiseks". Kahtlemata osutus see linnarahvale teretulnuks.
Sügis algas taas rünnakutega. Oktoobris arutati Eesti eksporttapamajade probleemi riigikogus. Seal pahandas sotsialist Karl Ast :"Kui iga sea tapmiseks on investeeritud kapitali 63 krooni, siis on see lausa sigadus!" Mitu sõnavõtjat kuulutasid, et eksporttapamajad on jäänud "eluvõõraks ja kulutavad riigi raha toetuste näol". Konkreetselt nimetati Tapa eksporttapamaja. Oma tigedas artiklis nõudis ajaleht "Kaja" Tapa eksporttapamaja kiiret likvideerimist. Kummaline küll, ent keegi ei meenutanud, et Tapal läks ühe sea töötlemine koguni 7,33 krooni vähem maksma kui Tallinna eksporttapamajas! Pealegi kulges Tapa tootmisprotsess märksa intensiivsemalt ja tulemuslikumalt.
Eriti õel oli erukindralmajor Jaan Soots, kes Põllumeestekogude, mõjuka partei toetusel nõudis Tapa eksporttapamaja kustutamist käitiste nimekirjast. Põllumeestekogud, kelle käe all olid eksporttapamajad Tallinnas ja Tartus, veeretasid Võhma ja Tapa omadele üha kaikaid kodaratesse.
Tapa lähema ja kaugema ümbruse talupidajad astusid aga julgelt välja oma kandi tapamaja kaitseks. Tänulikult viitasid nad ka sealt ostetud suguemiste odavale hinnale.
Esialgu näis Tapat varitsev oht mööduvat. Aasta lõpupoole tehtud otsuses, mis nägi ette 1931.aastal eksporttapamajadele laenu andmist, võimaldati seda Tapa omale 180 000 krooni.
Siis tuli löök: kevadel 1931 avaldati lisaklausel ja selle järgi võis Tapa eksporttapamaja nimetatud summa kätte saada üksnes juhul, kui seal tootmine ajutiselt lõpetatakse! Sest "ainult niisugusel viisil on võimalik saada tunduvat kokkuhoidu"! Lugu tundub esmapilgul absurdsena, kuid enam kui tõenäoline on Põllumeestekogude kurja käe löök.
Kahjuks oli Tapa eksporttapamaja siiski olnud vaid savijalgadel. Erinevalt kõigist teistest eksporttapamajadest aastal 1931 kanti Tapal kahjumit - 3,75 krooni ühe sea kohta. Kuigi vabariigi valitsus oli 11. märtsil 1931 kinnitanud eksporttapamajade saneerimiskavaga ette näinud selle sulgemise Tapal, käis seal töö üha edasi. 1931 aastane kahjum aga küündis 23 795,88 kroonini.
Veelkord tegid Tapa eksporttapamaja juhtivad jõud katse maha raputada Põllumeestekogude ja "Estonia Eksporttapamajade" surve. Kuni sügiseni 1931 oli Eestis ainult üks seakasvatajate selts asukohaga Tallinnas. 26. oktoobril 1931 kutsutigi kokku uue organisatsiooni - Tapa Seakasvatajate Seltsi - peakoosolek Tapa eksporttapamajas. Osavõtjaid tuli peale oma maakonna Järvamaalt, samuti Viru- ja Tartumaalt. Paljastati "Estonia Eksporttapamajade" mõju alla langenud seni ainsa seakasvatajate organisatsiooni varjukülgi, kuulutati uue seltsi liikmemaksuks kõigest 25 senti aastas, valiti juhatus ja revisjonikomisjon.
Aeg aga läks oma rada, ühes sellega Tapa eksporttapamaja saatus. Vabariigi valitsus vaatas 27. jaanuaril 1932 veelkord üle ühistegelike tapamajade saneerimise küsimused. Otsus Tapa kohta kõlas: Lõpetada Tapal sigade töötlemine ja peekoni väljavedu ajutiselt alates 1. märtsist 1932. Edasi lubati siiski valmistada sinki, vorsti ja konserve. Ülejäänud kolmele tapamajale tehti kohustuseks hakata maksma nimetatud kuupäevast alates Tapa eksporttapamajale amortisatsioonikulude katteks 3% laenust, mida nad saavad igal aastal maatulunduskapitali arvelt.
Kuidas mõista ajutist sulgemist?
Vastav piiranguaeg pidi lõppema kohe, kui eksporttapamajadesse vastu võetavate peekonsigade arv kasvab vabariigi ulatuses antud hetke 65 000-lt 90 000-le. Konkreetselt Tapa varumispiirkonnas 18 000 -le.
Sügisel 1932 avaldasid seakasvatajad Järvamaalt ja Jõgeva kandist soovi, et Tapa eksporttapamaja siiski taasavataks. Liikuma hakkas kuuldusi, nagu kavatseks Võhma eksporttapamaja suurendada oma varumispiirkonda ja võtta töökoormuse kasvu leevendamiseks rendile Tapa eksporttapamaja hooned.
Võhma aga eitas: neil tapetavat 1200 siga nädalas, võiks aga 1600. Nii sai otsa üks unistus.
Samal ajal puhkes skandaal Tapa eksporttapamajale usaldatud maatulunduskapitali võla tasumises. Seda olid lubanud teha teised eksporttapamajad konkreetse normi alusel - igalt töödeldavalt sealt 1 kroon. Kui aeg aga kätte jõudis, siis kehitati õlgu ega vaevutud kohustust täitma. Vastupidi: eksporttapamajad lubasid Põllutööministeeriumi isegi kohtusse kaevata, kui see peaks hakkama raha nõudma. Pärast kannatlikku veenmist õnnestus ministril tüli vältida. Lepiti kokku, et maksma nõustuvad Tallinna ja Tartu eksporttapamaja, sest nendele oli üle antud Tapa eksporttapamaja endine varumispiirkond.
Piiratud tootmine Tapa eksporttapamajas jätkus 1935. aastani. Vorst läks müüki peamiselt Tapal, Rakveres ja Narvas. Sõjaväeosi varustati veiselihaga. Paraku tõi viimane nimetatud lepe ainult kahjumeid ning suhe katkestati. Ka nurjus katse osaleda koos Eesti Tarvitajate Keskühisusega kartulite väljaveos Nõukogude Liitu, sest siingi ilmnes kahjum. Ikka veel hellitati lootust taas liituda peekoniekspordiga. Just seepärast hoiti tööl peekonitöötlemisespetsialiste, kes nüüd tegid vorsti ja sinki endiselt kõrgel palgal olles.
Jaanuaris 1935 algas aga Tapa eksporttapamaja eksistentsi lõppvaatus. Põllutööministeeriumi põllumajandusosakond leidis, et uue tootmisloa andmiseks puudub igasugune alus. Otsus tehti kohe teatavaks ka ministrile. Viimase ettepanekul korraldati siiski 5. veebruaril 1935 veel üks koosolek, kuhu paluti ilmuda tegutsevate tapamajade esindajail, samuti vastutavatel isikutel Eesti Seakasvatajate Seltsist, Põllutöökojast ja mujaltki. Vastuhäältel oli silmnähtav ülekaal ning resolutsioonina pandi kirja:" Tapa piirkond on kartulikasvatuse ja piiritustööstuse rajoon, selleks ta ka jäägu!"
Lõppotsust aga ei suudetud vastuvõetavalt sõnastada ning veekord tuldi kokku 7. veebruaril. Seekord konstateeriti, et kuna seakasvatuse areng Tapa piirkonnas ei olene sugugi Tapa eksporttapamajast, siis võib viimase rahumeeli sulgeda. Otsusest teatati samal päeval põllutööministrile.
Võib arvata, et selleks ajaks olid Tapa lähiste talunikud juba harjunud uue olustikuga. Kuid samal ajal pole kahtlus selleski, et ülejäänud kolme eksporttapamaja ringkondades tekitas ärevust Põllutöökoja esindaja repliik seoses Tapa eksporttapamaja asjade arutamisega. Ta nimelt väitis, et Eestile jätkuks isegi üheainsa eksporttapamaja 57-protsendilisest tootmisvõimest - miks mitte hakata mõtteid sinnapoole seadma?
Nagu teada, jäi mainitud ekstreemne idee sinnapaika. Tapa eksporttapamaja kui ettevõte küll likvideeriti, ent jäi alles kui tööstusehitis koos seadmestikuga. Ühtlasi säilis kontor ühes personaliga. Et aga sellele langes üksnes konserveeritud vara järelvalve, üldse aga mitte midagi tootmisest või kaubastamisest, siis olgu käesolevaga lõpetatud kogu Tapa eksporttapamaja probleemide käsitelu.
Saksa okupatsiooni ajal kasutati tapamaja territooriumi sõjavangide laagrina. Alates 1950. aastast hakati tapamaja territooriumile rajama vagunidepood.
 

Eksporttapamaja Tapa osakonna arve 1934

 

Tapa Majandusühistu "Eesti Lihaeksport" arve aastast 1942

 

Eksporttapamaja

 

Tapakohad Tapal

Kuni 1940. aastani püsisid tapakohad - pisitapamajad, mida rahvasuus ka lahitallideks nimetati. Küll aga keelati nende pidamine suuremates asulates. Tapakoha asutamiseks pidi olema luba ning algavaks kasutamiseks loomaarsti koostatud ülevaatusakt koos ametliku resolutsiooniga. Nii mõnigi kord kuulus lahitall vorstitöökoja juurde.
Oma ettekandes loomatervishoiu peavalitsusele 1. veebruarist 1925 teatas Tapa jaoskonna veterinaararst A. Ein järgmist:
Tapal on kuus lahitalli, nendest kaks kivihoones. Põrandate mõõtmed kõiguvad 14 - 19 X 10 - 14 jala vahel, kõrgust on 10 - 14 jalga. Kõikidel on korralik tsementpõrand, jäätmete tarvis seina taga tsementlampkast. Kolmes lahitallis tõsteti lihakehi "nööridega, mis looma tagumisist jalgadest läbi oleva puu, mille otsas pikad ristpuud, rullitakse ja nii loom üles vinnatakse ja ühes neist on põranda küljes nimetatud otstarbeks kahe hambarattaga tõstmise blokk".
Lihunikke on Tapal 12 - 14. Tapeti ainult siis, mil müügiliha otsas ja uut vaja. Neljal lihunikul oli isiklik tapatall, lihakauplus ning vorstitöökoda. Ühel oli kolm selli, teisel üks, kolmandal meister ja kaks õpipoissi, neljas tuli üksinda toime. Turupäev oli reede. Kui paras konjunktuur, saadeti Tapalt liha ka Tallinna. 6 - 8 lihunikku olid "vabad" - nad käisid talumeestele loomi tapmas või pakkusid vajadusel oma tööjõudu Tapa kuues lahitallis.
1934. aastal tapeti kõikides Tapa lahitallides kokku 865 veist, 206 vasikat, 56 lammast ja 77 siga. Liha esitamine kontrolliks loomaarstile linna lihajärelvaatuspunktis oli kohustuslik.
Pärast 1937. aasta tapakohtade määrust kirjutas Tapa Linnavalitsus 6. oktoobril 1937 põllutööministeeriumile ja teatas, et kohalikud lahilad ei vasta mõõtmeilt uue määruse nõuetele. "Arvesse võttes, et niisugune taparuum teenib ainult ühte omanikku, seega leiab harva kasutamist, ei ole ümberehitus majanduslikult tasuv ja sellepärast on karta et ümberehitusi ei teostata." Oma vastuses 11. oktoobrist selgitas loomatervishoiuvalitsus et senised tapakohad tohivad mõõdetele vaatamata jääda, kuid kõik muud nõuded - ka sisseseade osas - peavad olema hiljemalt 1. oktoobriks 1938 aastaks täidetud.

Tapa liha- ja vorstitööstuse eraettevõtjad

Tapa kandis Põhja-Eestis juba ammugi "Vorstilinna" nime, nii ütles rahvas, kuigi linnaõigused saadi alles aastal 1926.
1922. ja 1923. aasta piiril oli Tapa vorstitöökodade arv suurim: neid oli korraga kuus tükki.
Omanike järgi oli Otto Baumann (Pikk tn. 5), Ernst Langeberg (Vaksali tn. 1), Jüri Lemmits (Lai tn. 5), Artur Kiisk (Põllu tn. 10), August Okart (samal krundil, kus Lemmitsa käitis) ning 1922 aastal tegevuse lõpetanud Peeter Landsberg (Vaksali tn. 3).
Kuid juba 1920-ndate aastate lõpuks oli vorstitööstuse osakaal rängalt langenud. Pilk kohalikele ajalehtedele nendest aegadest:" Ei tahaks nagu uskuda, et vana kuulus Vorstilinn on muutunud pagarite linnaks. Siin ja seal näeb silm sageli kullatud kringleid majaesistel rippumas, mõnel majal isegi kaks-kolm."

August Rosenfeldti vorstitöökoda. Ettevõte registreeriti novembris 1919 Vaksali tn. 7, kuid pikka iga sel ei olnud. Juba veebruaris 1920 omaniku nime enam registrist ei leia.
Johannes Rebo vorstitöökoda. Samasugune saatus oli J. Rebo vorstitöökojal: äritunnistus töötlemiseks aadressi järgi Busse tn. 5 väljastati jaanuaris 1919, viimast korda esineb see registris sama aasta 30. mail.
Otto Baumanni vorstitöökoda. 23. aprillil 1920 kirjutas O. Baumann avalduse, kus palus luba hakata tegema vorsti kopsudest, maksadest, magudest, jalgadest ja peadest. Alevivolikogu nõusolek kannab kuupäeva 29. aprill 1920. Aastal 1923, mil algas Tapa vorstitööstuse langus, oli Baumanni töökoda asulas ainuke. See paiknes Pikk tn. 5 .Lihapoe kohta samas majas on teateid aastast 1929. Singisuitsutamisest on räägitud aastal 1935. Viimane viide O. Baumanni ettevõttele pärineb veebruarist 1940.
Artur Kiisk - vorstitöökoda. Kahes 1900. aastast pärinevas palkhoones Põllu tn. 10 asutas A. Kiisk 1920. aastal vorsti- ja lihasuitsutustöökoja. Aastal 1929 seati üles "Volta" elektrimootor (3,5 HP). On märgitud firma "Aleksander-Werke" vorstipritsi (150 kg/h) ja "Husqvarna" hakkmasinat (50 kg/h). Ei olnud pesemise- ega riietumise ruumi, sooja vett sai siiski kasutada. Kauba väljaveoks seisis tallis vanker. Esialgu töötas omanik üksi, ent andmed 1936. aasta kohta mainivad ka 4 - 5 meestöölist. Kevadel 1937 oli neid kolm. Aastal 1936 kasutati 9300 kg veise-, 2000 kg sea- ja 2000 kg vasikaliha. Toodeti 14 000 kg vorsti ning 1800 kg suitsuliha. Töökoja juures asus taparuum. Määrus aastast 1935 nägi selles ette kõrgemat lage ning seda hakati ka kohe omanikult nõudma. A. Kiisk sai siiski 16. juulil 1936 loomatervishoiu valitsuselt loa seal esialgu tööd jätkata. Seda aga tingimusel, et nõudmine oleks täidetud hiljemalt 1. juuliks 1937. 1936 aasta 8. veebruaril kurtis omanik et ilma põhjaliku ümberehituseta polevat võimalik lage kergitada. Selle jaoks aga ei jätkuvat raha. Tapa linna loomaarst lisas omalt poolt arvamuse, mille kohaselt ümberehitus ei tulevat kõne allagi: uus linna projekt nägevat seal - Põllu tn. 10 - ette tapahoone paiknemise tänava külgjoonest 3m tagapool. Praegune aga seisvat otse kõnnitee ääres. Ühtlasi asus veterinaararst vorstimeistrit kaitsma: käsitletav tööstuskompleks olevat Tapa toiduainetetööstuses ainuke, kus õu asfalteeritud. Samuti võivat pidada külmkeldrit parimaks Tapal. Kas olevat otstarbekas asuda kõike seda äkki lammutama? Linnavalitsuse tervishoiuosakond tegi seepeale otsuse lubada tootmist jätkata mingite ümberehitusteta kuni 1. juulini 1939. Enne 1929. aastat kaubastas A. Kiisk poltava-, maksa- ja keelevorsti, viinereid ja sinki peale Tapa ka Narvas ja Tallinnas. Veel 1930. aastalgi jätkus tema toodete müük Tallinnas.
Ernst Langebergi vorstitöökoda. Esmakordselt on seda töökoda nimetatud 1. aprillil 1920. aastal aadressil Vaksali tn. 1. Aastal 1932 on omanikuna kirjas Arnold Langeberg, kes siis müüs oma vorstitöökoja koos lihakauplusega kõige sisustuse ja kaubaga Herta-Marie Hohnsbeenile. Müügilepingu järgi aga kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametliku nime "Arnold Langeberg". Aastal 1935 oli aga omanikuks juba Johannes Tambik. On üsna kummaline, et kindlatel andmetel kuulusid nii lihapood kui ka selle juures olev vorstitöökoda 1940. aastal taas Arnold Langebergile Kogu kompleks aga kandis nüüd nime "Centraal", aadress oli endine: Vaksali tn.1. Küllap oli siin mängus Langebergi poolne konkurents, sest üsna vastas, Vaksali tn. 8 paiknes ju ühingu "Eesti Lihaeksport" lihatsentraal nr.48.

 

1922. aasta kokaraamatust leiame selle aja vorstitegemise õpetuse:
Tanguvorst
Kaks toopi odratangu vee ja pisut soolaga mitte väga pehmeks aga parajaks paksuks pudruks keeta. On see ära jahtunud, siis
2 – 3 peotäit peeneks hakitud sibulaid, natuke pipart ja vürtsi, kardemoni, nelgist, vorstirohtu juurde segada, niisama ka 3 – 4 peotäit peeneks hakitud neerurasva, soola maitse järele ja lõpuks kaks toopi läbi kurnatud seaverd sinna juurde. Kõik hästi segamini ajada. Puhastatud sooled lõigatakse parajaks pikaks, loputatakse vee sees ja pühitakse rätikuga hästi kuivaks. Siis vorstipuder sisse ajada ja vorstid katlas parajaks keeta.

Samas raamatus õpetatakse lihatoite tegema:
Praad
Prae valmistamine näitab küll kerge olevat, kuid harva läheb see õnneks. Kord on praad liiga pehme ja kiuline, sealtsamast liiga kõva, kõrbenud ja mahlata. Hea praad on alati kõige toitvam ja maitsvam roog. Ta on niihästi pidulaual, kui ka perekonna laual alati pearoaks, ja suurt hoolt on vaja, et teda hästi küpsetada. Selleks määratud liha ei tohi liiga värske ega ka liiga vana olla, vaid peab peale tapmist esmalt 2 kuni 8 päeva, selle järele, kas see soojal või külmal aastaajal on, jahedas paigas seisma. Kõik praed, välja arvatud lamba-, sea- ja hanepraed, milledele natuke vett juurde lisatakse, tulevad võiga praadida. Suuremad lihatükid, nagu kints, roastbeef, tulevad kloppida, aga parajasti just enne tulele panemist.
Prae kasted peavad hästi rammusad olema, kuid kust seda rammu võtta, kui kõik meie püüdmine sinna poole on juhitud, et lihal see ramm alles jääks? Vähem rammus kaste on märgiks, et praad ise õige mahlane ja rammus on. Niisiis parem mahlane, toitev praad ja alavääriline praekaste, millele lihaekstrakti rammusaks tegemiseks võime sisse segada. Prae kaste peab pealegi nii tummine olema, et sellest midagi seal sees ringi pööratavate liha ja kartuli tükkide külge peab jääma, aga ka mitte paks nagu kört. See pruun – rasva kord, mis panni äärte külge asub, tuleb aegajalt kaste sisse kaapida ja peab ühes sellega läbi keema. Lõpuks pisut vee sees liigutatud kartulijahu juurde segada, see teeb kaste parajasti paksemaks, ja ei peaks kaste küllaldaselt pruun olema, siis ka natuke suhkrukolöri sisse, iseäranis nendele kastetele, millede jaoks rikkalikult hapukoort võetakse.

Jaan Krusbachi malmivabrik
Tapa vanimaid tööstusi oli 1897. aastal Jaan Krusbachi poolt asutatud malmivabrik, mis eksisteeris ka Eesti Vabariigi ajal aadressil Valgejõe pst. 22. Vabrik tegeles malmi- ja vasevalamisega, treimise ja kõiksugu viinavabrikute ning põllutööriistade masinate tootmisega, täitis ka laoruumide ülesannet. Vabrikust võis osta iga soovija aurumasinaid, naftamootoreid, tuule- ja vesiveski ehituseks vajalikke detaile, rauatööriistadest aga treipingid, vendilatrid ja puurmasinad, kaevupumbad ja veepumpade mitmeid erinevaid variante. Samuti oli võimalik tellida vähemalt 100 erinevat sorti hauaristi, kuhu nimed sisse valatud, kirjad kas hõbetatud või kullatud. Võib arvata, et enamik Tapa kalmistute hauariste, piirdeaedu ja hauakaunistusi on valmistatud just J. Krusbachi malmivabrikus. Samuti ka vasest kaevupumbad. Malmi sulatati puusöega köetavas ahjus.
Eesti Vabariigi ajal minetas malmivabrik seoses seadmete vananemisega oma tähtsuse.
Jaan Krusbachile kuulus veel jahuveski, kus kaks paari veskikive jahvatasid peamiselt loomajahu. Veski rentnik, P. Elbing, jahvatas seal kruupi ja tangu, müügil oli leiva- ja loomajahu, tangud ja kruubid.
J. Krusbach oli ise kord lubanud, et ei lase endale puusärkigi teha, vaid valab selle ise malmist.
Jaan Krusbach on maetud Tapa vanale vene kalmistule oma perekonna rahulasse, kus kõigi kuue sinna maetud perekonnaliikme kirjadega hauaplaadid on valatud malmist. Kas Jaani kirst ikka malmist oli valatud, seda ei tea tänapäeval enam keegi.
Valgejõe kaldal, endise malmivabriku lähedal asuv mändidega küngas on tapalaste seas tuntud Krusbachi mäena.

 

1912.aasta Nalja-kalendris ehk Tapa tarkuse raamatus, mille väljaandjaks oli Gustav Klemmer, kirjutab Jaan Krusbach pikemalt oma elu keerdkäikudest ja samuti malmivabrikust:

(Kirjaviis muutmata)
Minu sündimisekoht on Järvamaal Balti raudtee Aegviidu jaamast mitte väga kaugel Peterburgi viiva tee ääres, Kukevere tuuleveski mäekünkal, kus ma oma esimese hällielu üle elasin. Ma olin veikeselt päris vallatu poiss, nii et minu ema ja vanaema minu kasvatusega palju peavalu on tunda saanud. Minu isa oli sellajal rüütli puhasverd moonakas ja ema vaimuks käijaks, kuna ema poolt sugulasel rüütli käest kehva liivakünka maalapikene renditud oli. Sel ajal aga olivad viletsamad olud kui nüüd: kõik rüütlite töö pidi päeval tehtud saama, kuna oma töö aga peeruvalgel ära sai tehtud. Kord juhtus et kui kellegil vabriku kooliherral Tallinnas lapsele amme vaja olnud, minu ema siis sinna läinud, mind vanaema hoidmise ja tema küüdukese vesise piima varale jättes. Kasvama pidin siisgi, kui ka küll mitmed hädad ja kibedused juba varakult läbi elasin. Ei tundnud ma sel ajal veel püssi ega pussi, ei motori ega aurumasinat. Karjapoisi pasunat pidasin ma püssiks ja vanaema leivalõikamise nuga, mida tema minu kiigu-jala peal teritamas käis, seatapmise pussiks, kohvi kannu - motoriks ja oma kiigut kahe tsilindriga aurumasinaks. Ja ei võinud unesgi arvata, et minust just vanemas eas nende asjade valmistaja meister pidi saama.
Kord pani vanaema mind veelõukale istuma ja püüdis mind igatepidi meelitada, et ma mitte ei nutaks, üteldes: "Kuule, Jaanu! Istu nüüd siin ilusti, oma särki ära määri, ega leede ära kuku, seni kui ma küüdukest käin lüpsmas ja kaevust vett toomas." Aga mina hakkasin kui ennast üksi leidsin olevat, käte ja jalgadega sibama, kuni ma lõukalt leede kikkusin ja tulise tuha sees käevarre ära kõrvetasin. Kas mina sel ajal palju valu tundsin, ei mäleta hästi. Nüüd tean aga, et see mulle halbade ilmade ees valu teeb.
Kord andis vanaema, mäletan justkui oleks see alles eile sündinud, mulle muredaid küpsekartuleid süüa, mind nende läbi meelitada püüdes, kui ma nutsin. Aga peremees, ehk küll ise veel vanasti ema poolt sugulane olnud, hakkas vanaemakesega sellepärast tõrelema, miks see tema viiulite seemnekardulid Jaanule oli küpsele pannud. Kui ma juba oma jalaga julgesti astuda võisin, siis ma kiigust ei hoolinud, aga üle uksepaku oli väga raske ronida. Aga seegi raske asi sai selgeks. Nüüd võisin juba õues igale poole kopli ja heinamaale minna ja rõemustada, et mina juba nõnda suureks ja tugevaks olin sirgunud.
Ema tuli viimaks linnast koju ja tema rõõm oli suur, kui mind juba nõnda suureks nägi kasvanud olevat, ehk see küll temale natukene murelikku meelt tegi, et mina oma käevarre lees olin ära kõrvetanud. Ehk ma küll veel püksa ei kannud, olin siiski emale paremaks käeks. Viimati hakkasin mina nagu teised mehed püksa kandma. Mäletan küll kui ema nad mulle jalga ajas: küll olivad kirjud! Ema ütles ta enese kootud riidest olevat. Ka taskud oli kahele poole kõrva teinud. Nüüd uhkustasin ma ja käisin alati käed kahel pool taskus hoides, ega teinud võerastega igal pool juttugi.
Ühel päeval ütles isa emale: "Mis sa arvad naisukene? Paneme õige endi Jaanukese linna kooli. Püksid on tal nüüd jalas ja ise näib ka kaunis terane poiss olevat, ehk näeme siis ka mis ta õppida võib!" Ema kiitis nõu heaks ja ka nõnda tehti. Mind pandi linna Baueri vaeste kooli. Kooli aeg kestis mul üle kahe aasta. Kooli poolt oli ülessepidamine, ehk küll muidugi suur asi ei olnud, leiba anti näpuga ja leent koolmeistri kulbiga, kus juures mind vanemaid ainult paar korda aastas näha lubati. Ema tõi kord minule kodunt sealiha toidu lisanduseks, mille üle meie elatanud koolipapa nõnda vihastas, et liha ära võttis ja solgi tünni viskas, peale selle lasi ta mind selle trahviks puutuhvlitega Niguliste kiriku koori peal kolm korda laulmas käia. Ja ega seda meest ka laita ei maksagi. Igal koolilapsel laskis tema kooli poolt prii harjaga hambaid puhastada, ja kellel ta need mustad ehk kollased leidis olema, ei annud ta kolmel päeval süüa. Ka minul juhtus kord see äpardus, nii et kolm päeva ilma leiva ja leemeta seisin. Kui nälg juba õige suureks kippus minema, siis hõerusin ma harjaga hambaid, nõnda et nad mul veriseks läksivad, mille pärast jällegi tapelda sain.
Pärast pani isa mind elementaarkooli, mis Rohuaia uulitsa nurgal oli. Peale selle tuli isal soov mind Breobrashenski kirikukooli panna, aga mina tulin sealt vabatahtliselt ära, oma poole aasta maksu 16 rubla sinna jättes. Nüüd jätsin ma kuulsa kooli-elu seljataha ja mõtlesin meistriks välja õppida. Juba veikselt olin ma kodu koplis vali meister kõiksugu vigurist sauest, puust ja ka luust välja vabritsemas. Ma läksin siis esmalt praeahjutegija Geniuse juurde õpipoisiks. Tema töökoda asus Postijaama uulitsal. Palk oli siin minul 10 kopikat päevas, aga ma võisin ka kõrvalt teenida, sellega et mina Geniuse proua sülekoera küllest kirpusi ära noppisin ja Schifferi poodi kohvi pealist viisin, mille eest mulle veel iseäralist kasuraha anti. Siis juhtus mul see äpardus, et ükskord veekraanid lahti tegin ja ka lahti unustasin ja peaaegu kõik majad Narva maanteel pidin ära uputama.
Peale selle olin ma Uue uulitsal lukusepp Rüütli juures, kus sel ajal uutmoodi ukselukkusi tegema hakati, mis tol ajal kolm rubla tükk maksivad, nüüd aga 15 kopikaga saada võib. Mu asi edenes siin, meister kiitis mind ja pani palka kord korralt juurdegi. Jaani kirikus pastor Frese juures olin ma leeris. Olin esimene õppija: piibli lood teadsin kõik peast. Kord köstriisanda küsimuse peale, millest inimene saanud on, vastasin mina: "Ribikondist." Selle sõna pärast jäeti mind leeri teist aega teenima. Käisin küll pastorit palumas, aga tema ütles: "Mis köstriisand teinud on, seda on ta teinud."
Kui leerist lahti sain, oli mul himu reisima ja võeraid maid vaatama minna. Ja ühel heal päeval, hõlmad vöövahel, tossutan mina juba aurulaeva teed mööda Peetri poole. Peetris peatasin ma, sest arvasin, et siit ikka rohkem ja paremate tingimustega tööd saab, ja ka rohkem palka võib teenida. Õnn nähti mul siin ka kaasas käima. Trehvasin Kronstadti vabrikus tööd leidma. Sel ajal oli minul juba 16 pügalat turja peal ja ma võisin siin palka kui täied mehedgi saada, sest et mind enam õpipoisiks ei luetud. See oli ikka oma 120 kõva kopikat päevas. Vaevalt ühe aasta teenisin ma siin, siis tuli jällegi see himu veel kaugemale reisida ja võeraid maid vaatama minna. Ühel heal päeval võtsin hõlmad vöö vahele ja sammusin Peetri linna Warsavi väravast välja, see oli 1882 aastal. See kord oli mul mõte muid linnasid vaatama minna ja ka Krimmis käia. Rändasin ma jala et külaelu lähemalt tähele panna.
Viimaks jõudsin ma läbi mitme äparduse Musta mere äärde. Sevastopoli linnas jäin ma pikemaks ajaks peatama ja hakkasin siin vabrikutes tööd otsima, mida mina ka varsti ühes laevatehases leidsin. Siis oli juba palk palju suurem, ma võisin siin juba pea 3 rubla päevas teenida. Nüüd võisin mina niisuguses kohas ja palgaga enesele ka va rahakopikaid musta-päevade jäuks korjata. Kui ma seal olin nõnda aastat 5, tõusis mul mõttesse jälle oma kodu-kasumaale tagasi rännata.
Oma sünnikohast mitte väga kaugel Tapa alevis juhtusin ma hea koha selleks kellegi talumehe krundil Valge jõe kaldal leidma, kuhu mina siis omale malmi ja vase valamise vabriku asutasin.
Mu elujärg edenes siin pikkamisi, aga ta ikka edenes, nõnda et ma kord korralt vabrikut suurendada ja ikka parema olukorra võisin omandada. Lühidalt öeldud: asi oleks kõik hea olema, kui mõned viperdused välja arvame, mis minul isevärki isikutega ette on tulnud. Mina olen lapsest saadik ikka armastanud õiglane olla, siinses minu ümbruskonnas aga mõnda isikut leidub, kes vale viguritega ennast katavad, siis tuli mul sarnastega mitugi korda hammaskooku vedada, aga igakord on minu kupar, mis mitte veel ei ole kapsast kokku pandud, mind sellest välja aidanud. Kui igal pool vabaduse üle rõemustati, tööd seisu pandi, lukkusi lõhuti, varandust viidi jne., ei olnud minu vabrikus seda küll märgata, aga pidin siiski ettevatuse pärast eraldi ühes vabriku töövastuvõtmise kambris mõni aeg üksi magamas käima. Ühel ööl kuulen paukusi ja põmmusi, mis kuulu järele just minu vabriku külje all korda saadetakse. Süda pueb mul saapa säärde, sirutan teki rohkem üle pea, aga ei malda siisgi magama jääda. Viimati julgen ometi teki pealt ära visata ja õue vaatama minna, mis asjamehed seal ometi paugutavad. Mis ma näen, paneb mind imestama. Trobikond mehi, arvata üle poole tosina neid ikka võis olla, lõhuvad silda, mis minu vabriku kõrvalt jõest üle viib. Nüüd arvasin ma et mehed ka minu vabrikut puutumata ei jäta, ja peale selle seda purustama tulevad, sellepärast tõttasin ma silmapilk jaama, et telefoni kaudu ülemusele teatust anda. Kui ülemus telegrammi sai, arvas ta siis, et see raudtee sild pidi olema, aga õiendati, et see Valgma oja sild oli, ei peetud seda nõnda tähtsaks ja ei vastatud minule selle telegrammi peale. Mõni aeg edasi, peale seda sündmust sai ka nimetatud koha peale uus sild ehitatud, mis vististe selle loo tagajärg oli.
Mis minul ka Venemaal suurtes metsadesgi ette ei tulnud, olen ma siin kannatama pidanud. Siin olen mina paaril korral röövelukatega, need olivad ikka kahejalgsed, kimbus olnud. Kord oma vabriku ja vaksali vahel teel rööviti minul rahakott peale neljasajast rublast tühjaks, röövija sain küll kätte, aga mitte raha. Teinekord Rakverest tulles raudtee vagunis leikasivad surkapoisid minu kuue selja tagant lõhki aga seekord nad rahakotti kätte ei saanud. Sellest ajast kannan ma soomus-riiet. Minu ihu nahkgi on paksuks kasvanud justkui terasest soomused. Ei karda mina enam rusikahoopi ega püssipauku ja häda sellele, kes veel minu kallale sarnaste mõtetega julgeb tulla. Minu poeg, kes mul kui silmatera oli töötamaks igal ajal abiks, on surnud, aga mitte loomulikku surma surnud, vaid vägivalla läbi. Oleks veel palju jutustada, aga jäägu teiseks korraks. Ja kui ma surengi, teisi ei lase ma enesele ka mitte puusärki teha, ma valan selle malmist valmis. Jalad võivad all kas hõbedast või vasest olla. Puusärgi kandja ei või ka ilma tasuta jääda, oma testamendis saan ma selle eest muretsema. Ka risti selle pealkirjaga olen ma juba valmis teinud:
Sa kui ustav sõber olid,
Kalmul veel mind vaatama tuled:
Istuta, kui päike paistab,
Mul üks pisar haua peal.
 

J. Pari kirjastuses Tapal 1933. aastal trükitud raamatus "1905 Järvamaal" saame lugeda 1905. - 1906. aasta rahutustest ja karistussalkadest Tapal, samuti Jaan Krusbachi poja Robert Krusbachi hukkumisest:

8. detsembri lõuna ajal 1905.aastal levis Tapa rahva hulgas teade, et kohale on jõudnud üks vagun relvi, laskemoona ning muud sõjaväevarustust. Arvatavasti oli vagun Peterburist välja saadetud ja pidi Tapa peatuse järele sihtpunkti - Tallinna Jõudma, kus ennustati uusi väljaastumisi sõjaväe poolt. Rahva meeli häiris ja nagu õli kallas tulle kuuldus, et relvavagun hoopis mõisnikele üle antakse. Räuskav rahvahulk siirdus raudteejaama, kus selguski tõsiolu relvavaguni kohalolust. Vaguni kaitseks viibisid vahikorral neli relvastatud soldatit. Jaama kogunenud tapalased, samuti Tapalt läbisõitvad, kuid siia ajutiselt peatuma jäänud nekrutid nõudsid relvavaguni Tapale mahajätmist, relvade ärajaotamist rahva seas, et leiduks karistussalklaste vastu vahendeid enda kaitseks. Kuid et relvavaguni saatjad vabatahtlikult ei alistunud rahvajõugu nõudmisele, otsustati vägivallaga korraldada rünnak. Raudtee päevatööline Jaan Troska saadeti kodunt tooma raudkangi, mille abil loodeti sooritada vaguniukse mahamurdmine. Tolleaegne sandarmiülem Reek ei arvestanud vaguniründamise kurvaloomulisi lahendusi, käsutas soldatid rahvahulga peale tulistama, mida ka viimased kergemeelselt teostasid. Juba esimese lasu järele langes surnuna maha malmivabriku omaniku poeg Robert Krusbach, kellel kuul peast läbi tungis ja selle tundmatuseni moonutas. Roberti isa Jaan Krusbach tulistamise hetkel kaubahoovi aia taga küürutades ja inimeste paanilist põgenemist jälgides naljatoonis ergutatult hõikas: "Plii, plii!" Raudteelane Arusson sellejärele läinud Krusbachi juurde ja noomides küsinud: "Mis sa "pliitad", mine vaata kuidas su poeg sureb!" Vanal Krusbachil ei jäänud enam muud üle kui nentida oma lihase poja jubedat surma. Hiljem jätkus tulistamine küll suurema ägedusega, ent enam ei saanud keegi haavatagi.
Öösel saadeti siiski vagun Tallinna poole teele, peale asusid veel 20 soldatit - tugevama valve moodustamiseks.
Relvavaguni ründamisel surmasaanud Robert Krusbachi mälestuseks ja väärikaks meeldetuletuseks püstitati veel samal, 8. detsembri õhtul raudteejaama kaubahoovis kalmu meenutav ehitis. Kuuseokstest pärg, kaunistatud verevaist lipukesist, pidi tähistama kohta, kus süütu veri oli valatud.
Järgmisel pühapäeval toimus R. Krusbachi matus suure tseremooniaga. Revolutsiooniliste laulude kaikudes kanti põrm läbi alevi demonstratiivselt vene surnuaiale.

(Karistussalgad peatusid Tapal Jaan Kulbi majas, mille hoovipealses kuuris peeti peksutalguid, mida toimetati mõisnike juhtnööride kohaselt. Tavaline karistus oli 50 - 60 hoopi.)
 

Jaan Krusbachi malmivabrik

Jaan Krusbachi perekond malmivabriku taustal

 

 Jaan Krusbachi mootor-jahuveski registreerimistunnistus

 

Jaan Krusbachi malmi- ja vasevalamise registreerimistunnistus

 

Krusbachide perekonna rahula Tapa vanal kalmistul aastal 2011 enne renoveerimist

Johannes Leinbergi vankritööstus Nigoli pst. 6 oli asutatud 1901. aastal. J. Leinberg oli omandanud Rakvere Tööoskusametis tõllassepa ameti. Tööstuses valmistati sõidu- ja töövankreid, teostati ka igasuguseid sepatöid diplomeeritud sepp Alfred Leinbergi juhatusel, tellimise peale valmistati isegi suuski. Tapa muuseumis on suusapaar, millele on sissepressitud tekst "J. Leinberg Tapal".

 

1929. aasta seisuga elasid ja töötasid Tapal Johannes Leinberg (sünd. 26.01.1879) ja tema abikaasa Anna Leinberg (sünd. 09.11.1879). Pere elas aadressil Nigoli pst. 6 ning peres kasvas 5 last: Alfred, Johannes, Elfriide, Helene ja Aliide. Alfredist sai pere- tööstuses sepp. Samuti kuulus ta Tapa Vabatahtliku Tuletõrje juhtivate tegelaste hulka (1936, juuni “Eesti Tuletõrje”). Viimase kalessi müüs Johannese tütar Helene Mosfilmile.
2011. aasta sügisel külastas Tapa muuseumi Alfred Leinbergi tütar Helle Viks, kes rääkis, et perepoeg Johannes oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ning langes teadmata kohas, isa Alfred lasti maha 1942 .aastal kusagil Paides, tema hauakoht on teadmata, elus on vana Johannese noorem tütar Aliide (sünd. 25.02.1918), kes elab 94 aastasena Austraalias. Perenimi Leinberg sai aga eestistatud nimeks Linamäe. Tapa linnakalmistule on maetud tõllassepp Johannes Leinberg, Anna Leinberg ja Helene Leinberg.

Helle Viks Tapa Muuseumis 2011

 

Johannes Leinbergi äritunnistus

 

Alfred Leinberg koos abikaasa Albertinega 1930. aastal. Tema valmistatud on ka Tapa linnakalmistu sepisväravad.

 

Esimene õppe-näitus Narvas 1913. aastal. Pikk mees mütsiga on Johannes Leinberg, väike poiss ees on Alfred Leinberg

 

Johannes Leinberg omavalmistatud kalessidega

 

Leinbergide valmistatud kalessid Tapal sepikoja ees, vasakul seisab Alfred, keskel heledas särgis Johannes

 

Vasakul Johannes Leinberg, paremal Alfred Leinberg, paremalt teine kaabuga Johannes Leinberg junior

1936. aastal asutas Tapal Turu tn. 4 A. Ilmsalu mööblitöökoja. Tööstuses valmistati igasuguseid puu- ja polstermööbleid nii üksikult kui ka komplektide viisi. Tellimisi täideti nii tellijate kui ka tööstuse materjalidest. Tööstuses oli moodne sisseseade ja omanikul pikk praktika mööblitööde alal. Tellimused teostati võimalikult odava hinnaga.

Hans Saare villatööstus (1928-1935) asus J. Krusbachi malmivabriku lähedal Valgejõe pst. 20 ning töötas veel ka 1930. aastatel. Villatööstuses oli müügil igat sorti villaseid ja linaseid lõngasid, teostati ketramist ja kraasimist, töid võeti vastu ka posti ja raudtee kaudu kaugemalt nagu Krimmist ja mujalt Venemaalt. Villatööstus põles maha taganeva punaarmee kahuritulest 5. augustil 1940. aastal.

Paul Jeksi karastusjookide töökoda asus Kesk tnv. 7, mis kandis nime „Sampo Joogid“, seal toodeti sidruni-, apelsini- ja vaarikalimonaadi, suhkrumõdu, puuviljajooki jpm. (1934).
 
Julius Kaarmann oli Tapa piimatalituse omanik Iisaki tnv. 8, seegi hoone on tänapäeval säilinud. J. Kaarmann ostis ümbruskonnast kokku piima ja müüs piimasaadusi.

Bernhard Rooba puutööstus "Puumass"
Puutööstus asus Vabriku tänava piirkonnas, kuhu kuulusid saeveski, katlamaja, puidutisleri töökoda ja laoplats. Tellijate materjalist valmistati uksi, aknaid, treppe, äride sisseseadeid ja mööblit, osteti kokku palke, propse ja metsamaad, mis peale ümbertöötlemist müüdi ehitusmaterjalina elanikele.
Töötajate arv kõikus vastavalt hooajale 25 ümber.
Bernhard Roobale (1883-1969) kuulusid ka kaks elumaja Vabriku tänavas, milledest ühes asus kontor. Maja seinale oli kinnitatud abikaasa Elviine nimel oleva tööstuse silt "E. Rooba puutööstus".
Kuna puutöökojal oli kummaline omadus igal aastal vähemalt üks kord põlema minna, siis ühel aastal seda ei juhtunud. Linnaelanikud olid siis imestunud, et midagi peab valesti olema, et puutöökoda pole selle aasta sees veel kordagi põlenud. Saatuslikuks saigi puutööstusele 1958. aasta detsember, kui kogu tööstus maha põles.
Bernhard Rooba võttis osa ka Tapa elektrijaama ehitamisest ja oli Tapa abilinnapea aastatel 1930-1934.
Ta põgenes Rootsi 1944. aastal, kus töötas peale rootsi keele omandamist metsapraakerina. B. Rooba on tuhastatuna maetud Borase linnakalmistule Rootsis.
 
Postimees kirjutab augustis 1933:
"Tapat ähvardas tulehädaoht. 19. skp. süttis põlema Tapal B. Rooba metsatööstus ja saeveski. Kuna tuld õigel ajal märgati, suudeti suurem hädaoht ära hoida. Siiski kannatas tugevasti tööstuse masinateruum, kus rikutud said tööstuse jõumasinad. Selle tõttu on tööstuse tegevus katkestatud. Nimetatud tööstuses on tuleõnnetused korduvad, kuid kõik on lõppenud vähemate kahjudega."

E. Rooba saeveski "Puumass"

Bernhard Rooba puutööstus Tapal, B. Rooba istub ees vasakult 3

Bernhard Rooba puutööstus Tapal.

Bernhard Rooba puutööstuse töölised

Hugo Ullai saeveski ja puumaterjali ladu
Algselt kuulus saeveski Võru metsatööstur Meier Judeikinile, kes oli juudi päritolu mees. Tema saeveski kandis võõrapärast nime „Th. Clayhills & Son“, mis tegutses aastail 1928 – 1929.
Saeveski ja laoväljak asusid põhja pool raudteed eksporttapamaja läheduses. Transport saeveskisse toimus mööda Vabriku tänava pikendust nn "Juudi" raudteeülesõidu kaudu, kus oli tol ajal üks rööpapaar. 1935. aasta paiku töötas saeveskis ligikaudu 40 töötajat. Osteti kokku metsamaad, palke, kaseplanke jm. metsamaterjali, mida siis saeveskis töödeldi laudadeks, prussideks ja muuks materjaliks ning müüdi elanikele ehitamise tarbeks. Katlamajas kasutati auru saamiseks puidujäätmeid. Suurem osa töödeldud metsamaterjali aga veeti Tallinna kaudu Inglismaale. Ka H. Ullai saeveski põles maha, see juhtus 1940. aasta suvel.
 

Hugo Ullai saeveski Vabriku tänaval

Hugo Ullai saeveski 1932

Hugo Ullai saeveski ja puumaterjalide ladu, töötajad, ees keskel Hugo Ullai

Hugo Ullai saeveski töölised Tapal

Johannes Reisa metallitöökoda asus Ambla mnt. 7. J. Reisa valmistas oma tööstuses igasuguseid kaevupumpasid nii sügav- kui ka madalkaevudele. Laos olid alati saadaval „Bodan“ ja „Allweiler“ pumbad, pumbasambad, vasksilindrid, põhjaventiilid, torud ja nende osad, loomulikult igas suuruses. Samuti tehti sepa-, lukksepa- ja masinatööd, keevitati kokku autogeenilisi metalle ja teostati igasuguseid remonttöid.

Johannes Reisa maja aastal 1906

Väiketootmistest tasuks ära tuua A. Kalme metallitöökoda „Odav“, mis asus Valgejõe pst. 10. Teostati lukksepa- ja treimistöid, remonditi põllutöömasinaid, valmistati kaevudetaile, viljapuupritse, metallist hauariste, hauapiirdeaedasid ja istepinke.
 

Elmar Liivi metallitöökojas Hommiku pst. 14 hoovimajas tehti lukksepa-, treimis- ja keevitustöid. Metallitööd alustas Elmar Liiv endise J. Krusbachi malmivabriku ruumides. Lukksepa ameti omandas E. Liiv Rakveres Tööoskusametis.

Karl Lutsu lukksepa-mehaanika töökojas Veski tnv. 4-a valmistati aga reformpõhjadega raudvoodeid ja remonditi jalgrattaid.

August Jussmann valmistas ja remontis Lai tnv. 7 majas majapidamises kasutatavaid plekknõusid, valmistas plekkahjude kestasid ja paigaldas majadele plekk-katuseid.
Plekksepatöödega tegeles ka Valter Terts Lai tnv. 12. Tema poeg on hiljem paljudele Tapa majadele plekist katused paigaldanud, s.h. Tapa muuseumile ja Tapa Jakobi kiriku torni lamekatusele. V. Terts omandas plekksepa ameti Rakvere Tööoskusametis.

Arnold Toomanni tsementkivide tööstus Ambla mnt. 25 tootis tsemendist eriliste vormidega veekindlaid ehituskive, milledel välispind lihvitud. Kive valmistati erinevate paksustega ja mitmekujuliste lõõri süsteemidega. Valmistati ka uste ja akende võlve, ilustusi ja garniise. Ehituskive valmistati kahes värvitoonis: halle ja valgeid. Nendest kividest on Tapale ehitatud mitmed elumajad. Ettevõtete registreerimistoimikus on A. Toomanni ettevõttel omapärane nimi: „Arnold Toomanni majaehitustööd Tapal“. Septembris 1932. aastal võttis A. Toomann osa Eesti näitus-messist ehitusmaterjalide osakonnas ja võitis tsement-kunstehituskivide eest I auhinna - suur hõbeauraha.

Arnold Toomanni kivitööstus Ambla mnt. 23:

Karl Kaljo valmistas oma kivitööstuses Õhtu pst. 15 hauasambaid ja tegi muid kivitöid.

August Marksi sadulsepa töökojas (1938-1939) Apteegi tnv. 3 valmistati ja parandati hobuseriistu ja polstermööblit. Seal osteti ka hea hinna eest rangipuudeks kasejuurikaid.

August Malleus oli Tapa vilditööstuse omanik. Tööstuses valmistati nii oma kui ka tellija materjalist meeste-, naiste- ja lastevilte ning toakingi. Üks paar meestevilte maksis 2,5 krooni ja üks paar lastevilte 1 kroon. Vilditööstus avati 1934. aastal, kuid juba detsembris 1936. aastal põles tööstus maha.

Päevaleht, 28. detsember 1936

Wiimasel jõulupühal häiris Tapa elanikke südapäewal linna külje all puhkenud tulekahju. Tules häwis August Malleuse wilditööstus. Tulle jäi tööstuses kuiwamas olewaid willu, walmis wiltsaapaid ja tööstuse sisseseaded, mille wäärtust omanik hindab kokku kuni 600 kr. Eellõunal oli A. Malleus koos oma abikaasaga käinud tööstuses willu kuiwatamas, milleks tuld tehtud. Lahkudes ei toimunud tukkide kustutamine nähtawasti küllaldase põhjalikkusega, nii et paari tunni pärast oli hoone juba leekides. Kohalerutanud tuletõrjel õnnestus tulele piiri panna. Tööstuse hoonest jäid järele seinad.

Ivan Ivanovi (sünd. 17.02.1890, surn. 1942) nahaparkimise töökoda (1930) asus Veski tnv. 5. Elanikelt võeti vastu parkimiseks veise-, vasika-, hobuse- ja lambanahkasid. Kasukanahad pargiti tellija soovil valget või musta värvi.
Ivan Ivanovile kuulus ka 1920-ndatel aastatel maja Pikk tnv. 18, kus ta pidas sega- ja nahakauplust. I. Ivanov küüditati 1941 ja lasti maha Sverdlovski oblastis Sosva sunnitöölaagris 1942. aastal.

Ivan Ivanovile kuulunud elumaja 2010 aastal

 

  

Ivan Ivanov                                      Ivan Ivanovi tütar Isolda Ivanov leeripäeval

Richard Mihkelsi riidevärvimistöökojas „Ambos“ Lai tnv. 7 värviti riidekangaid ja kantud riideid. Samas asus ka rohu- ja värvikauplus. Värvimist vajavate riiete vastuvõtupunktid asusid ka väljaspool Tapat, neid oli kokku 13. R. Mihkels õppis värvijaks Rakvere Tööoskusametis.

Ajaleht Järva Teataja 5. juunil 1937 kirjutab:
Järvamaa tööstusest rääkides tuleks esimeste seas mainida firmat „Ambos“ Tapal, kes rakendunud ümbruskonna mitmesuguste nõuete teenimisele. „Ambose“ riidevärvimise tööstus hoolitseb selle eest, et perenaiste kangaste ümbertöötamine ja värvimine toimuks nägusalt ja vastupidavalt. „Ambose“ vilditööstus produtseerib talviseks hooajaks sooje ja mõnusaid vilte ning toakingi, ja nahaparkimise osakonna mureks on toormaterjalist välja töötada pehmeid kasuka- ja tugevaid jalanõudenahku. Tööstuse omaniku, Richard Mihkelsi põhimõte – pakkuda igal alal täiesti head ja nägusat tööd – on võitnud tööstusele järjest kasvava poolehoiu ja hinnatud näitusel esimeste auhindadega. Ning seda usaldust ja hinnangut võtab omanik kohustusena oma tööstuse toodangu kvaliteeti veelgi tõsta.
„Ambose“ riidevärvimise tööstuses värvitakse, pügatakse, vanutatakse ja dekateeritakse kangaid ning puhastatakse ja värvitakse ümber igasuguseid valmisriideid. Sealjuures pannakse erilist rõhku värvide kvaliteedile, mille tõttu siin värvitud riie püsib sama nägusas värvitoonis kuni kandmise lõpuni, kartmata vett ega päikest. Villaste kangaste värvimisel tarvitatakse pleekimise vältimiseks ainult kroomvärve. Tellimiste järjekindla kasvamise tõttu on omanikul tänavu käsil tööstuse laiendamine ja jõutagavarade suurendamine.
„Ambose“ vilditööstus, mis asutatud alles paari aasta eest, näitab, et rahvas ostab hinnata vastupidavat ja head tööd. Lühikese ajaga on „Ambose“ vildid võitnud turu mitte ainult Järva- ja Virumaal, vaid ka kaugemates nurkades üle kodumaa. Viltide valmistamiseks kasutab tööstus peamiselt Inglise villa, millest valmistatud vildid on nägusad, kerged ja vastupidavad. Tellijate oma materjalist viltide valmistamisel on eriti soodus kasutada suvist hooaega, mil tööhinnad 20 % odavamad.
Tingitud rahva soovidest kujunenud nõudeile asutas R. Mihkels möödunud aastal vilditööstuse juurde ka nahaparkimise osakonna, mille tööd samuti võitnud üldtunnustatud hinnangu. Moodsa tehnika nõuete kohaselt sisustatud tööstuses pargitakse asjatundlikult kõige mitmekesisemaid nahku. Eeskätt olgu märgitud lambanahkade ümbertöötamine täiesti veekindlaiks ja pehmeiks kasukanahkadeks, pruuni-vene ja teistes värvitoonides. Looma-, hibuse- ja vasikanahkadest valmistatakse pasila-, voodri- ja juhtnahku, kuna igasuguste loomade karusnahad siin pargitakse mõnusalt pehmeiks kraedeks, kasukateks, vaipadeks jne. Ühtlasi toimub siin ka uute ja vanade karusnahkade värvimine igat soovitavat värvi. Töö kvaliteedi ja nägususe eest vastutab meister-eriteadlane, kes sel alal töötanud kodu- ja välismaa suuremais käitistes.
Kuna oma ruumides töötamine võimaldab kõigis „Ambose“ tööstustes ühtlasi tellimisi täita äärmiselt odavate hindadega, on see tellijaile suureks soodustuseks. Kaugemalt töö toojale hõlbustuseks on tööde vastuvõtukohad sisse seatud kõigis suuremates rahvakeskustes.

Ambose töökojas valmistatud laste vildid Tapa muuseumis

Naisteriiete ja pesutöökoda „Ideaal“ töötas 1929. aastal apteegi maja III korrusel Pikk tnv. 9, mille omanikuks oli Anni Pihlik. Valmistati naiste- ja meestepesu. Tehti ka muid õmblustöid – plisseeriti, tehti ilutikandit, masinal nööpauke jpm.

Karl Luts ja tema kaevupuur
Karl Luts (sünd.15.12.1890) oli Tapal kohalik kaevumeister. Karl oli osa võtnud nii Vabadussõjast kui ka I Maailmasõjast. Tuntud oli ta kui raudreformpõhjaga voodite ja kelkude valmistaja. Rauatöö õppis omal käel, valmistas endale tööriistad ja lõpuks ka kaevupuuri. Kolhooside ajal tegi ta kuni 100m sügavusi kaevusid. Kaevupuur oli ehitatud kolmnurkse konstruktsiooni peale ja viidi kaevu puurimise kohale autoga. Oma tütre aias lõi kord labida maasse ja ütles:“Siia teen ma sulle kaevu!“ Ja kaev seisab seal kuni tänase päevani. Vene võimu tulles varastati Karli kaevupuur ära. Karl suri 1960.aastatel. Enne II Maailmasõda oli Tapal veel kaks kaevumeistrit, need olid Jaan Lepik (sünd. 1901) ja Aleksander Einberg (sünd.1904).

 

Karl Luts - siia tuleb kaev! Erakogu

 

Karl Luts Tapal Veski tn. erakogu

 

Karl Lutsu kaevupuur, erakogu

 

Puurkaevude puurija Tapal Karl Luts Veski tn, erakogu

OÜ „Aurora“ šokolaadi- ja kompvekitööstus asus 1929. aastal Apteegi tnv. 13 ning tööstuse kauplus asus turu ääres Liborius Paali majas. Müügil olid kõikvõimalikud sordid kompvekke, präänikuid jne. Kauplus viidi Paali majast Ivanovi majja viinapoe kõrvale 1932. aastal.

Tapa savitööstus

Oskar Udikas Friedrichi poeg (22.10.1881 Pärnus – 01.05.1942 Irkutsk) oli Tapa savitööstur.
13 a. poisikesena algas ta õpipoisina teenistust Pärnus, pottseppmeister Schwartsi juures, kus töötas 7 aastat ja omandas kunstimeistri diplomi. Peale sõjaväeteenistust töötas ta oma alal Pärnus, siis Rakveres Friedrich Mathieseni savitööstuses ja Tapal, Willem Markuse juures.
1923. aastal rajas oma savistööstuse Tapal Valgejõe puiesteel, kus valmistati harilikke ja glasuuritud ahjupotte, savinõusid ja lillevaase. Tööstuses oli 5-6 töölist, savi vedasid talumehed hobuvankritega Hulja lähedalt. Glasuuri valmistamiseks kasutati liiva, seatina, kaoliini ja dekstriini, mis jahvatati peeneks kuulveskis. Enamik 1930-ndatel valmistatud pliitidest ja ahjudest Tapal on laotud O. Udikase savitööstuses valmistatud ahjupottidest. Savitööstus natsionaliseeriti detsembris 1940.
Vabadussõjast wõttis O. Udikas osa koos oma isaga. Väerindel ülesnäidatud vahvuse eest annetati talle vabadusrist II liik, 3. järk (15.09.1920). Abikaasa Pauliine s. Jorits (sünd. 14.09.1885 Saksis) ja poeg Endel (sünd. 31.10.1921).
O. Udikas arreteeriti 1941. aasta 12. Juulil Tapal, tribunal § 58-10 lg. 2 ja saadeti Siberisse, kus ta suri 1. mail 1942 Irkutski vanglas nr. 5. Peale sõda, ENSV ajal töötas savitööstus Tapa Tööstuskombinaadi koosseisus 1948 - 1974.
Tapa Savitööliste Artell oli registreeritud artellide peavalitsuses 14.12.1940 - 26.05.1941.

Oskar Udikas

Postimees 13.06.1935 kirjutab lühisõnumi:
Oskar Udikase 40 a. ametijuubel Tapal. Tapa tuntuim pottseppmeister ja savitööstur Oskar Udikas - võib neil päevil pilku tagasi heita oma 40 aast. tegevusele. Tööstur Udikast tuntakse kui head tööjõudu ja sõbralikku inimest seltskonnas. Ta on sündinud 22. okt. 1881. aastal.

Oskar Udikase savitööstus Valgejõe pst. 21

Oskar Udikase savitööstus Valgejõe pst. 21

Tapa elektrijaam

Tapa kohaliku elektrijaama ehitamise mõtte algatajaks oli Villem Gabriel (1865 - 1930), kes valiti Tapa esimeseks alevivanemaks 7. jaanuaril 1918. aastal. Ajalooliselt oli raske aeg - lõppes Esimene maailmasõda ja algas Vabadussõda. Vaatamata sõjale ja raskustele sai alevivalitsus vajaliku raha kokku ja alustati ehitustöödega. 1919. aasta lõpuks ehitati Valgejõele tamm ja kahekorruseline jõujaamahoone, mille alumisel korrusel asus turbiiniruum, teisel korrusel olid eluruumid elektrijaama juhatajale. Elektrijaama haldajaks oli alevivalitsus, hiljem linnaõiguse saamisel 1926. aastal - linnavalitsus.
Turbiin tarniti Soomest ning dünamo Böckleri Laevatehasest. Kuna dünamo võimsus oli vaid 33 KW, jätkus vett ainult poole võimsuse saavutamiseks ja sedagi vaid 5 tundi päevas.
Jaama esimeseks juhatajaks sai Hans Kaik.
Jaama viimaseks juhatajaks jäi Johannes Toomel (sünd. 1896, surn. 1961, maetud Tapa linnakalmistule).
1920. aastate teisel poolel võeti kasutusele ka 40 W pirnidega tänavavalgustid. 1931. aastal kannatas elektrijaam tulekahju läbi. Tuli hävitas hoone teise korruse, kus elas Johannes Toomel.
Põlengule järgnenud aastatel taastati hoone II korrus, tehti ümber fassaadid, rajati mitmed juurdeehitused. Elektrijaam ei töötanud ööpäevaringselt. Elektrimootorit lubati kasutada ainult päevasel valgel ajal. Lokomotiivi köeti turbaga, mis toodi Rauakõrve turbarabast. Talvel toodi turvas kohale hobustega, regedele asetatud heinaveokorvides. Elektrijaamal oli oma hobune, kes vedas ka turvast, elektriposte jm.
Aegade möödudes elektrijaam amortiseerus, katel jäi väikeseks ja nõrgaks, mootorid kulusid vanaks. Ainsaks võimaluseks nähti Tapa Elektrivõrgu üleminekut alalisvoolult vahelduvvoolule. Selleks rajati 1940. aastal piki raudteed Rakverest Tapale 15 kV pingega liin pikkusega 26 km. ja lülitati sisse 13. oktoobril 1940. Niimoodi sai elektriga varustada Tapa linna lõunapoolse linnaosa.
Samal ajal vahetati välja 1200 voolumõõtjat, ehitati uued madalpingeliinid ja alajaamad.
1941. aasta lõpul katkestas Kunda elektrijaam, kust senimaani olid Tapa ja Rakvere piirkonnad elektrivoolu saanud, elektrienergia andmise ja kogu piirkond jäi ilma elektrita. Olukorra lahendamiseks ehitati Lehtse turbatööstusest Tapale 10,5 km. pikkune õhuliin. Lehtse jaam andis energiat alates 1941. aasta detsembrist kuni 1942. aasta aprillini. Alates augustist 1942 viidi kogu Rakvere-Tapa piirkond taas Kunda elektrijaama toitele.
Peale sõda töötas elektrijaamas elektrivõrgu brigaad J. Toomeli juhtimisel. Siis jäi elektrijaam seisma. 1960. aastate alguses kuulus endine elektrijaam Tapa Rajooni Kohalikule Majanduskombinaadile, kes peale hoonete ümber- ja juurdeehitamist alustas seal 1963. aastal tsingitud plekist nõude tootmist. 1978. aastal viidi aga kogu tootmine ümber uude tootmishoonesse Leina tn. 14.
Jaoskonna ruume kasutati mõnda aega laona, kuid kuna hooned jäid järelvalveta, toimusid mitmed rüüstamised ja põlengud kuni lõpuks, 1986. aasta juuniks jäid järele vaid ahervaremed, mis koristati ära 1996. aastal. Mööda allesjäänud tammi betoonsilda käiakse tänapäevalgi Valgejõe saarele.
 
Ajaleht „Esmaspäev“ 16.02.1931 kirjutab:
Tulekahi Tapa elektrijaamas

Elektrijaama juhataja Johannes Toomel pani õhtul kella kaheksa paiku omas korteris ahju küdema ja läks ise linna. Enne kodust lahkumist käskis ta jaama öövahti, et see läheks ja sulgeks ahju, kui puud ahjus põlenud. Vaht täitis käsu. Umbes tund hiljem tundis valvur elektrijaamas kibedat suitsulõhna. Mees mõtles, et masinate laagrid on põlema läinud. Kui ta aga masinate juures midagi kahtlast ei märganud, jooksis ta jaamajuhataja korterisse, mis asus elektrijaama teisel korrusel. Niipea kui korteriuks avati, tungis sealt tuli ja suits välja. Korter oli üleni leekides. Silmapilk alarmeeriti tuletõrjujad. Neil läks korda tulele piiri panna, enne kui see ülemiselt korralt alumisele tungida jõudis. Alumisel korral – masinaruumis – asuvad masinad jäid tulest puutumata, kuid said vee läbi kannatada. Tõsisemaid rikkeid masinate juures aga esialgu märgata ei olnud. Parandustööd jaamas algasid kohe pärast tulekustutamist. Pühapäeva õhtul loodeti tapalasi juba jällegi elektrivalgusega varustada.
Millest algas tuli?
Selle kohta ei ole veel midagi täpset selgunud, kuid esialgsete andmete järele on arvata, et tuli pääsis lahti katkisest korstnast. Elektrijaama juhataja Toomeli korteris olev ahi oli ühenduses jaama korstnaga lõõri kaudu. Kerge puust hoone värises, kui masinad liikusid. Vististi mõjus see ka korstnale. Tekkisid praod, ning sealt tungis tuli välja, tapeedi külge, kust levis üle terve korteri. 

Tapa elektrjaam jaanuaris 1920

 

Tapa elektrijaama ümberehitus


Tapa elektrijaam 1960

 

Tapa elektrijaam 1934

 

Elektrijaama I korruse turbiiniruumi sisevaade

 

Tapa elektrijaama arve 1938

Tapa mõisa viinavabrikust
Tapa mõisa viinavabriku ehitas 1907. aastal mõisaomanik Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock. Piiritust aeti nagu tolle aja teisteski viinavabrikutes kartulist või teraviljast, kas rukkist või odrast.
1920. aastate algul anti viinavabrik üle Tapa mõisas asunud soomusrongirügemendile. Põllukividest ehitatud paksude seintega kahekorruseline viinavabriku hoone asus mõisapargist lääne pool, mitte kaugel Rauakõrve ojast, kuhu kraavi kaudu lasti vabriku heitveed. Kauaaegne viinameister oli Kangermann, kes elas oma perekonnaga viinavabriku teisel korrusel asuvas korteris. Kui vabrik anti üle soomusrongirügemendile, siis mõne aja möödudes demonteeriti tehnoloogilised seadmed, korsten tõmmati maha, alumisele korrusele tehti allohvitseride kasiino, kus asusid ka piljardisaal ja pukkidega baar.
1980. aastatel lammutas Vene sõjavägi hoone. Kokkulükatud kivivare on veel näha paarsada meetrit Tapa-Paide maanteest eemal pargi suunas.

 

Tapa mõisa viinavabrik 1920

Tapa Leivatööstus

1963. aasta augustis alustas Tapa Leivatööstus tööd uutes tootmishoonetes aadressil Taara pst. 1. Ehituse tellijaks oli Tapa Rajooni Tarbijate Kooperatiiv, ehitajaks Paide Ehitusvalitsus.
16. detsembril 1963. aastal andis Tapa Rajooni Tarbijate Kooperatiiv leivatööstuse Paide Rajooni Tarbijate Kooperatiivi segatööstuskombinaadi koosseisu, mis 1965. aasta aprillis nimetati ümber Paide Rajooni Tarbijate Kooperatiivi Leivakombinaadi Tapa Leivatööstuseks, 1974. aasta augustis ETKVL Leivatootmiskoondis Standard Tapa tsehhiks. Leivatööstuse maksimaalseks toodanguks projekteeriti 32 tonni leiva- ja saiatooteid ööpäevas, kuid tegelik toodang kujunes väiksemaks. Tippaeg oli 1980. aastatel, kui toodeti 20 – 25 tonni ööpäevas. Aastatel 1967 – 1977 valmistati ka limonaadi.
Algul valmistati ainult vormileiba ja –saia kivisöega eestköetavates ahjudes, millest suure osa tarbisid ära Tapal paiknenud NSVL militaarväed. 1966. aastast lisandus põrandaleib. Esimene elektriahi leiva ja saia tootmiseks paigaldati 1973., teine 1978. ja kolmas 1982. aastal. Samal aastal suleti kivisöega köetav katlamaja ja soojusenergiat hakati ostma TK „Vasar“ Tapa tsehhi katlamajast.
Raske jahukottide transport asendati 1986. aastal taarata jahuhoidlaga, milledeks olid metall-punkrid ja sealt pneumaatilise jahu etteandmisega tootmisruumidesse. Seadmete paigaldamisest võtsid osa leivatööstuses juba selle algusest töötanud remondilukksepp Uldo Vaht ja elektrik Ilmar Kärner.
Leiva– ja saiatoodetega varustati Rakvere, Harju ja Paide rajoone, samuti Tapal paiknevat sõjaväeosa. Toodang veeti laiali ETKVL koondise Auto leivaveoks spetsiaalselt kohandatud autodega, mis paiknesid ööpäevaringselt leivatööstuse territooriumil. 1987. aastaks oli 117 teeninduspunkti.
Juulis 1991 nimetati Leivatootmiskoondis Standard ümber ETKVL-i koondiseks Saile, mille Tapa tsehh nimetati jaanuaris 1992 ümber Tapa Leivatehaseks. Pagaritoodetega varustati Harju, Järva, Lääne- ja Ida-Virumaa maakondi. 60 töötajaga toodeti leiba-saia 6-7 tonni ööpäevas. 1996. aasta juulis otsustati kõik Eestis asuvad koondise Saile tütarettevõtted ühendada kontserniks AS Saile ja Tapal asuvat tootmisüksust hakati nimetama AS Saile Tapa Leivatehas. 1996. aastal, kokkuhoiust tingituna, hangiti elektri-aurukatel auru tootmiseks tehnoloogiliseks vajaduseks. 1998. aastal osteti Saksamaalt uus juuretise valmistamise tehnoloogia, samuti selleks vajalikud seadmed. 1990. aastate lõpupoole toodeti 57 töötajaga tehases leiba 10 tonni, saia 20 tonni, väikesaiu 15 sorti, kokku 4-5 tonni ööpäevas. Toodangu pakendamist ja viilutamist alustati 1990. aastate keskpaiku. Oma toodangu realiseerimiseks avati 1993. aastal Tapa keskväljaku lähedal leivapood. (Tänapäeval asub seal uus lillepood).
Leivatööstuse esimeseks juhatajaks 1963-1972 aastatel oli Kaljo Mardo. Aastatel 1981-1990 töötas sellel ametikohal Raivo Raid. Kauaaegseks tootmisjuhiks oli Evi Birk.
Alates 1990. aastast kuni leivatehase müümiseni oli juhatajaks Peep Keinaste, kelle andmetel müüs 21. detsembril 1999 Eesti Tarbijateühistuste Keskühistu kontserni kuuluv AS Saile Tapa Leivatehase varad OÜ-le Viru Leib. Tehas jäi tööle samade toodetega ja samas koosseisus. Uueks juhatajaks sai Urmas Nurk, kes töötas varem AS Viru Pagar juhatajana.
2005. aastal ostis leivatehase Hallik AS, mille Tapa tootmine avati pidulikult 06.06.2005. aastal. Hallik AS kaubamärk oli „Hagar“. Firma asutajad oli Anne ja Toivo Hallik.
Toodang oli saadaval kauplustes laias valikus: koogid, biskviidid, taignad, tordipõhjad, kooriktooted, magusad saiad, rukkileivad, kuklid, sepikud, saiad, rasvaküpsetised, stritslid jne.
Hallik AS lõpetas tegevuse 2017 aasta kevadel, sellest asjast on hoonekompleks müügis.

 

 

Tapa Tööstuskombinaat
Tootmiskoondis „Vasar“ Tapa tsehh
AS „Trimmal Tehas“

Tapa Tööstuskombinaat moodustati Tapa linna ja ümbruskonna endiste tööstus-teenindusettevõtete ning pisitöökodade ühendamisel 1947. aastal, alludes Järvamaa TSN Täitevkomiteele. Seoses linnade tööstuskombinaatide reorganiseerimisega 1951. aasta jaanuaris nimetati ettevõte ümber Tapa Rajooni Tööstuskombinaadiks. Põhikirja järgi kuulus selle koosseisu 26 tootmis-teenindusüksust (puidutööstus, saeveski, jahuveski, vilditööstus, savitööstus, metallitöökojad, kingsepatöökojad, juuksurid, rätsepaõmblustöökoda jne.).
Tapa plekitööstusele pandi alus 1950. aastate alguses endise Valter Paitsu töökoja ruumides Laial tänaval, kus valmistati käsitsi mitmesuguseid plekktooteid. V. Paitsu abistasid abikaasa Leida Paits, kes töötas plekksepana 46 aastat, samuti Andres Pausk. Ruumide kitsikuse tõttu jätkati tootmist Bernhard Rooba puidutööstuse ruumides 5-6 töölisega. 1950. aastate lõpus koliti Õie tn. 3 endise J. Krusbachi jahuveski ruumidesse, kus hiljem tehti juurdeehitus. Käsitööna valmistati tsingitud ja valgeplekist nõusid, mustast plekist praepanne ja ahjukesti. 1960. aastate alguses andis Tallinna tehas „Norma“ Tapa Rajooni Kohaliku Majanduse Kombinaadile üle plekktoodete tootmisseadmed, sh pressid ja stantsid, mis paigaldati endise Tapa elektrijaama ümber- ja juurdeehitatud ruumidesse Kalda tn. 2 ning alustati seal 1963. aastal tsingitud plekist nõude (kastekannud, saunakausid, pesuvannid, veeämbrid jne.) tootmist. Õie tn. 3 ruumidesse jäi valgeplekist toodete valmistamine (5-, 10-, 15-liitrised piimanõud, lüpsikud, piimajahutid jm ning hiljem purgikaaned). Abiks olid siis juba mehaanilised seadmed. Vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu määrusele 1. novembrist 1962 nimetati ettevõte ümber Tööstuskombinaadiks „Tapa“. Seoses kohaliku tööstuse reorganiseerimisega osadest Tööstuskombinaadi „Tapa“ alla kuuluvatest tootmisüksustest moodustati 1. jaanuarist 1963 Tallinna Metalltoodete Tehase tsehh nr. 6 ehk Tapa Plekk-toodete tsehh.
ENSV Ministrite Nõukogu korralduse 29. septembrist 1969 alusel moodustati Tallinna Metalltoodete Tehase baasil Tootmiskoondis „Vasar“ ja Tapal asuv tsehh nimetati TK „Vasar“ Tapa tsehhiks.
1974. aastal toodi Tallinnast üle tsingitud plekist ämbrite tootmisseadmed ja paigaldati need Õie tn. 3 ülesseatud kaarhalli. Tootmismahtude kasvades jäid vanad amortiseerunud ruumid kitsaks ja ei vastanud enam tehnilis-sanitaarsetele nõuetele.
Uued tootmishooned koos olme- ja tootmiskorpusega ja katlamaja koos kütusehoidlaga ehitati Leina tn. 14 ajavahemikus mai 1972 - jaanuar 1978. Ehitustööd teostas Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Remondi-Ehitusvalitsus. Ehituse üldmaksumuseks kujunes 1,8 miljonit rubla. Sellel ajajärgul oli tavaks lõpuni valmisehitamata hoonete üleandmine-vastuvõtmine. Ehitustööde puudujääke oli palju. Suure ehituskompleksi üleandmisele REV-i juhataja ei tulnudki. Ehituse vastuvõtmine kohapeal toimus ühepoolselt TK „Vasar“ direktori osavõtul, samal ajal suure hulga vaegtöödega. Edaspidi tegi Toivo Lepaneni juhitav ehitusbrigaad pidevalt, vastavalt tootmisvajadusele, mitmesuguseid ehitusremonditöid. Ehitati laohooned garaaziga, kaalumaja, tootmishoone põrandad kaeti malmplaatidega, korrastati hoonete fassaadid ja katused.
Pikaajaliseks tööstuskombinaadi direktoriks ja TK „Vasar“ Tapa tsehhi juhatajaks aastatel 1955-1976 oli Aleksander Eisler (1920-1984). Aastatel 1975-1980 toodeti Leina tn. 14 kahes ülesseatud kaarhallis autode ohutusvöö detaile. Tootmise järk-järgulist ületoomist Kalda ja Õie tänavatelt uude tootmiskorpusesse alustati juba 1977. aastal. Kõige esmalt toodi üle purgikaante tootmisliinid. Muigama paneb asjaolu, et kuigi 1980. aastatel toodeti ligi 30 miljonit purgikaant aastas, olid need poodide defitsiitseks kaubaks.
Paralleelselt aiandusinventari tootmise alustamisega lõpetati tsingitud plekist pesuvannide, kastekannude ja pesunõude tootmine veebruaris 1984, ämbrite tootmine detsembris 1985 ja valgest plekist nõude tootmine aprillis 1984. Tehnoloogilised seadmed anti üle Vasalemma vangilaagrile.
Leina tn. 14 alustati aiandusinventari tootmist: 1978 - aiarehad, kõplad, taimekühvlid, 1983 - muruniidukid, 1985 - labidad. Tsehh spetsialiseerus aiandusinventari suurtootmisele. Sellise tootmise jaoks ehitati automatiseerimise ja mehhaniseerimise osakonna töömeeste poolt vastavad tootmisliinid. Ehitati välja polümeerpulber-värviliin. See ainulaadne katseliin 90-meetrise konveieriga lasti käiku 1984. aastal. Peale seda paranes tunduvalt aiandusinventari kaubanduslik välimus ja kvaliteet, see aga võimaldas suurendada eksporti välismaale.
Muruniidukite korpuste stantsimiseks paigaldati Jaapanist saadud hüdrauliline press „Amino“ koos vastavate stantsidega. Pressi reguleeris Jaapanist kohale sõitnud seadistaja.
Olmekorpuse kolmandal korrusel asus suur töölissöökla, kus valmistati ka kulinaar- ja kondiitritooteid. 1980. aastatel lõunastas sööklas kuni sada inimest päevas, sest tsehh töötas kahe vahetusega. Kolmekäigulise lõunasöögi sai kätte 50 – 60 kopikaga.
Peale A. Eisleri töötasid veel pikemat aega tsehhi juhatajatena Tõnu Lahi, Eino Väli, Vello Soondla, Lilian Juronen, tehnilisel alal Silvia Siimon, Ivo Mänd, Heinart Kont jt.

Erastamisel juunis 1992. aastal eraldati TK „Vasar“ Tapa tsehhihooned ja katlamaja üksteisest. Erastajateks olid endised TK „Vasar“ juhtivtöötajad. Pärast erastamist jätkas AS „Vasar-Trimmal“ (alates 1996. aastast AS „Trimmal“ Tapa Tehas) aiandusinventari ja purgikaante tootmist tunduvalt vähendatud mahus, täites ka mitmesuguseid metallitöö tellimusi, sh ka väljaspool Eestit. Töötajate arv oli vähenenud 250-lt 50-le 1996 .aastaks. Tehase direktorina töötas endine AS-i Tapa Autobaas peamehaanik Mart Pihlak. AS „Vasar“ katlamaja varustas soojusenergiaga leivatehast, vagunidepood ja põhjapoolse linna elamuid.
Tallinna Linnakohtu otsusega 8. oktoobrist 1999 kuulutati välja AS-i „Trimmal“ pankrot, Tapa Tehas jõuti aga müüa vahetult enne pankrotti „Universal Industries“ AS-ile, mis on autosumbuteid tootev tehas Eestis.
Ettevõttes töötab täna 100 inimest. Tänu toodangu kõrgele kvaliteedile, ekspordib ettevõte 98% oma toodangust erinevatesse riikidesse. „Universal Industries“ tegevusvaldkonnaks on sõiduautode väljalaskesüsteemide ja nende komponentide kavandamine ja tootmine.
Inglismaal on klientide paremaks teenindamiseks avatud müügiesindus.
2007 aasta septembris alustas „Universal Industries“ tarnet Ukraina firma "BOGDAN" sõiduautode koostetehaste konveieritele.
1988. aastal metalltoodete tootmisega alustanud AS „Universal Industries“ on saanud arvestatavaks autosummutite ja summutidetailide tootjaks Euroopas.

Universal Industries

Tapa Raamatukauplus

Tapa Raamatukaupluse avamispäevaks saab lugeda 2. jaanuar 1945. aasta. Kauplus alustas tegevust enne sõda Ivan Ivanovile kuulunud ärihoone Pikk tn. 18 allkorrusel. Nõukogude ajal oli hoone aadress A. Lillaka tn. 6, alates oktoobrist 1989 oli aadressiks Pikk 10.
Kaupluses olid müügil nii eestikeelne kui ka muukeelne kirjandus, samuti kontoritarbed. Ametlikult kandis raamatukauplus nimetust Tapa Raamatukauplus nr. 71, mis kuulus Vabariikliku Raamatukaubastu alluvusse.
1. maist 1994 munitsipaliseeris raamatukaupluse Tapa Linnavalitsus. 1997. aastal loodi munitsipaliseeritud kaupluse baasil oma töötajatega kokku pandud osakapitaliga OÜ Tapa Raamat.
17.11.2011 kolis raamatupood Pikk 10 ruumidest välja, kus oli tegutsenud vaid kaks kuud vähem kui 66 aastat, asudes uuele aadressile Pikk 12 alakorrusele. Seal avati raamatupood ostjaskonnale uuesti 24.11.2011. Pikk 12 ruumides töötab raamatukauplus tänaseni.

Tapa kohaliku tööstuse algusastad ja areng pärast II Maailmasõda aastail 1945 – 1959.

1940. aastal natsionaliseeritud ettevõtted koondati 1945. aastal Järvamaa Tööstuskombinaadi alla ja moodustati neist iseseisev Tapa osakond, kuhu kuulusid vildi-, puidu-, keraamikatööstus, plekissepa-, mehhaanikatöökoda ja jahuveski. Kaks aastat kuulusid nimetatud töökojad Järvamaa Tööstuskombinaadi koosseisu. 1947. aasta 1.novembril lahutati Tapa osakond Järvamaa Tööstuskombinaadist ja moodustati Tapa Rajooni TSN TK Kohaliku Majanduse Kombinaat. Kombinaat allus Tapa linna täitevkomiteele kohaliku tööstusosakonnana. Detsembris alustati tööd iseseisvana. Hiljem ühinesid kombinaadiga veel Ambla jahuveski, villa- ja puidutööstus ning muud väiksemad teenustöökojad. Vohnja tellisetehas, mis enne kuulus Rakvere alla, liitus kombinaadiga 1951. aastal. See oli kuulunud eraisikule Kallele. Senimaani oli seal tootmine toimunud ainult käsitsi, kombinaat asus siis selle ümberehitamisele. Ehitati suur ringahi, kuid selle katsetamisel selgus, et toodangust on üle poole praak. Tellisetehas tekitas igal aastal kombinaadile suuri kahjumeid. Seda seletati sellega, et tol ajal puudusid kombinaadi tehnika ja summad tööstuse täielikuks ja lõplikuks väljaehitamiseks. Hiljem siiski ehitati juurde neli kuivatit ja uus pealt lahtikäiv ringahi endise väliahju asemele. 15-le töölisele ehitati elamu ja saun. Avati uus laoruum.
1951. aastal asus kombinaadi koosseisu ka Põima jahuveski. Õmblustöökoda oli jaotunud kolme kohta – Vabriku tänavale, Lillaka  tänavale ja 1.Mai puiesteele. 1952. aastal koondati need kokku uude Lillaka tänav 7 asunud hoonesse, mis ehitati varemetele (endine Villem Gabrieli elu - ja kauplusemaja, mis hävis sõjas) ja 1955. aastal ühines ka küttekontor. Uue hoone oli projekteerinud insener Mäesalu. Lisaks õmblejatele asusid uues hoones tööle alates 10.novembrist 1953 ka kellassepad, kingsepad ja naiste juuksur. Kahekordsele hoonele ehitati juurdeehitus ja kolmas korrus alles 1963. aastal, mida tingis ruumipuudus.
Majanduskombinaat loodi endiste väikeettevõtete baasil. Paljud tööstused olid purustatud, siis tuli kombinaadil palju vaeva näha, et need jälle tootmiskorda saada. Keraamika töökoda baseerus Oskar Udikase töökojale. Tema tööstushooned jäid samaks, neid ainult korrastati ja täiendati sisseseadet. Töökojad asusid Valgejõe puiesteel ning olid ehitatud 1920. aastatel.
Saksa okupatsiooni ajal see tööstus ei töötanud, kuna see oli muudetud sakslaste hobusetalliks. Pärast sakslaste lahkumist võeti tööstus kombinaadi alla. Perekond Joonuksid remontisid kombinaadi abiga töökoja ja 1945. aastal alustati seal uuesti tööd. Keraamikatöökoda kuulus siis Järvamaa Tööstuskombinaadi alla. 1947. aastal koos iseseisva kombinaadi moodustamisega läks keraamikatööstus Tapa alluvusse. Täiendati tööstuse sisseseadet ja seati sisse elekter. Osteti uus savipurustamise masin, mis võimaldas kõrvale heita varem tööstuses kasutatud töövahendi – haamri. 1957. aastal rakendati tööle ahjupotipress, mis asendas kolme inimese tööd. Keraamikatööstuses töötas kaks ahju, üks mahtuvusega 2250 potti ja teine 1800 potti. Nädalaga sai kütta ainult kaks ahju, kuna kolm päeva kulus pottide põletamiseks ja kolm päeva oli vaja ahjul jahtuda. Toodeti nii liht- kui ka glasuurpotte. Glasuurpottide tootmist alustati 1954. aastal. Valmistati kollaseid, pruune ja rohelisi potte, katsetusel oli ka valgete pottide valmistamine. Üks lihtne ahjupott maksis 1 rubla 30 kopikat ja glasuurpott 8 rubla 70 kopikat. Varasematel aegadel toodeti ka muid tarbeesemeid. Toormaterjal veeti kohale autodega ümbruskonnast. Ka puid kütmiseks saadi oma rajoonist. Kütmisega oli aga tööstuses tõsiseid raskusi, kuna puudus puukuur ja trullimistee. Puud tuli süles sisse kanda. Et ei olnud aga puukuuri, siis olid puud märjad ja enne kütmist pidid nad paar päeva kuivama. Siis oli kavas ehitada hoopiski uus, kõigi mugavustega ajakohane keraamikatsehh.
Tööstuse toodang müüdi kohalikele asutustele, raudteele, individuaalehitajaile, osa saadeti Tallinna, Kiviõlisse kohaliku majanduse ministeeriumile, kes saatis neid üle kogu maa laiali. Töölised teenisid tükitöö alusel ja nende palk oli kuus keskmiselt 1000 rubla. Töökaitse korras oli seatud masina lintidele ette võred, et inimesed ei saaks sinna vahele jääda.
Ühes keraamikatööstusega natsionaliseeriti ka Bernhard Rooba saeveski ja puidutööstus. See kuulus algul Metsatööstusministeeriumile, 1944. a. allutati täitevkomiteele. 1945. aastal võeti vastu Järvamaa Tööstuskombinaati ja seoses Tapa kohaliku majanduskombinaadi moodustamisega kuulus 1947. aastal selle käsutusse. Saeveski ja puidutööstus baseerusid täielikult kohalikule toorainele. Kui kohalikust Tapa metskonnast saadud palkidest ei piisanud, siis saadi Sondast lauamaterjali lisaks. Üldse vajas tööstus plaani täitmiseks 2000 tihumeetrit palke. Puidutööstuses kasutati saetööstuse jäätmeid. Saepuru tarvitati kütmiseks. Saeveskis toodeti laudu kohaliku ehituse jaoks ja ka mujale saatmiseks. Saeveskis töötas keskmiselt 10 inimest. Oli muretsetud palju uusi masinaid, mis aitasid kergendada töölistel tööd. Kuni 1957. aastani töötasid masinad auru jõul, siis aga seati sisse elekter ja töö viidi üle elektrijõule. Tapa saeveski juurde kuulus ka rändsaekaater, mis teenindas kohalikku elanikkonda. Suurema ulatuse võttis enda alla puidutööstus. Seal töötas umbes 30 inimest. Puidutööstuse tähtsamaks ülesandeks oli koolimööbli tootmine. Koolimööblit ja muud mööblit (kapid, öökapid, aknaraamid, riiulid, võikastide lauad jm.) toodeti aastas üldse kokku 0,6 – 0,8 miljoni rubla väärtuses. Muu mööbli tootmise protsent oli võrdlemisi väike ja seda tehti ainult siis kui kooli mööbli plaan oli täidetud. Kõik Põhja-Eesti koolid said oma mööbli Tapa puidutööstusest. Eriti kiire oli tööstusel siis, kui olid organiseerimisel uut tüüpi koolid, mis vajasid ka uut moodi mööblit. Puidutööstus oli koolide reaalne alus, ei jõutud toota vajalikul hulgal uut mööblit, ei saanud organiseerida uusi koole. Ka Tallinna Internaatkooli avamine seisis selle taga, et tööstus ei jõudnud nii ruttu valmistada vajalikku mööblit. Peaaegu kõik masinad puidutööstuses olid asendatud uutega. Tähelepanuväärsem ümberkorraldamine oli tehtud saepuru alal. Kui enne kanti kõik saepuru käsitsi välja, siis hiljem oli valmistatud saepuru ventilaator, mis automaatselt imes ära saepuru ülejäägi. Ka seal töötasid masinad elektrijõul.
Kombinaadi saeveski ja puidutööstuse hooned oli ehitanud endine omanik Berhard Rooba 1920-ndatel aastatel. Ventilatsioonitorud olid ehitatud juurde juba kombinaadi ajal. Üldse oli kombinaat suurendanud ja korrastanud endisi hooneid.
Samas asus ka kombinaadi plekissepa töökoda. Ennem asus see töökoda Kommuuni tänaval, hiljem toodi see üle Vabriku tänavale. Seal töötas 5 töölist. Peamiseks tooteks olid lapsevannid, mida tehti 4450 tükki aastas. Veel valmistati selles töökojas prügikaste, ämbreid, piimanõusid, plekkahjukestasid, prügikühvleid, kööginõusid. Materjali saadi teistest vabariikidest – Lätist ja kogu Nõukogude Liidust. Valmistooted turustati rohkem ETKVL-i süsteemis, kuid saadeti ka teistesse liiduvabariikidesse. Plekkahjukestad läksid ka individuaalehitajatele.
Tapa oli kuulus oma kõrgekvaliteedilise kriidi poolest. 1956. aastal asutas kombinaat oma kriiditööstuse. Looduslikke kriidilademeid kasutati loomadele söödakriidi valmistamiseks, kooli- ja rätsepakriidi tootmiseks. Suured kriidivarud läksid ka tööstuslikuks otstarbeks malmivalu tehases „Pioneer“, artellis „Tegur“ (talgi asemel) ja klaasivabrikus „Tarbeklaas“. Osa kriidivabriku tooteid saadeti edasi ETKVL-i süsteemis. Ka Novgorodi kombikormi tehased said toormaterjali Tapalt. Tapa kriiti turustati ka Leningradis ja Borovitšis. Kriiditööstuses oli brigadiriks kombinaadis tuntud ratsionaliseerija August Malleus. Tööstuses oli viidud ellu nii mõnigi ratsionaliseerimisettepanek. Kriidi sissetoomine toimus endise käsitsi kandmise asemel vagonettidega, millede tarbeks ehitati raudtee.   Tööstusse oli sisse seatud elekter, mille jõul töötasid paljud masinad. Kriiditööstuse põhiliseks tooteks oli loomasööt. 1948. a. oli plaan toota 50 tonni kriiti, 1958. a. toodeti plaanis ette nähtud 1500 tonni asemel 1600 tonni kriiti. Kriiditoodang suurenes veelgi järgneval seitseaastakul.
Jõe ääres, endine August Malleuse vilditööstus kuulus samuti kombinaadile. Aastatel 1945 – 1947 kuulus Tapa kombinaadi koosseisu. Töötas rohkem teenustöökojana kohaliku elanikkonna villa baasil. Toodeti vilte ka ETKVL- süsteemile, mis saatis neid laiali üle Eesti – Pärnu, Mustveesse, Abjasse jm. Ka vilditööstuses oli võetud kasutusele uut tehnikat. Kui vilte vanutati enne käsitsi ja suudeti kahe tunniga valmistada 5 paari vilte, siis hiljem võeti kasutusele vanutamismasin, mille arvel suudeti kahe tunniga valmistada 20 paari vilte.
Õmblustsehh moodustati üksikute individuaalõmblejate baasil. Kuni 1952. aastani oli Tapal kolm õmblustöökoda, mis koondati ja toodi Lillaka tnv. 7 hoonesse. Tööviljakuse suurendamiseks mindi 1953. aastal üle massõmblusele. Toodeti suusaülikondi, spordidresse, lastele sportpluusesid. Toormaterjal – riie - saadi N-Liidust. Lukud saadi koopereerimise korras Tartu linna kombinaadilt. Õmblustoodang saadeti laiali ETKVL-i süsteemis üle kogu Eesti. Massõmbluse osas oli kasutusele võetud nööpaukude masin ja juurdelõikamise alal, mis enne töötas käsitsi, lintsaag. Lintsaega likvideeriti 3 – 4 inimese töö. Töö käis elektrimasinatega.
Massõmbluse kõrval töötas ka õmblusartell, kus õmmeldi kohalikule elanikkonnale vajalikke riietusesemeid. 1957. a. 1.juunist avati ka II järgu moeateljee.
Kõrvuti õmblusartelli töötajatega töötasid ka mütsitegijad. Töötajaid oli kaks. Mütse toodeti vaid kohalikule elanikkonnale.
Mehhaanika töökoda asutati endise Jaan Krusbachi jahuveski ruumidesse Valgejõe ääres.
1947. aastal asutati Tapa raudteejaama juuksuri töökoda.
Kombinaadi kõige esimeseks direktoriks oli Hugo Taal, ametiühingute esimeheks Arnold Tint, kes oli oma erialalt tisler.
1949. a. asusid tööle ka kodukäsitöölised. Algul oli neid ainult 4, kuid hiljem kasvas nende arv 40-ni. Kodukäsitöölised said kombinaadist toormaterjali – lõnga, kuna nende töö oli silmkoetoodete tootmine. Kodus kooti kampsunid valmis ja viidi siis kombinaati, kes saatis need edasi kaubandusvõrku. Keskmiselt teenisid need töölised 450 – 500 rubla kuus. Aastas tuli neil anda 400 000 rubla eest toodangut, töölised täitsid selle plaani ja ületasidki.
1957. aastal allutati Heakorra- ja Kommunaalettevõtete kontor kohalikule majanduskombinaadile. Sellega kuulusid võõrastemaja, teedeehitus, tänavavalgustus, juuksurid, kingsepad, tänavate korrashoid jt. majanduskombinaadi alluvusse.
Juuksurid asusid kombinaadi õmblejatega ühes majas. Õuna tänaval asus Tapa linna saun, mis kuulus samuti kombinaadi alla. See oli ühissaun ja vannituba, mis töötasid nädala teisel poolel. Samas majas asus ka kombinaadi esimese grupi kontor. Saun võeti kombinaadi koosseisu juulis 1957. aastal.
1958. aastal aasta viimastel kuudel valmis Tapale uus võõrastemaja mis asus 21.juuni puiesteel. Kuna Tapa oli tähtis raudtee sõlmpunkt, siis oli võõrastemaja väga vajalik. See oli kõigi ajakohaste mugavustega.
Teenustöökodadest oli Tapal veel kingsepa töökoda, kus töötas endise kolme kingsepa asemel ainult üks kingsepp oma abilisega. Sellega polnud aga Tapa elanikud sugugi nõus, sest ega muidu poleks olnud ajalehe „Edasi Kommunismile“ kriitikanurgas salmike:
„Jalanõusid ei tohi lõhku,
kes neid siis parandab ühtepuhku.
Üksainus kingsepp linnas on,
Eisler arvab, sellest küll!“
Alates kombinaadi loomisest oli aastatega täienenud ka kombinaadi masinapark. Kui alguses oli ainult üks auto, siis hiljem oli neid juba 11 ja 12-s oli sõiduauto „Pobeda“. Autosid kasutas kombinaat toormaterjali veoks, valmistoodete realiseerimiseks ja ka elanikkonna teenindamiseks. Peale autode oli kombinaadil veel traktor, ekskavaator, teerullid, reider, kivipurustaja. Autopark oli täienenud Gorki Autotehase autodega ja osa oli toodud ka Moskvast. Ekskavaator oli toodud Minskist. Muude masinatega varustasid kombinaati Uraal, Ukraina ja Leningrad.
Tööstuskombinaadi loomisel ei olnud selle käsutuses aga mitte ühtegi liiklusvahendit, välja arvatud hobutransport. 1948. aastal olid esimesteks autojuhtideks Randliiv ja Laaneväli. 1950. aasta talvel osteti uus ZIS-150, mille juhiks sai H. Hinno. 1952. aastal osteti juurde üks uus GAZ-51, mille juhiks sai Mägar. 1955. aastal osteti ZIS-585 isekallutaja, mille juhiks sai D. Soopõld. Transpordivahendite park kasvas 1956. aastal veel traktori DT-54 võrra, mille juhiks oli Jõgi. Traktorit kasutati metsamaterjalide väljaveol ja buldooseri eest kriiditööstuses pinnase koorimisel. 1957. aastal osteti kaks autot, üks GAZ-51 ja isekallutaja. 1957. aastal osteti ekskavaator, mis oli monteeritud traktori „Belaruss“ baasil. Ekskavaatorijuhina töötas Palmisto. Hangiti ka teehöövel. Täie koormuse juures oli masinate päevane bensiinikulu 1,5 tonni. Metsa- ja heakorrastustöödel kasutati ka hobutransporti. Kombinaadil oli veel 1959. aastal 6 hobust.
Osa tööstusettevõtteid, mis kuulusid kombinaadi alla asusid Amblas: jahuveski, villaveski, puidutööstus, värvimistöökoda, juuksurid, õmblustöökoda. Puidutööstus tootis elanikkonnale tarbeesemeid – kappe, laudu, voodeid, riiuleid jne. Jahuveski, villaveski, värvimistöökoda baseerusid kohaliku elanikkonna vajadustele. Õmblustöökojas õmmeldi kohalikule elanikkonnale rõivaid. Üldse olid Ambla ettevõtted suuremalt jaolt teenustöökojad.
Peale Ambla ja Tapa saeveski ja puidutööstuse töötas Tapal ka raudtee saeveski, mis asutati 1955. aastal. See tööstus tootis tooteid otseseks raudtee ehituse vajaduseks – raudteeliipreid.

Kuna kombinaadis töötas väga palju inimesi, siis oli moodustatud palju organisatsioone ja ringe. Kõige ulatuslikuma organisatsiooni moodustas ametiühing, mille esimeheks oli Martin Turbo. Ametiühingusse kuulus 95% töölistest. Ametiühingu ülesandeks oli hoolitseda tööliste heaolu eest. Ametiühingusse kuulus viis komisjoni: kultuurikomisjon, töökaitse-, masstöö-, palga- ja elamuheaolukomisjon. Igal komisjonil olid oma ülesanded. Kultuurikomisjon hoolitses töötajate kultuurilise heaolu eest, korraldas ekskursioone, saatis töölisi puhkekodudesse ja nende lapsi pioneerlaagritesse. Samas oli selle ülesandeks ka oma raamatukogu töö korraldamine. Peale ilukirjanduse oli raamatukogus ka populaarteaduslikku ja poliitilist kirjandust, sealhulgas V. I. Lenini teoste täielik kogu. Kultuurikomisjoni hooleks oli ka isetegevuse korraldamine kombinaadis. Oli moodustatud meeskvartett, väike näitering jm.  Peale selle võtsid kombinaadi töölised osa ka kohaliku kultuurimaja tööst. Oli ka oma seinaleht. 1958. aastal osteti ka televiisor, mida võisid kohaliku kombinaadi töölised vaatamas käia. Sageli korraldati kino ja teatri ühiskülastusi.
Töökaitsekomisjon kontrollis tööstuses seadmete korrashoidu. Kui midagi oli kulunud, teatati sellest juhatusele, et viga saaks asendatud või parandatud.
Palgakomisjon kontrollis tööliste palga järele, kas kõik said palka vastavalt oma tööle. Elamuheaolukomisjon hoolitses tööliste korterite ja elamustingimuste eest. Ametiühing aitas töölistel korraldada aiamaa küsimust, aitas ja ergutas töölisi plaanitäitmisele, organiseeris tööstuses sotsialistlikku võistlust.
Kombinaadis oli ka partei- ja komsomoliorganisatsioon. Parteiorganisatsioon organiseeris loenguid, nii üldistel, teaduslikel kui ka poliitilistel teemadel. Komsomoliorganisatsiooni kuulus 11 liiget. Organisatsiooni tegevus ei olnud küll eriti aktiivne. See oli tingitud sellest, et oli väga palju ettevõtteid ja need asusid erinevates kohtades, mis tingis ka komsomoliorganisatsiooni laialipillutatuse.
Kombinaadis oli moodustatud ka Punase Risti ring.
Suurem sektsioon oli muidugi spordi sektsioon, mis moodustati 1950. aastal, millesse kuulus 40 liiget. Esimees oli Heinrich Räitsak.  Kehakultuurikollektiiv jagunes veel osakondadeks – ALMVÜ osakond, kergejõustikuosakond, käsipalliosakond. Aktiivsemad liikmed olid Linda Tamm, Leida Mets, Toivo Tering ja Heinrich Räitsak. Kuigi sportlastel ei olnud võimalust pidevalt treenida, oli see kollektiiv saavutanud märkimisväärseid tulemusi. „Kalevi“ kollektiivide kergejõustiku võistlustel oli saavutanud kolm aastat järjest esikoha, ka vabariigi kergejõustiku võistluste II grupis oli saavutatud I koht. Võeti osa laskmisvõistlustelt, käsipallivõistlustelt. Kombinaadisisestest võistlustest viidi läbi võistlusi males ja kabes.
Teine tootmisgrupp asus samuti Tapal. Asukohaks oli Vabriku tn.5. Selle tootmisgrupi alla kuulus puidu- ja mööblitööstus, saeveski ja plekissepa töökoda. Grupi juhatajaks oli Karl Siimon.
Kolmas tootmisgrupp asus Amblas ja haaras enda alla selle alevi ettevõtted ja töökojad. Siia kuulusid jahuveski, villaveski, puidutööstus, värvimistöökoda, plekissepatöökoda, juuksurid ja õmblustöökoda. Grupp oli võrdlemisi laiaulatuslik, kuna sinna kuulusid paljud erisugused töökojad.
Neljas tootmisgrupp asus jällegi Tapal, mis haaras enda alla heakorra ja elanikkonna teenindamise asutused: saun, võõrastemaja, fotograaf, kütteladu, juuksurid, aiand, teedeehitus. Grupi juhatajaks oli Ants Kalviste. See grupp hoolitses korralike teede eest, õige ja küllaldase tänavavalguse eest, samuti kuulus selle grupi alla ka linna haljastamine.
Viies tootmisgrupp oli transpordigrupp, mille juhatajaks oli Lembit Viljus. Grupi ülesandeks oli organiseerida tooraine kohaletoomine ja valmiskaupade realiseerimine. Kõikide gruppide juhatajad tegelesid endale alluvate gruppide otsese juhtimisega. Tööstustes olid meistrid ja brigadirid.
Üldist tegevust juhtis kombinaadi direktor Aleksander Eisler (sünd. 14.11.1920, surn. 27.04.1984). Tehnika ja tootmisega tegeles peainsener Vilumets. Direktor oli kohustatud täitma kõrgemate organisatsioonide korraldusi, juhtima käitiste plaani väljatöötamist ja täitmist, juhtima finantsmajandust. Peainsener juhtis vastuvõetud tellimiste tehnilis-ökonoomset väljatöötamist, ohutustehnikat ja töökaitset. Pearaamatupidaja arvestas riiklikud maksud, koostas bilansse ja aruandeid tööstusettevõtteile määratud vormide järgi ja tähtaegselt, kindlustas inventuuri täpse näitamise. Plaaniosakond töötas välja perspektiiv- ja aastaplaanid ning finantsplaanid. Peamehhaanik allus peainsenerile ja kontrollis seadmete remonti, korrasolekut ja hoidis korras tootmishooned. Tehnika kontrolli osakond määras toodangu kvaliteedi tootmisjaoskonnas ja tooraine kvaliteedi. Varustus-turustusosakond sõlmis varustus- ja turustuslepinguid. Direktorile allus insener-normeerija, kes arvutas tükitöö hinnad ja kontrollis lisatasu maksmist. Kogu kombinaadi tegevust juhtis kohalik täitevkomitee, mida omakorda juhendas ENSV Kohaliku Majanduse Ministeerium.

Kasutatud materjal: Virumaa Muuseumid AS arhiivist Tapa I Keskkooli õpilaste  Elle Saare, Elvira Gede ja J. Taali kodu-uurimistööd aastast 1959.

Tapa Tööstuskombinaadi fotod

Kriidiaugud 20.03.2020