Tapa kino


Enne veel, kui Tapa omale päris esimese kino sai, hakkas Rakvere kodanik J. Niggol 1913. aasta aprillis Tapa Tuletõrjeseltsi aeda ehitatud suvemajas näitama n.ö. „valguspilte“. Nende näitamiseks oli tal sõlmitud kolme kuuline leping.
Esimese statsionaarse kino avas Tapal Johannes Gutmann 1922. aastal tollase Apollo tänava (tänapäeval Pargi tänav) ja Turu tänava nurgal asunud ühekorruselises puumajas. Käesoleval ajal jääb selle koha peale Kultuurikoja raudteepoolne haljasala koos äsja ehitatud jalakäijate teega.
J. Gutmann (1886-1946) oli Jaama tn. 8 ja Kesk tänava majade omanik, kus ta pidas koloniaalkauplust. Kinomaja ja selle lähedal asunud elumaja aadressiga Turu tn. 6 kuulus Tapa ühele tuntumale kaupmehele, „Sõbra“ poe omanikule Gustav Mätlikule.
Kinos näidati tummfilme. Laval, ekraani kõrval asus klaver, mille helide saatel film jooksis. Filmi saatsid ka kohalikud viiulisolistid. Enne filmi näitamist esinesid mõnikord klounid Max ja Lex Tallinnast. Vahel esines ka kohalik kupleelaulja Linder, kellel oli seljas must ülikond, peas kõvaküber ja kaenla all must kepp. Samuti esinesid enne filmi Tapa naljamehed Prunso, hüüdnimega Bim ja Oskar Truberg. Üks mees oli kotis. Teine kobas kotti, püüdes ära arvata, mis või kes on koti sees. Nuusutas ja ütles, et arvatavasti mädanenud kartulid, paha hais tuleb välja. Filmi nn. tagasikerimine toimus käsitsi vända abil, mida poisikesed ajasid ringi priipileti eest. Hoone, kus asus kino, oli üle löödud voodrilaudadega ja värvitud punaseks – pruuniks. Kino nimi oli „Imperiaal“. Kino ei saanud selles majas kaua olla, sest 28.aprillil 1925.aastal põles hoone maani maha. Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino “Imperiaali” hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.
1926. aastal avas Tapa tehnikaäri omanik Aleksander Saks tuletõrje seltsi pritsimaja saalis kino „Mars”. Seltsimaja oli ehitatud Moe mõisniku J. Kurbergi rahadega. Samal aastal ehitas tuletõrje selts uue seltsimaja Pikk tnv 20, kuhu 1930. aastate alguses asus ka kino. Juulis 1936 lõppes A. Saksal rendileping ning tema asemele asus A. Rosent Võrust. 31. juulil 1939. aastal seoses uue rendilepingu sõlmimisega, nimetati „Mars” ümber kino „Kalev”. Uue rendilepingu kuni aastani 1942 sõlmis A. Rosent. Kino keldrikorrusel asus restoran „Tuletõrje kodu”, hiljem tuletõrje einelaud. Kinos „Kalev” näidati filme kuni selle sulgemiseni aastani 1975. Kino suleti Rakvere rajooni Täitevkomitee korraldusel. Põhjuseks oli asjaolu, et Tallinnas langes lumekoormuse all sisse kino „Partisan” katus. Erikomisjon kontrollis Tapa kinohoone puitkonstruktsioone ja leidis sama ohu. Hiljem omandas hoone Tapa Tarbijate Kooperatiiv, kes seda laiendas ja põhjalikult remontis. Kindlakstegemata põhjustel põles hoone maani maha 8. juulil 1996. Tänasel päeval asub selle koha peal bensiinitankla.
1930- aastatel näidati Tapal filme kaks korda nädalas – igal teisipäeval ja reedel – soomusrongi rügemendi spordihoone saalis. Kino ajaks paigutati saali klapptoolid. Peale soomusronglaste külastasid kino ka Tapa küla ja linna elanikud.
1943. aastal paigaldati endise soomusrongi rügemendi territooriumile välismaalt toodud täispuidust kokkupandav kinohoone. Paigaldamistöid tegid vene sõjavangid. Kinosaal oli avar, ovaalse kuju, rõdu ja kaldpõrandaga. Kino eksisteeris vene okupatsiooni ajal 1945. aastani, mil saksa sõjavangid kinohoone lahti võtsid ja arvatavasti raudteevagunites Venemaale toimetasid.
Alates 1959 .aastast näidati filme vastvalminud uues Tapa Raudteelaste klubis, mis 1979. aastal nimetati ümber Tapa Raudteelaste Kultuurimajaks.
Käesoleval ajal toimub filmide näitamine 1993. aastal valminud Tapa Kultuurikojas, mis algselt oligi projekteeritud kinohooneks.



Kino Kalev 1959. aastal



Raudteelaste Klubi 1959



Tapa Kultuurikoda


Johan Pari
Sünd. 1885 Elva lähedal Tamsa külas, surn. 1966 Tallinnas

Johan Pari elu ja töö on tüüpiline näide suitsusaunas sündinud püüdlikust ja töökast Eesti mehest, kes koolitas ennast omateenitud rahaga. 1907. aastal asus Johan Pari Tartu Kivisilla apteekri õpilaseks, kus oli ees juba apteekriõpilane Oskar Luts, kes oskas iseseisvalt ravimeid valmistada ning kellest sai Pari esimene juhendaja ja õpetaja apteegis. 1910. aastal töötas J. Pari Peterburis eestlase Vestbergi apteegis, mis oli kuulus omavalmistatud ekstraktidega ja seal töötasid peaaegu kõik eestlased. Samal ajal töötas Vestbergi apteegis ka Oskar Luts. Tööd tehes ja koos öövalves olles oli J. Pari O. Lutsu „Kevade“ lugude esimene kuulaja. Sel ajal oli Peterburis kuus eesti apteeki. Palgad olid seal head ning ühe öövalve eest maksti Parile 1 kuldrubla. 1911. aastal asus O. Luts ja 1912. aastal J. Pari Tartu Ülikooli rohuteadust õppima. Seda võimaldas Peterburis teenitud raha. Kui 1912. aastal ilmus „Kevade“, olid apteekrid väga üllatunud – nad ei teadnud, et O. Luts kirjutab.
1930. aastal abiellus Johan Pari proviisor Wilhelmine Koik´iga (hiljem Pari), töötas kõrge eani Tallinna apteekides. Perekond Pari kasvatas ja andis väärilise hariduse neljale kasulapsele.
Johann Pari oli rahvamees ja seltsitegelane. Ta valiti korduvalt Tapa linna volikogusse. Ta toetas rahaliselt seltse, üritusi ja üksikisikuid. Näiteks oli Tapal kogutud materjale vene karistussalkade veretöödest 1905. aastal Järvamaal. Rahvas aga kartis Ambla sakslasest pastorit Johannes Willbergi, kes oli karistussalkade aktiivne abistaja ja toetaja nine keegi ei julgenud sündmustest raamatut välja anda. Kartmatu isamaalane J. Pari kirjutas siis raamatu „Järvamaa 1905“ oma nime all.
Samuti toetas Pari eesti kunsti, ostes peaaegu alati talle pakutavaid maale.
Kuna Pari maja oli ka piisavalt suur, siis üüris ta ruume ka teistele asutustele ja eraisikutele. 1930. aastatel asus allkorrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond, 1929. aastal reklaamiti kolmandal korrusel asuvat naisteriiete ja pesu töökoda „Ideaal“ ja 1935 reklaamiti juuksetööstust.
Rahvamees J. Pari oli kõigi poolt nii lugupeetud, et vaatamata tema varakusele ei küüditatud perekonda isegi 1941. aastal Venemaale.
Johan Pari elutöö hävis 3. augustil 1941. aastal, kui punavõimude käsul hävituspataljon põletas maha suure osa Tapa südalinnast.

Johan Pari apteek sai sõjas kõvasti kannatada
 
 Pari oli aga niivõrd operatiivne, et rajas 1941. aasta sügisel sõjatulest terveks jäänud Ambose rohu- ja värvikaupluse ruumides Lai tnv. 7 uue apteegi. 1942. aasta kevadel viis ta apteegi üle O. Lasbergi endise pudu- ja riidekaupluse ruumidesse Pikk tnv. 9 (praeguse Tapa vallavalitsuse hoonesse). Nii taastas Pari keerulise Saksa valitsuse ajal uue apteegi ja kindlustas linnarahva ravimitega. Sõja ajal roosiõli baasil valmistatud lõhnaõli oli Tapal väga populaarne. Eriti ostsid seda saksa ohvitserid. Alles hiljem saanud Pari teada, et seda kasutati alkoholiviletsal sõja ajal meeldiva roosinapsina.
1947. aastal lahkus repressioonide kartuses perekond Pari Tapalt Tallinna. 30 aastat oli ta töötanud tapalaste tervise heaks. Johan Pari rajas Raasikule apteegipunkti ja töötas seal pensionile jäämiseni 1951. aastal. Pensionistaazi tõendmiseks palus Pari õiendi O. Lutsult, sest olid nad ju koos töötanud apteegis Tartus ja Peterburis. Ametnikel tekkis kahtlus, kuidas saab apteeker olla ühtlasi kirjanik. Pari selgitas, et Luts oli apteeker ja kirjutas nende teadmata öösel.
Ka pensionärina oli J. Pari aktiivne ja tegus. Ta „hoidis hinges“ kahte sõpruskonda, kes kohtusid lõuna ajal Nõmme kohvikus ja õhtul kell 18.00 Pärli kohvikus.
Johan Pari on maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule.

 
Johan Pari Tapal 06.09.1930                         Tanniin


J. Pari apteegimaja
 

Johan Pari apteegi signatuurid
 

Franz Egloni apteegi signatuur 1914

19. juunil 2002. aastal avati endise tapalase Hanno Tamme eestvedamisel Tapa apteegis pidulikult mälestustahvel endisaegsele linna apteekrile ja seltsitegelasele Johan Parile. Hanno Tamm mainis oma sõnavõtus, et mälestustahvli paigaldamise eesmärk on anda Tapa linnale tagasi tükike tema ajalugu ja jäädvustada väärikalt mälestus väärikast isikust. Mälestustahvli avamisel olid korporandid rohuteaduse tudengite asutatud korporatsioonist Fraternitas Liviensis, mille liige ja toetaja oli Johan Pari.

 
Hanno Tamm

Pärast Johan Pari lahkumist Tapalt sai apteegi juhatajaks proviisor Miralda Boiko. Seoses Tapa Rajooni moodustamisega 1950. aasta oktoobris, pidi apteek loovutama oma ruumid riigipanga osakonnale. Apteegile eraldati uued ruumid endises Paliasele kuuluvas eramajas Nigoli pst. 18a (tänapäeval perekond Kivisildade elumaja). Majas asunud ruumid remonditi ja kohandati apteegi vajadusteks. 1967-1969. aastatel ehitas Tapa MEK keskväljaku äärde kauplusega elamu, kuhu koondati ka uue apteegi vajadusteks ruumid (Lillaka tnv. 8, praegune Pikk tnv. 12). Ülekolimine toimus kiiresti ja 15. aprillil 1969. toimus pidulik avamine. Apteegi tööd juhatas kuni 1983. aastani proviisor Miralda Boiko, 1983. aasta märtsist määrati uueks juhatajaks Mare Puhke. Apteek jäi sellesse majja 42 aastaks, kuni 21. mail 2011 koliti Pikal tänaval 2010 aasta detsembris avatud Maxima kaupluse ruumidesse aadressil Pikk tnv. 33.
Tapa endisele proviisorile Johan Parile pühendatud mälestustahvel jõudis tänu Mare Puhkele Tapa muuseumisse, kus see saab omale kindla koha meie linna ajaloos.
1946. aastast kandis apteek nime „Järva Rajooni Apteek nr. 3“, 1951-1989 oli apteegi nimeks „Apteekide Peavalitsuse Apteek nr. 64 Tapal“, alates märtsist 1989 „Eesti Farmaatsia Koondise Apteek nr. 64 Tapal" ning alates veebruarist 1993 munitsipaalettevõte „Tapa Linnaapteek“.



Johan Pari hauaplats Tallinnas


Tapa apteek

Tapa hakkas arenema alles pärast raudteesõlme valmimist, alates 1870. aastate lõpust. Peamiselt asustasid siis Tapat raudteelased, kel oli oma sanitaarteenistus ja kes said ka ravimeid oma ametkonna kaudu. Nii kulus veel paarkümmend aastat, enne kui tekkis vajadus tavalise tavamüügi apteegi järele.
7. detsembril 1894 palus Tallinna Raeapteegi proviisor Emil Florell luba asutada Tapale maa-apteek. Nõusolek apteegi avamiseks anti 30. detsembril 1895 (uue kalendri järgi 11. jaanuaril 1896) - s.o. esimese Tapa apteegi avamispäev. Esialgne apteegimaja asus põhjapool raudteed. Apteek koosnes retseptuuritoast, kontooriumist, keldrist ja ruumist klaastaara hoidmiseks. Apteegis hakkas tööle Tartu tuletõrje brandmeistri poeg proviisor Arthur Lais, kes selle veebruaris 1896 ostis Emil Florelli käest ära. Apteek oli üliprimitiivne, mille sisustus koosnes kahest riiulist 14 klaaspudeli ja 23 pappkarbiga. Sellest tingituna puudus ka A. Laisil huvi Tapa apteegi vastu.
Aprillis 1897 alustati apteegi juures limonaadi tootmist. 1899. aasta aprillis müüs A. Lais apteegi ära Vändra apteegi senisele omanikule ja Pirita apteegi hilisemale asutajale Roman Rungele.
1901. aasta keskel viis Roman Runge koos abikaasa Mariaga apteegi üle ühekordsesse kivimajja Pikk tn. 9, hoonesse, mille täpsustamata andmeil ehitas 19. saj. lõpus Johannes Raik. R. Runge pidas seal apteeki 1901. novembrist kuni 1903. augustini. Augustis 1903 müüs R. Runge apteegi proviisor Franz Eglonile, kes jäi apteeki pidama 14 aastaks. Selle aja jooksul sai temast Tapal aktiivne ja tuntud seltsitegelane. Apteegis valmistati ka väikeses koguses karastusjooke – seltersit, puuviljavett, limonaadi.
1917. aastal ostsid apteegi F. Eglonilt proviisor Johan Pari ja Villem Kütt. Kolme aasta pärast sai apteegi ainuomanikuks Johan Pari, kuna erihariduseta V. Kütt loobus oma osast. 1928. aastal võttis J. Pari ette apteegi maja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest korrust ja kaks korrust ehitati veel peale. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid Tapa linnas.
Uuendatud Tapa apteek pakkus 1930. aastatel linna ja selle ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.
1935. aastal teatas J. Pari kohalikus ajalehes, et ilmusid müügile vähese rasvaga kreem „Pari“, mis tungib hästi nahasse, teeb selle pehmeks ja kaotab kareduse. Uued tooted olid ka puudrialune kreem ja päevakreem „Pari“, mis annab nahale pehme ja õrna ilme. Päevituskreem „Auringo“ kaitseb keha päikese eest ja soodustab kiiret pruunistamist päikesevannide võtmisel. J. Pari valmistas ka omanimelist tedretähekreemi, mis oli abinõu tedretähtede ja nahale tekkinud kollaste plekkide kaotamiseks. Seda pidi õhtuti sisse võidma ja hommikul pehme seebiga maha pesema.



Tapa apteegi sisevaade 1984



Tapa apteegi sisevaade



Tapa apteegi töötajad 1956. aastal


Tapa Haigla ja Sünnitusabi


1945. aastal avati Eesti Vabariigi ajal A. Valsinerile kuuluvas elumajas Nigoli pst. 20a (praegu 1. Mai pst. 28) Tapa Linna Ambulatoorium ja varem H. Puusepale kuuluvas elumajas Lillaka tn. 29 (praegu Pikk tn. 29), II korrusel naiste-laste nõuandla. 1949. aastal toodi samasse Lillaka 29 alumisele korrusele üle ambulatoorium, mille juhatajaks sai Ervin Tiltin. Peale ambulatoorsete vastuvõttude kontrolliti ka linna asutuste sanitaarset seisukorda.
1. mail 1949 avati Nigoli pst. 20a (praegu tühjalt seisev maja) endises ambulatooriumi ruumides statsionaarne 5 voodikohaga sünnitusabiosakond, septembris lisandus veel 9 üldteraapia ja 1 sünnitusabi voodikoht.
Nii alustas tööd Tapa Linnahaigla. Alguses töötas 2 arsti, Selma Kobla ja Ervin Tiltin, kes võtsid haigeid vastu ka ambulatooriumis ja nõuandlas. 01.10.1950 seoses Tapa Rajooni moodustamisega, nimetati linnahaigla ümber Tapa Rajooni Haiglaks. Sügisel avati röntkenoloogia kabinet. Voodikohtade arv suurenes aasta lõpuks 25-ni. 1952. aasta lõpus viidi sünnitusosakond üle tänava asuvasse majja Nigoli pst. 9 (praegune OÜ Peetmark kauplus Lihakarn).
Samal aastal, 1952, saadi uus sanitaarauto, mis oli tollel ajal suureks sündmuseks haigla elus. 1952. aastal avati kirurgiaosakond. Kirurgina töötas Veera Bolschova, edaspidi Ferdinand Rand, Karl Kull (alates 1957). Paljud operatsioonid tehti kohaliku tuimestusega. Algul kasutati lahtise maskiga eeternarkoosi, edaspidi narkoosiaparaati. Teadaolevalt tehti näiteks 1958. aastal 526 operatsiooni.
Juulis 1953 oli haiglas juba poolsada voodikohta, millele 1956. aastal lisandus veel 5 voodikohta. Arstide ametikohti oli 16. Arstide koosseis ei olnud püsiv, peamiselt töötasid siin vene sõjaväelaste arstidest abikaasad.
Säilinud on selle aja haigla päevakord:
07.30 – ülestõusmine
07.30 – 08.30 – temperatuuri mõõtmine, tualett, võimlemine
08.30 – 09.00 – hommikusöök
09.00 – 09.30 – valvekorra aruandlus, valvekorra vahetus
09.30 – 14.00 – arstide visiidid palatitesse, sidumised, jalutused
14.00 – 15.00 – lõunasöök
15.00 – 17.30 – pealelõunane puhkus
17.30 – 18.00 – temperatuuri mõõtmine, korralduste täitmine
18.30 – 19.00 – õhtusöök
19.00 – 20-30 – ruumide korrastamine, jalutus
20.30 – 21.00 – kultuurilised meelelahutused
21.00 – 22.00 – täiendav ruumide koristamine, õhtune tualett
22.00 – magama minek

1950. aastate lõpupoole tegeleti sanitaarpostidega, mis loodi Punase Risti Seltsi algorganisatsioonides ehk asutustes.
Haigla Nigoli puiesteel oli kahekorruseline pruun puumaja, kus puudus veevärk ja kanalisatsioon. Kasutati kuivkäimlat. Kahte korrust ühendas kitsas ja järsk puutrepp. Operatsioonituba asus teisel korrusel, kuhu kanti haigeid kanderaamiga. Haigla käsutuses oli hobuveok, millega veeti kohale toiduaineid. Pesu pesti käsitsi pesuköögis, mida ühtlasi kasutati ka lahanguruumina.
Tapa Rajooni Haiglale allusid veel velskri-ämmaemandapunktid Lehtses, Kaalepis, Vohnjas, Nõmmkülas, Aravetel ja Jänedal. Enne uue haigla avamist Valgejõe puiesteel töötati väga kitsastes oludes, omati vaid 62 voodikohta.

Kõige kauaaegsemaks ämmaemandaks, kes aitas ilmale tuua enam kui ühe põlvkonna Tapa emade lapsi, oli Liisa Vannas (sünd. 1879 – surn. 1964). Liisa Vannas töötas ämmaemandana alates 1909. aastast 42 aastat järjest. Sünnitajate abistamine toimus sünnitaja kodus, kaugemad Tapa ümbruskonna abivajajad tulid hobuveokitega ämmaemandale järele. Liisa Vannas on maetud Tapa linnakalmistule.
Teiseks konkureerivaks ämmaemandaks asus 1935. aastal Tapale tulnud Rosalie Ajasta, olles selles ametis Tapal 12 aastat. R. Ajasta võttis sünnitajaid vastu ka oma kodus selleks kohandatud toas.
Pärast Nigoli pst. 20a viidi sünnitusosakond üle tee Nigoli pst. 9 majja, mis hakkas kandma nime Tapa Rajooni Sünnitushaigla. Peale uue haigla valmimist 1962. aastal viidi sünnitusabi esialgu tagasi vanasse haiglasse. 1967 kolis uude haiglasse toodud sünnitus-günekoloogia osakond uue haigla polikliiniku ruumidesse ehk väiksesse hoovipealsesse majja, kus tegutses kuni selle sulgemiseni 1986. aastal, mil valmis Rakvere uus sünnitusmaja.

Ajaleht „Tapa Kaja“ 22.04.1934 kirjutab:
„Tapalt olles koduteel jäi Karkuse perenaine P „teele“. Kui aeg oli kätte jõudnud ja kodutallu veel mõni kilomeeter maad, paluti „haigele“ peavarju asjatoiminguteks teeääres olevasse tallu, kus aga uks eest kinni virutati ja „ase“ tuli teha lageda taeva alla. Kõik läks õnnelikult. Leidus siiski häid inimesi lähemas talus, kes priske kodaniku puhtaks pesid, lapsukese sisse mässisid, mispeale jätkati reisi kodutalu poole nagu turulised kunagi.“


Erahaigla

4. juunist 1995 haigla Valgejõe puiesteel erastati ja hakkas kandma nimetust AS Tapa Haigla. See oli esimene juhtum Eestis, kus erastamisagentuuri kaudu müüdi raviasutus. Aktsionärideks olid enamuses haigla arstid, juhatuse esimeheks valiti peaarst Aivar Kuusik. Juunis 1995. aastal heisati Tapa Haigla esisel väljakul haigla lipp, millega meedikud tähistasid raviasutuse omanikeks saamist. Praegusel ajal on Tapa haiglal hoovipealses majas hambaravi kabinetid ja perearstikeskus. Suures hoones võtavad vastu eriarstid, röntgen, registratuur, laboratoorium, hooldusosakond jne.
Pärast välisfassaadi remonti on hoonetekompleks muutunud kauniks, mis ilmestab meie linna raviasutust meeldiva väljanägemisega.

Üksikasjalikuma ülevaate Tapa Haigla ajaloost saab Tapa Haigla kodulehelt www.tapahaigla.ee lingi ajalugu alt. Head lugemist!


Tapa Perearstikeskus 2011


Tapa renoveeritud haigla 2011


15. veebruaril 2018. aastal avati Tapal AS Viru Haigla uus tervisekeskus, kus on ruumid neljale perearstile ja kaheksale pereõele, ämmaemandale, hambaarstile, eriarstidele, koduõendusele ning taastusravile. Lisaks asuvad uues hoones apteek, röntgenikabinet ja labor.


Fotol on Tapa Perearstikeskuse arstid ja pereõed: Katrin Kallas, Katrin Kuusik, Riina Niibo, Aivar Kuusik, Oleksandr Mashko, Jelena Potapova, Tamara Spiridon, Maire Kipper, Marianna Fomina, Eve Uusnurm, Lidia Frolova, Pille Kaldmäe, Tiiu Rosenberg ja Natalja Gavrilova. 17.09.2018.


Tapa Autobaas nr. 21


22.02.1959 loodi Tapale Autotranspordibaasi nr. 2 (Rakvere) filiaal, mille baasil autotranspordi- ja maanteedeministri käskkirjaga moodustati Tapal 16. maist 1959 Autotranspordibaas nr. 21. Sel hetkel oli ettevõttes 39 autot 68 töötajaga. Oktoobris 1960 liideti Autobaasiga Tamsalu autokolonn 18 auto ja 23 töötajaga, juulis 1961 Rakke autokolonn 26 auto ja 41 töötajaga. Masinapark kasvas ka teistest ettevõtetest üle võetud autode arvelt. Jaanuaris 1973 liideti majandiga ATB nr. 2. Loksa autokolonn 44 auto ja 58 töötajaga, mis aga 1977 aasta jaanuaris viidi ATB nr. 1 (Maardu) koosseisu. Aastakümnete jooksul ehitati ja anti käiku Tapal tootmishooned (1963), autode pesula (1975), dispetser-olmehoone (1983), 18-korteriga elamu 1. Mai pst (1974), Tamsalus autokolonni tootmishooned (1970) ja 45-korteriga elamu (1986), Võsu puhkebaas (1987). Uude kontorihoonesse Pikal tänaval koliti sisse 1963. aastal.
Pikemat aega oli põhivedudeks jõusööda ja toidujahu väljavedu Tamsalu Teraviljasaaduste Kombinaadist, teekatete veod teedevalitsustele, tehnoloogilised veod Rakke Lubjatehases, TK Flora Kadrina tsehhi valmistoodangu ja toorainete vedu, piimavedu jm. Vedude geograafia kattis NSVL-i kogu Euroopa osa ja ulatus isegi teisele poole Uuralit. Autobaasi algaastatel tegeleti ka reisijateveoga busside ja taksodega, millised hiljem anti üle Paide ATB 10-le ja Rakvere Autobussipargile. Autobaas alustas kaubavedu väikese kandejõuga (2-4 tonni) bensiiniautodega (põhiliselt GAZ- ja ZIL-tüüpi). NSVL –i autotööstuse arenguga lisandusid järk-järgult suurema kandejõuga GAZ- ja ZIL-tüüpi bensiiniautod ning MAZ-, KAMAZ- ja KRAZ-tüüpi diiselautod, milledest suurema osa moodustasid autorongid koos haagistega, kandejõuga kuni 20 tonni.
Kauaaegse direktorina töötas Rudolf Toim (1962-1987). Riiklik autobaas likvideeriti detsembris 1991. aastal ning moodustati erakapitalil ja oma töötajatel põhinev AS Tapa Autobaas, mille juhatuse esimeheks valiti Hillar Eelmaa, kes töötas varem Autobaasi direktorina. Uues moodustatud aktsiaseltsis jätkasid tööd ka kauaaegsed juhtivtöötajad: vedude direktor Ilmar Müür (autobaasis alates 1959), peainsener Lembit Vomm (alates 1960), peaökonomist Ilme Allandi (alates 1963).
Aktsiaseltsi perioodil veeti mitmesugust kaupa täites tellimustöid, sh ka rahvusvahelised veod, Euroopa ja SRÜ maadesse. Rahvusvaheliste vedude teostamiseks Lääne-Euroopasse kasutati kaasaegseid Volvo- ja Mercedes-Benz-tüüpi vedukautosid koos tentpoolhaagistega. Tamsalu ja Rakke filiaalide töö vähenes kuni nende sulgemiseni aastal 1997.  1999. aasta alguseks oli töötajate arv vähenenud sajale. 1993. aastal avati autode tehnilise ülevaatuse punkt (TÜP), mille teenust hakkasid kasutama lähikonna autoomanikud. TÜP oli tehnoülevaatuseks 1999. aasta alguseks varustatud kõigi vajalike kaasaegsete seadmetega. Tänu autobaasile peeti aastaid ülal meeskoori Tarm (30 aastat) ja puhkpilliorkestrit (16 aastat), mida alates 1983. aastast juhatas Jüri Tüli. Traditsiooniliselt viidi läbi majandisiseseid spordivõistlusi, võeti osa vabariigi automajandite vahelistest suve- ja talispartakiaadidest ning mitmesugustest motovõistlustest. 25. augustil 1999 kuulutati välja AS Tapa Autobaas pankrott Lääne-Virumaa maksuameti taotlusel, põhjuseks suured maksuvõlad riigile. Seda tingis majandussituatsiooni muutus, vedude nõudluse ja veotariifide järsk vähenemine ning juhtimisvead jm. Peale pankroti väljakuulutamist jätkati ajutiselt tegevust autotranspordi, mehhanismide ja tehnoülevaatuse teenuste osutamist poolesaja töötajaga.


Tapa Autobaas:


Tapa postkontori ajalugu kuni 1944


Eesti Riigi Arhiivi ja Riigi Ajaloo Keskarhiivi toimikute materjalide põhjal ülevaade posti-, telegraafi- ja telefoniside arengust Tapal.


Paldiski-Tallinna-Gatschina raudtee ehitamist alustati mais 1869. aastal ja pidulik avamine toimus 5. Novembril 1870. aastal (u.k.j.). Paralleelselt raudtee ehitusega hakati Eestis ehitama jaamahooneid s.h. Tapa raudteevaksalit, mis oli algul puidust ning oli IV klassi jaam. Vaksali ümberehitust vastavalt II klassi jaama nõuetele alustati 1912. aastal ja lõplikult asendati puitehitus telliskivi ehitisega aastaks 1928.
Kõige esimesi teateid Tapa raudteejaamas toimunud postiveo kohta saame teada kui loeme ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalalaleht, 22. detsembrist 1876: „Tartu kreis-postkontor annab seeläbi teada, et tänasest päevast saadik postikirjad Tapa-Tartu raudtee pääl toimetatud saavad ja et selle tarvis nii hästi Tartu kui ka Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paik on asutatud. Tartu kreis-postkontoris, 19. detsembril 1876. Postmeister Winter.”
Ajalehti saadeti Tallinnast Tapale rongiga. On hästi säilinud postitempli jäljend aastast 1881, mis oli löödud ajalehele „Эстляндския Губернския Ведомости“. Templi jäljend „ПО на СТ Тапсь, Эстлянд Губ.“
Seega asus jaamahoones juba 1881. aastal postijaoskond, kust postihobustega saadeti ajaleht Järvamaale haagikohtunikule. Kataloogide järgi loeti Tapa esimese templi algusaastaks 1883.aastat.
Nimetatud ajalehetüki leidis kollektsionäär Endel Pajula Amblas ühe vana ametiasutuse hoone lakast soojuskihi alt.
Jaamahoone lähedale ehitas Andreas Treuberg 1876. aastal suure kahekordse puumaja, mis oli kasutusel võõrastemajana „Dorpat“. 1903. aastal asus selles majas ka postkontor ja maja teisel korrusel oli postkontori ülema korter. Postkontoril aadressi ei olnud, lihtsalt Treubergi maja. 1935. aastal välja antud „Tapa juht“ märgib ära aadressiks Veski tnv. 13.
Alates 01.05.1909 oli juba IV järgu posti-telegraafi kontor Tapal. Alates 1915 oli Tapa raudteejaamas postipunkt.
ERA fondis 54, nimistus 1, säilikus 4 on 383 lehel Tapa Postkontori avamisest ja tegevusest algusega 21.11.1918 kuni 29.12.1931.
17. novembril 1918 võeti Eesti Ajutise Posti Valitsuse instruktor Bõstrovi poolt üle Tapa Landesposti kontor. Posti juhatajaks sai Aleksander Liivak ja ajutised kirjakandjad Georg Laisaar ja Madis Kuusk. Landesposti juhataja Oraw andis 21.11.1918 varad üle Tapa Miilitsa ülema Johannes Ruuse juuresolekul. Mõned esemed, mis kuulusid tol ajal üleantava inventari hulka: Ferbenski kaal – 10 puudane, petrooleumi lamp, vasklühtrid, postiljoni kasukas, nikkel tee masin, raudne rahakapp 1909.aastast jne. Veel anti üle kõik blanketid, kviitungi raamatud, postilakk ja 1,5 sülda puid.
Andreas Treubergi maja kuulus juba pärimise teel tema tütrele Berta Treubergile, kes üüris (20 rubla kuus) oma majast, 21. novembrist 1918, 2 tuba esialgu Eesti Posti Valitsusele, kuni postkontori vabastamiseni saksa vägede poolt. Saksa soldatid olid maja ära rüvetanud. Enne sakslasi (kuni 1917 aasta lõpuni) kuulusid ruumid vene ajal ka postkontori käsutusse. Berta Treuberg ei jõudnud remonti teha majandusliku olukorra tõttu ja tahab anda 13. detsembrist 1918 veel üürile kogu alumise korruse ja ülevalt maja parema poole. Üürilepingu kehtivus ja rendi summa jäid lahtiseks. 28.novembrist 1918 algas Vabadussõda ja Tapa okupeerimine vene vägede poolt 24.detsembrist 1918 kuni 9. jaanuarini 1919.
17. detsembril 1918 andis Tapa posti-telegraafi juhataja A. Liivak teate evakueerimise kohta ja 23. detsembril 1918 asusid Aleksander Liivak, August Neljas ja Madis Kuusk Tallinna Postitöötlemise Keskuse juurde. Kohapeale jäi mööbel, seinakell, suured kaalud, raudkapp, mida oli raske ära viia. Üks telegraafi ja üks telefoniaparaat anti mahaanik Kokweli kätte frondi staapi ülesseadmiseks. Sõjategevuse tõttu Tapa postkontori töö katkes. Uuesti alustati 11.01.1919. Algasid jälle läbirääkimised ja pakkumised Berta Treubergiga, sest endiselt oli kasutusel ainult kaks tuba.
1.veebruaril 1919 teatavad A. Liivak ja ametnik Harald Eschbaum Tallinnasse Postitöötlemis Valitsusele, et B. Treuberg lubab kasutada enne venelaste käes olnud maja osa – 1200 marka üüri aastas, jättes omale II korruse osast 5 tuba, aga ütleb remondist ära. Tallinnast Majanduskomisjoni kirjadega, allkiri R. Rikand, toimuvad ettepanekud, võtta see maja vastu ja teha hädalised tööd kohapeal. Maaler Liblikmann võtab remonditegemise ette 880 marga eest.
10.04.1919. läheb veel kiri kontori juhataja A. Liivaku ja PT ametniku Arossoni poolt Treubergi pakkumiste ja nõudmistega, kus ta annab veel ühe puukuuri, üürib kõik 3 aasta peale, 1200 marka üüri aastas. Lõplik leping tehakse 22. mail 1919 eelpool märgitud tingimustega.
I korrusel oli 6 tuba, 1 hoiukoht, 1 köök, 1 veranda ja maja II korruse parem osa. Kõik antud kontori ja teenijate korterite alla. Maja asus 100 sammu kaugusel raudteejaamast.
Post saadeti öösel välja rongidele kell 00.30, 01.15, 02.20 ja 09.30 Amblasse hobusega. Post saadi kell 01.05, 01.50 02.50 ja 09.00 Amblast. Kirjakaste oli kaks, üks asus vaksalis ja teine kontori juures. Kojukanne toimus üks kord päevas.
15.01.1920 sai Tapa IV klassi kontorist II klassi kontor. 2.juulil 1920, seoses A. Liivaku puhkusele minekuga üheks kuuks, annab ta üle abi A. Arrole iga väiksemagi asja nagu terassuled, tindi, pliiatsid ja kopeerpaberid.
Koosseisus oli siis ülem, abi, 4 ametnikku, 7 postiljoni, 1 mehaanik, 2 montööri, 1 õpilane, telegraafis ja telefonijaamas 3 ametnikku, kes vahetasid ka öösel posti. Kontor oli postioperatsioonideks avatud 9.00-13.00, rahakaardi operatsioonideks 9.00-13.00 ja 16.00-18.00, telegraaf töötas 24 tundi. Posti saamise ja saatmise graafikud muutusid raudtee rongiliikluse järgi. 02.01 1921 kuulutati välja ka ametnikele pühapäeva rahu, mida said ennem vaid postiljonid ja telegrammikandja. Naisametnikud ei tohtinud öösiti posti vahetada, et ära hoida kuritarvitusi – pakkidest vargusi.
Märtsi lõpus 1921 aga vahetas Luise Arro posti öösel, millest tuli suur pahandus. Tallinnast saatis 7. aprillil Posti organiseerimise osakonna juhataja N. Soopani kurja kirja A. Liivakule: Vabastada naisametnikud öisest postivahetusest ja revideerida kontori tööd.
1920.aastal oli kontor kahjumis. Sissetulekuid 179 000 marka, aga väljaminekuid 265 000 marka. Telegraaf töötas hetkel vaid 13 tundi ööpäevas. A. Liivak sai märkuse ja vabastati ülema kohalt 22.04.1921, asetäitjaks jäi A. Arro.
20.mail 1921 võtab juba postkontori üle ajutiselt juhatajalt A. Arrolt Konstantin Laus. Soomusrong „Kapten Irve“ asumine Tapale suurendas tööd postkontoris. 1922. aasta viimastel kuudel alustasid ülem K. Laus ja ametnik August Tops (hiljem ülema abi) kirjavahetust peavalitsusega töötajate arvu suurendamiseks. Avati trakt Tapa – Ambla – Aravete, umbes 24 km. Juunis 1923 saadetakse viimsele teekonnale Aleksander Arro.
1923.aasta lõpuks on postkontor avatud 08.00-20.00 ja pühapäeval 09.00-11.00. Soovitakse saada kelku, presenti ja käru. Palgati ka üks postilaadija palgaga 2500 marka kuus. 01.01.1925 aastast on määratud Tapale Artur Uussaar ja 20.maist 1925 asub ta ülemana tööle. Abiks on August Tops. Alates 6. septembrist 1926 saab A. Uussaare abiks Robert Ledt.
1. detsembrist 1926 algab ööpäevane telegrammide kanne koju. Ühe telegrammi eest on tasu 20 marka. 7. aprillil 1927 avati raudteejaamas kõnepunkt telegraafi ruumis, sest enne asus see postkontori ruumis ja kinnioleku ajal ei olnud kättesaadav. Jaama II korrusel asusid telefoni keskjaam ja telegraaf.
Järgneb pikk kirjavahetus postkontori üleviimise kohta raudteejaama. 11.novembril 1929 palub Tapa postkontor et jaam lubaks õpilasi nende morse aparaadile õppima.
1.detsembrist 1926 on raudteejaama üle viidud post, telegraaf ja telefonikeskjaam (Posti Peavalitsuse alluvuses). Telegraaf jäi raudteejaama ülema alluvusse. 1928. aasta suvel alustatakse jaamahoone renoveerimisega, vaksali puidust idatiib asendati tellistega, ehitati suurem vestibüül, sinna paigutati ajakirjanduse müügikoht ja posti osakond. Ehitustöid teostas ja juhendas raudteeinsener K. Kaal. Uued renoveeritud postkontori ruumid valmisid 1.maiks 1934. Lähemalt kirjutati sellest Tapa ajalehes „Tapa Sõnumed“ 1934. aastal. II korruselt toodi alla tagumisse ruumi linna telefonikeskjaam ja telegraaf. Raudtee keskjaam jäi II korrusele.
Saabus vene okupatsiooniaeg 17.06.1940-29.07.1941. Järgnes saksa okupatsiooniaeg 29.07.1941-17.09.1944. 18.septembril 1944 kuulutas Otto Tiefi valitsus Eesti Vabariigi, mis kehtis ainult 3 päeva. Algas uus vene okupatsiooni aeg 22.09.1944-20.08.1991.
3.augustil 1941 süüdati kesklinn ja raudteejaama ümbrus kommunistide poolt. Põles ka jaamahoones telegraafi ja posti osa. Tuli leida uued tööruumid linnas. Alustati 30.08.1941 Tapa Tarbijate Ühisuse majas, ülem Johannes Tamre. Avati abipostkontor Pikk 19 Lasbergi majas alates 01.12.1941-15.12.1941, ainult kaheks nädalaks.
16.detsember 1941 avati postkontor taas raudteejaamas kuni septembrini 1944.
Saksa Ametposti alluvuses – ülem Josef Gasser ja kohalik ülem Johannes Tamre, kes oli teenistuses veebruarini 1944. Johannes Tamre sai 1944.aasta märtsipommitamise ajal pommikilluga vigastada, mille tagajärjel tekkis verejooks kopsust. Viibis haiglas ning suri 1945.aasta alguses.
Sakslaste teenistusaeg lõppes 1944. aasta veebruaris. Enne lahkumist toimus teenistusruumides tulekahi. Tapa elaniku Leonhard Verniku jutu järgi oli jaamas all keldris võimendusaparaat, mis töötas bensiinimootoriga, et elektrigeneraator käima saada. Üks sakslane läks vaadist bensiini kontrollima, tõmbas tikust tuld ja toimus plahvatus. Veel meenutas oma töötamise aega telegraafis Tapa elanik Õie Luts, kes asus 08.03.1942 morse aparaadil õppima. Kui toimus 18. märtsil 1944. aastal linna pommitamine, siis said telegraafi ruumid jälle purustusi ja see evakueeriti Tapa mõisa vanasse piiritusvabriku hoonesse. Saksa telegrafistid kandsid rohelist mundrit. Ülemaks oli Neindorfi nimeline mees. Iga päev viis ja tõi tagasi töötajaid vedur ühe vaguniga. 1944. aasta sügisest, peale nõukogude võimu algust tuli telegraaf mõisast ära ja raudtee telegraaf asus Ambla mnt.8 majja. Üks vana sidelane Elvi Rohumets mäletab veel 1944. aasta sügist, kui jaamas oli vaja ruume emade ja laste toale, siis vabastas post oma osa selleks. Alates 10.oktoobrist 1944 asus postkontor aadressile Lillaka tnv. 3 (tänapäevane Pikk 3), kus ta tänaseni on. Vahepealsed asukohad on kirja pandud kahe versiooni järgi: Ants Tageli ja Asta Lalli andmetel. Asta Lalli andmete järgi: Peale 3.augusti 1941 põlengut raudtee jaamas asus postkontor Anissimovi majas Jaama tn. 10 uues terveks jäänud kivimajas. Ühel ööl sai see maja täistabamuse ja kõik varad hävinesid. Post kolis siis linna serva Ollepi majja, selle õhkisid sakslased taganemisel 1944. aasta septembris. Edasi asuti väiksesse puumajja Aleksander Markuse majas Pikk tnv. 21. Maja katus hakkas läbi jooksma ja siis mindi 10. oktoobril 1944 vene koguduse hoonesse Lillaka tänav 3, kus aadressil Pikk 3 ollakse tänapäevani.


Tapa Postkontor kuni 1944:


Põhja Kõrgepinge Võrgud Tapa liinijaoskond


See oli Esimese maailmasõja aastatel, kui Tapa alevivanem Villem Gabriel algatas kohaliku elektrijaama ehitamise mõtte. Asi oli uudne, ümbruskonna linnades veel elekter puudus. Sõjale ja raskustele vaatamata sai alevivalitsus vajaliku raha kokku, palgati ametisse insener ja töö pandi käima. Aastaga ehitati kahekorruseline elektrijaama hoone, mille ülemisel korrusel asus jaama juhataja korter, all turbiiniruum. Valgejõe vesi paisutati tammiga üles ja 1918. aasta viimastel kuudel lasti 20 hj turbiin käiku. Esialgu anti elektrijaamast alalisvoolu vaid majade valgustamiseks. Videviku saabudes lasti jaam käiku. Hommikul alustati kell 7 ja turbiin töötas suure valgeni. Et aga Valgejõgi oli juba tol ajal veevaene, ei jätkunud paisu taha kogunenud veest kõigiks töötundideks ja peagi tuli muretseda veeturbiinile lisaks veel 20 hj lokomobiil. Nende kahe jõuallika ühistööga saadi anda voolu juba normaalselt ja oli mõeldav päeval tööstusvoolu andmine. Esimese tööstusettevõttena hakkas elektrit kasutama Hans Saare villaveski.
Kahekümnendate aastate teisel poolel sai Tapa ka elektertänavavalgustuse: linnas seati üles mõnikümmend valgustuspunkti 40 W lampidega. Tänavavalgustus lõppes postijaama ees, praegusel linna keskväljakul. Vaatamata sellele, et kolmekümnendate aastate lõpuks oli jõujaama arvestuslik maksimaalvõimsus kasvanud 225 hj-ni (2 turbiini, 2 mootorit ja lokomobiil) jäi seda kasvavale linnale väheseks ja 1939. aastal tuli ehitada 15 kV liin Kundast Tapale. Sealt saadava energiaga varustati raudteest lõuna pool asuvat linnaosa, põhjapoolne jäi endiselt Tapa elektrijaama teenindada. Lisaks sellele ehitati 15 kV õhuliin Lehtse turbarabast Tapale. Lehtses oli turbaküttel töötav jõujaam. Tol ajal oli Tapa linna elektrienergiaga varustamiseks kaks 15/0,4 kV alajaama, üks nendest põhja pool, teine lõuna pool raudteed. Kuni 1952. aastani olid liinid ja alajaamad Rakvere elektrivõrgu teenindada.
1. veebruaril 1952. aastal moodustati trusti „Eesti Kommunaalenergia“ Tapa Elektrivõrk, mille direktoriks sai Manivald Üüde. Alustati nelja töötajaga: montöör, kontrolör-kassapidaja, raamatupidaja ja direktor. Teenindada oli 15kV alajaama ja piirkond mis hõlmas Tamsalut, Kiltsit, Võsut, Väike-Maarjat, Kehrat, Rakket ja loomulikult ka Tapa linna. Tookord oli elektrivõrkude tööks ka elanikelt energia eest raha kogumine. Nii et nelja inimese kohta oli tegemist küllaga. 1952. aastal algas linna elektriga varustamise edasiarendamine. Ehitati juurde mitmeid alajaamu koos liinidega. Tol ajal oli Tapa Elektrivõrgus töötajaid 31, transpordivahendiks auto ZiS-5 ja hobune. Esimene hobusemees oli Rein Kalmet, hiljem Hillar Männamäe ja Adele Murakas. Esimeseks autojuhiks oli Peeter Villak, hiljem GAZ-51 juht oli Nikolai Levin. 1960. aastatel oli esimene autopuuri juht V. Saareoks, hiljem I. Karp, G. Plaat, P. Püss ja L. Tint. Kraanat on juhtinud H. Kivisoo, V. Nukk ja H. Krabi. Autotõstuki juhtidena on töötanud A. Krabi, U. Haponen, H. Soomre, E. Saame, J. Rattasepp, traktoristidena L. Tint, L. Heidmets. Naispersonali hulgas on pikka aega töötanud M. Hekk, S. Andra, V. Kotkas, M. Schmidt, A. Leete, A. Kokk, E. Tänavots ja K. Nugis.
Eesti NSV elektrimajanduse ümberkorraldamisega 1960. aastal likvideeriti trust „Eesti Kommunaalenergia“ ja trust „Eesti Põllumajandusenergia“ ning moodustati „Eesti Energia“ juurde võrguettevõtted (üks neist Tapa Põhja Kõrgepingevõrgud). Tapa Elektrivõrgust moodustati Tapa Võrgurajoon, mille juhatajaks sai Manivald Üüde.
Tapa Võrgurajooni teeninduspiirkond ulatus Jägala jõest Valgejõeni ja Soome lahest Aravete – Tammsaare maile. Sellel maa-alal oli 8 rajoonialajaama ja 290 jaotusvõrgu alajaama, 88,5 km 220 kV õhuliine, 93,3 km 35 kV õhuliine, 463 km 10 kV õhuliine, 103 km 10 ja 0,4kV õhuliine. Teenindavasse personali kuulus juba 55 inimest.
1982. aastal Tapa Võrgurajoon arvudes: töötajaid 60, teenindatavaid liine 1544 km, 110-kilovoldiseid alajaamu 7, väiksemaid 342. Võrgurajooni teenindav piirkond oli laienenud Harju rajoonis kuni Jägala jõeni, Paides kuni Araveteni.
Tapa Võrgurajoonis oli välja kujunenud väga püsiv kaader. Paljud olid töötanud 15-20 aastat ja enamgi. Kõige staazikamad olid aga juhataja Manivald Üüde ja liinimontöör Johannes Rooba, M. Hekk, H. Kotkas, E. Pürgla ja A. Kose.
Tapa Elektrivõrgu kõige esimene kontor asus 1952-1960. aastatel eramajas Ambla mnt. 20 (praegu Ambla mnt. 22), kus elektrivõrgu kasutada oli antud kolm tuba. Edasi oli võrkude kasutada tootmishoone Pargi tnv 11 ja abihoone Vilde tn 32.
Alates 1973. aastast töötas Tapa Võrgurajoon uues ja ajakohases hoones Pikk tn 71a (praegune Pikk 69).



Alajaamas 1975



Vaade Tapa alajaamale


Fotodel on Põhja Kõrgepinge Võrkude töötajad:


Tapa võrgurajooni Peipsi laager:


Tapa võrgurajooni suvepäevad ja kalapüügivõistlused:


Tapa Sidejaoskond


Tapa Sidejaoskonna ajaloo on pannud kirja oma mälestuste järgi sidejaoskonna endine pikaaegne ülem Erika Saame (sünd. 30.05.1940).


Postkontori hoone ajaloost ja tööruumide paigutusest


Tapa postkontor asub aadressil Pikk tn.3. Nõukogude valitsuse alguses nimetati tänav ümber ühe revolutsionääri nimega – August Lillaka tänavaks. Uuesti muudeti Pikk tänavaks tagasi Tapa Linna RSNT otsusega oktoobrist 1989. a. Vene rahvusest raudteelaste algatusel otsustas Tapa Ristija Johannese Õigeusu kogudus ehitada XX saj. algul oma kiriku. 2.jaanuaril 1895. a asutati kogudus, millega ühinesid ka õigeusklikud eestlased ümbruskonnast. 13.juunil 1904. a pühitseti vastvalminud kirik Kristuse eelkäija Ristija Johannese auks ja mälestuseks.
Kiriku kõrvale ehitati koguduse maja, mille pidulik nurgakivi panek toimus 8. augustil 1937. a, aadressil Pikk 3. Ettevõtlik ja intelligentne kogukond oli jõukas, tehti annetusi. Peeti palju teeõhtuid. Ka sealt saadud tulu läks kogudusemaja ehitamiseks. Majas oli preester Kirill Jansoni korter ja ruumid muuks otstarbeks. Preester oli väga lugupeetud apostliku õigeusu kihelkonnakooli juhataja ja õpetaja. Vana kirikuteener, hr. Jastrebov, kellele see maja oli väga südamelähedane, käis hiljem sageli postkontoris sealsete töötajatega juttu ajamas ja vanu aegu meenutamas. Vene ja saksa valitsuse ajal oli maja I korrusel linna lasteaed, kus käis üks sidetöötaja Ester Heinmaa (Rehelem). Lasteaia kasvatajaks oli tol ajal Aleksandra Koort, kes hiljem ka töötas kontoris hoiukassas kassapidajana.
Hoone sai sõjas tublisti põrutada. Vene sõjaväe brigaad, kes samas majas ka elas, ehitas kiiruga hoone kõlblikuks. Pandi ette ühekordsed aknad. Lahkudes jätsid maha lutikad. Oli suur tegemine neist vabanemiseks. Ehitati keskjaam, telegraaf, rikete teenistusruumid, postiruumid.
10.oktoobril 1944. aastal alustati tööga. Kuidas toimus alguses postitöö, sellest meenutas oma raamatus „Postielu meenutused“ Asta Lall (Krimm), kes oli Tapa esimese linnapea Ernst Krimmi tütar. Siinjuures tema meenutused: Talv oli tulekul, aknad ainult ühekordsed, maja ei pidanud üldse sooja. Kütet hangiti isetegevuslikus korras. Lähedal asus raudtee saun, kust saadi kütja, keda kutsuti Sauna-Jukuks, kelle abiga toodi põlevkivi peidetud kohast. Toodi see pimedas ära. Kevadel aeti varakult postiinimesed metsa puid tegema järgmiseks talveks. Suvel käidi Lehtse turbarabas turbapätse saamas, et puudele oleks lisa. Omakorda käidi meie hoovilt puuhalge varastamas.
1945. aasta sügiseks saadi topelt aknad ette ning olukord hakkas normaliseeruma. 1959. a. alustati hoonele suurt juurdeehitust ja kogudus ei saanud talle kunagi kuulunud vara enam iialgi tagasi. Juurdeehituse plaanid tegi tol ajal arhitekt Vambola Uuslail, ehitajateks olid vene sõjaväe sõdurid.
1.jaanuariks 1961. a anti majaosa üle. Vanemad töötajad mäletavad, kuidas talvel ehitatud majal hakkasid kevadel hoone seinad kumeraks minema, siis trosside abil läbi akende pingutati jälle sirgeks. Uue majaosa I korrusel oli suur ruum ehk operatsioonisaal, mille eraldas kinnine barjäär seinast ja keeras edasi teise seina vastu, sealt nurgast käis uks ja sisenemiseks tõsteti hingedel käiv barjääri klapi osa üles, uks suleti riiviga. Palju aastaid hiljem, kui vahetati see barjäär, leiti parem lahendus ametnike ruumi sisenemiseks. Kassade osa jäi akende poole ja teine, veidi laiem osa, klientuurile. Laes rippusid lihtsad kuplitega laelambid, mis andsid väga kehva valguse. Klientuurile tuli lisaks lülitada saali sammaste ehk postide küljes olevad lambikesed.
Saali tagaseinast läks uks postisaadetiste hoiuruumi ja samas asus ka peakassa. Aastaid hiljem eraldati see ruum kaheks, väärtuste hoiu paremaks kindlustamiseks. Tagaseinast teine uks viis garderoobi, mille kõrval asus postisorteerimise ja –vahetus tööruum. Selle ruumi ühes seinas asusid luukidega kapiuksed, kuhu pandi sorteerimisruumi poolt kättetoimetamiseks ajalehed, ajakirjad, kirjad ning reklaampost. Postiljonide ruumi pääses sorteerimise toast, operatsioonisaali ametiruumi poolt ja maja hoovipoolsest uksest. 1976. a suvel paigutati ringi, kuna sissetuleva posti hulk kasvas nii suureks, et käsitsi kõrgele platvormile laadimine käis üle jõu ja läbi postiljonide ruumi vedamine, lahtise toauksega, muutis ruumi veel külmemaks, siis otsustas sidesõlme juhtkond üles seada transportööri. See nõudis väljast lisaehitust ja ruumi vabastamist. Posti- ja tehnikaseadmete spetsialist Raimu Kärk teostas paigalduse.
Veidi veel enne uue majaosa valmimist 1961. aastal. Vanas majaosas jäi väga kitsaks. Töömaht suurenes seoses sõjaväeosadega, mis paiknesid kõik Tapa ümbruskonnas. Postiosakond ja postiljonid asusid keldrikorrusel, kuhu päevavalgust paistis kitsast aknast lae ääres. Esimesel korrusel oli klientuuri saal ja peakassa ruum (vanad lasteaia ruumid). Teisel korrusel olid sidetehnikute, telefonistide ja telegrafistide ruumid, 50-ndatel aastatel ülem Rudolf Põllu elutuba, veel hiljem ülem Parbuse ametiruum. Eriside ja raadiosõlm asusid aga Pikal tänaval „Sõbra“ poe II korrusel, kus asus postkontori lihtarhiiv – postidokumendid.
Mäletan, et mind pandi koos veel ühe töötajaga seda arhiivi korrastama äraviimiseks, kuna hoone kuulus lammutamisele (1969. a). See oli üks pime ja tolmune ruum, kus dokumendi kottide vahel oli hulgaliselt rottide laipu. Osa dokumente põletati kohapeal, nii et ahjud olid üle kuumenenud ja tulekahju oht. Suitsu ja kõrbehaisu levis kogu majas.
Uue majaosa valmimisega Pikk 3 majas muutus kõik lahedamaks. Teisel korrusel oli kaks pikka saali, mis ootasid automaatjaama aparatuuri (ATJ) ülesseadmist, raadiosõlme ja liiniaparaadi saali (LAS) sisseseadmist. All keldris akuruum, kus seisis generaator, millega sai voolu katkestuse ajal oma elektri.
Enne nende ruumide sisustamist peeti suur uue aasta vastuvõtu pidu ja maja sisseõnnistamine 1961. aasta alguspäevil. Kokku olid tulnud ka ümberkaudsed sidetöötajad ja liinitehniliste jaoskonna töötajad.
Ümberkolimine vanast osast toimus kiiresti ja algas vanas osas küttesüsteemi paigaldamine ning ühendamine oma maja ühtsesse küttesüsteemi.
Keskjaam kolis II korruse koridori lõpust uude osasse samal korrusel (kohe paremat kätt suur ruum). Telegraaf läks ajutiselt alla, välisuksest kohe paremale, otsa tuppa, kus hiljem oli ülema kabinet. Klientuurist eraldas kõrgem barjäär. Telegraaf kolis hiljem üle koridori vanasse osasse alumisel korrusel. Telegraafi eeskojas asusid kõnekabiinid, edasi kassa, kus teenindamine toimus luugi kaudu. Taha ruumi jäid aparaadid. 1961. a sügiseks kolis ka eriside maja II korrusele, endisesse keskjaama ruumi, ja hiljem raadiosõlm, uude osasse LAS`i saali ette väiksesse tuppa.
Hoone uues osas oli keldrisse paigaldatud keskkütte katel, mida köeti kivisöe ja puudega, hakatuseks. Üks suur ümmargune ahi oli keset põrandat.1970-ndate aastate algupoole oli katel nii amortiseerunud, et me üleval ruumides lausa külmetasime. Vesi ei kuumenenud enam ja kui jõudis torusid mööda ülesse ribiradiaatoritesse, olid viimased vaid leiged. Kasutasime lõpuks elektriradiaatoreid töökohtadel. Osa aknaid oli kaetud kilega. Kelder oli tahmasuitsu nii täis ja see tungis ülesse tööruumidesse. Vanal ahjul ei olnud enam tõmmet. Kütja Hans Mükker nägi välja, nagu korstnapühkija. Veel kütsid tol ajal Karl Ivanurm ja Aleksander Türsamäe. Uue katla „Uraal“ paigaldamine algas vast tööle asunud Rakvere Sidesõlme uue ülema Enno Taela initsiatiivil.
Nõukogude ajal oli ette nähtud majaraamat kodanike sisse registreerimiseks, kes majas elasid. Nii olid maja esimesed elanikud selle raamatu järgi 30. mail 1969. a sisse kirjutatud, suunamisega tööle kolmeks aastaks, noored tüdrukud – elektromehhaanikud Vitebskist. Veel mitmed sissekanded ja 1974. a lõpus oli välja kirjutatud meie postiljon. Peale seda toimus remont ruumides ja anti rendile Televisiooni ateljeele mitmeks aastaks.
Seoses Tapa rajooni likvideerimisega asus operatsioonisaali 1962. a kevadel Hoiukassa tervelt 25-aastaks, hõivates üle poole saali kolme töökohaga. Sidele jäi ainult kaks töökohta (rahakassa ja pakikassa). Pikki aastaid käisid läbirääkimised, et nad vabastaksid meie ruumi, kuni lõpuks 1987. a kolisid panga hoonesse. Vabanenud kohale saime paigutada ajakirjanduse tellimiste kassa ja telefonimaksude kassa.
Sanitaarremonti tehti ruumides üldiselt harva. Täpset aega ei mäleta, aga kord kukkus keset tööpäeva suur lõik krohvi laest otse hoiukassa töölauale. Õnneks oli töötaja sel momendil teises kohas. Ühel korral 40 aasta jooksul värviti operatsioonisaali seinad ja laed. Valgusteid vahetati kolmel korral.
1986. a saime uued barjäärid. 1995. a sügisel, septembris, vahetati kõik radiaatorid ja veetorud. Vahetati välja vana keskkütte katel ja mindi üle õliküttele uue katlaga. Tundsime soojast mõnu. Aknad vahetati alles 1998. aasta oktoobris osaliselt. Aknalauad jäidki panemata. Müüriti kinni ukse koht endisesse ülema kabinetti ja sinna asus „postilett“.
1990. a paiku olid meil head suhted medodisti kiriku pastor Endel Rangiga, aitasime müüa piibleid. Tema viis meid kokku kristlastega Norrast, kes tõid meile 1995. a juulis remondi tarbeks suurte tünnidega 200 kg. värve ja 50 ruutmeetrit linoleumi. Nii said postiosakond, postiljonide tuba ja relvakamber uue väljanägemise järgmise aasta kevadeks.
Üldiselt mööbel, st. kirjutuslauad, kapid, toolid, olid aastakümneid ikka ühed. Klientidele logisevad raudjalgadel lauad ja rasked taburetid, mis oma raudjalgadel kolisesid võikalt kiviplaatidest põrandal. Kõik inventar oli arvel – põhivahendid ja väheväärtuslikud. Kord aastas tuli see üle vaadata, kirja panna, mõned asjad ka aktiga maha kanda.
Olen oma märkmetest leidnud, et 1981. a 22.juunil viisime arhiiviruumist ja keldrist vana paberit terve autokoorma – 3280kg. Need olid aastatega kogunenud postidokumendid posti saatmise ja saamise kohta, saatekirjad vorm 16 ja registrid vorm 11, mida iga kuu kogunes suur paberikotitäis. Tol ajal oli Tapal vanapaberi kokkuostupunkt. Ühe kilo hind oli 2 kopikat. Viisime veel mitmel korral. Raha eest ostsime vajalikke esemeid – ühe väikese diivanilaua, mille ümber sai kella 5 teed joodud, või hommikul saiakesi söödud ja kohvitatud. Veel saime mitu pehme põhjaga tooli, laualampe, teekannu jne. Tegelikult oleksime pidanud müügist saadud tulu andma sidesõlmele nende üldisteks majanduskuludeks. Pigistasime silmad kinni – mis meie oma, see jäägu ka meile! Rakvere Sidesõlm, kellele allusime, oli ka rahalistes raskustes, alluvaid sidejaoskondi 50 ringis. Kõik vajasid midagi. Kui meile toodi uus kapike, siis vana saadeti ikka mõnda maa jaoskonda.
Taasiseseisvumisel saime Sidesõlmelt ühe väikese külmiku, mis oli tõesti vajalik ese. Tehti korralik euronõuetele vastav remont tualetiruumis. Päris uus ajakohane mööbel tuli alles 2002. a 1. aprillil, kui koliti uuest majaosast jälle vanasse tagasi. Tühjaks jäid kõik ruumid 1961. aastaks ehitatud uue maja osas.
Juba seoses telefoniside digitaliseerimisega 1998. aastal lõpetati töö maja II korrusel. ATJ tehnika jäägid loobiti aknast alla otse konteinerisse, LAS`i insener Udo Lans koos abilisega demonteeris kogu aparatuuri. Jäid tühjaks kaks pikka saali, kus toimus vahetpidamata töö 37 aasta jooksul.
Juurdeehitus ei vajanud enam kasutust side poolt. Hakati ruume välja rentima. Suurde operatsioonisaali tuli kauplus „Hinnapomm“. Uued tulijad tegid kohe remondi. Aknad said äärelauad ja vana põrand, mis koosnes väikestest kiviplaatidest, võeti üles ja asendati ajakohase materjaliga. Mugandati ringi oma otstarbeks vana pakiladu ja peakassa ruum ning garderoobi osa, kus koridori lõpus sai uus tagauks, tehti ka uus valgustus. Mõned aastad läksid ja tulid jälle uued rentnikud. Üks lihakauplus ja pooles saalis „Kalevi“ kommipood. Nüüdseks jälle tühi. Tagumistes ruumides, kus oli postiosakond ja postiljonide tuba, lippavad nüüd rõõmsalt hiired ja rotid ringi.
Transportöör demonteeriti ja sein müüriti 2002. a kinni peale väljakolimist. Vanad lauad, kapid, seifid siin ja seal – mahajäetud ja unustatud.
Vanas ülema kabinetis ei õigustanud ennast ka „postilett“ ja muudeti ringi side kassaks, kus sai anda tähtkirju, osta postimaksuvahendeid, ajakirjandust ja muud kaupa (kirjatarbed, kunstlilled, seemned, purgikaaned jne.) Milleni oli jõudnud postkontori töö mõiste! Uued ajad ja ellujäämise nimel tuleb olla leidlik, millega tulusid saada.
See toimis vaid mõne aasta ja jällegi tuli lõpp. Siis anti rendile lilleärile, pidas ligi 2 aastat vastu ja ruum jälle tühi. (Hilisemal ajal oli selles ruumis veel pürotehnika müügilett, mis samuti ei pidanud kaua vastu ja siis läks ruum kauplusele „Autokaubad“, mis on hetkel tänini ruumide rentnik.2019)
Maja II korruse lae krohv tasapisi mureneb, ruumidest võeti küttesüsteem maha. Mis saab edasi? Maja on müügis! Ka minule on see maja südamelähedane, nagu omal ajal hr. Jastrebovile. Olen ju kogu oma teenistuse aja (42. aastat) selle hoonega seotud olnud. Kui alustasin 1960. aastal ruumis, mille aknast paistis Õigeusu kirik, siis veel ajutise postioperaatorina peale pensionile jäämist jõudsin sinna ruumi tagasi. Ainult nüüd oli akna asemel uks ja vana peakassa aken kinni müüritud. Aasta oli 2002.


Minu side sidega.


Astusin 1. oktoobril 1960. aastal Tapa Rajooni Sidekontorisse õpilasena. Mäletan oma esimest tööpäeva Ajakirjandus Levi Osakonnas (ALO). Kunagine sõjaväelane, Tapa Soomusrongide rügemendi ohvitser Ervin Jakuste, rühika seljaga mees, ulatas oma kindla käe ja lahke naeratusega võttis vastu oma osakonda. Seal oli veel ajakirjanduse tellimiste organisaator Luule Abner (Küttis) – operaator. Esimene töö oli alanud: ajakirjanduse tellimiste reklaamplakatite rullimine ja adresseerimine kõikidele alluvatele sidejaoskondadele (Ambla, Aravete, Albu, Aegviidu, Järva – Peetri, Lehtse, Jäneda, Saksi, Vohnja ja Arbavere).
Oktoobrist 1950 kuni aprillini 1962 oli Tapa linn Tapa rajooni keskus. Minu tööle asumise ajal oli 1960. aastal Sidekontori ülemaks Ossia Parbus, pearaamatupidaja Tamara Luiks, rahakaartide raamatupidaja Helvi Sork (Nõmmaru), rahakaartide kontrolör Aino Aljand, ökonomist Ester Arenschild, peakassapidaja Valter Allsaar. Veel telegrafistid, kaugejaama telefonistid, postiljonid, postioperaatorid. Märkimist väärib 40-aastase tööstaažiga postiside alal Rudolf Põld, kes oli 1950-1956. a Tapa Sidekontori ülem ja seejärel ENSV Sideministeeriumi rajoonidevaheline kontrolör. Suri äkilise haigestumise tagajärjel 23.septembril 1963. a. Oli tol ajal Paide rajooni Sidesõlme vaneminstruktor-kontrolör.
Kolm kuud olin õpilase seisuses ja 1.jaanuaril 1961. a määrati IV klassi postioperaatoriks. Mäletan, et 1960. aasta viimastel kuudel eksisteeris veel vene raha, mis oli 1947-st aastast käibel. Rahakaardikassa postioperaator Hilda Jakuste (Ervin Jakuste abikaasa) kutsus mind appi tööpäeva lõpus raha lugema. Seda oli nii palju, et lauasahtel oli täis, laua alune ja jätkus ka prügikasti.
1.jaanuaril 1961. a toimus rahareform, kus vahetati 10 rubla 1 rubla vastu. Sain tol ajal oma viimase kuu õpilase tasu 30 rubla uhiuusi rahatähti.
16. aprillil 1961. a määrati mind juba III klassi postioperaatoriks. Mäletan, et pidin kontrollima kviitungi raamatutes tarifitseerimise õigsust. Kui kassatöötaja oli eksinud, siis vähem tarifitseerimise korral pidi ta tasuma postmarkides summa (omal kulul muidugi) ja kleepima need vastava kviitungi koopia vabale kohale. Suuremate summade puhul kanti eraldi sularaha sissemaksu orderiga selle teenuse liigile lisaks.
Minu vastaslauas istus postioperaator, kes pidas kuuldepunktide (krappide), raadiote ja televiisorite maksude arvestust. Tol ajal sai kuulata Eesti Ringhäälingu saateid raadioaparaadi kaudu, millega muid jaamu ei edastatud. Saate eetrisse andmine toimus meie raadiosõlme kaudu ja edastas saateid kella kuuest hommikul õhtul kella kümneni. Igakuine maks oli 50 kopikat, maal 40 kopikat. Maksud võeti vastu kassas kviitungiraamatuga vorm 47 läbi kopeerpaberi. Tasuja sai esimese eksemplari. Mõni maksis korraga terve aasta eest, oli ka neid, kes igas kuus tulid tasuma. Iga kliendi jaoks oli avatud kaart, millele kanti maksud. Kogu arveldust peeti suures žurnaalis, kus olid eraldatud elanike maksud linnas ja maal (Tapa ümbruse külad) ja eraldi asutustel. Tapa linnas oli peale 1960-aastaid suuri asutusi ja ettevõtteid: veduri-ja vagunidepood, autobaas, haigla, teejaoskond, lasteaiad, kooperatiivi alluvusega kauplused, raudtee ORS (oтделение рабочего снабжения) ehk eesti keeles TVO (Töölis-varustus osakond) alluvusega kauplused. Asutustel oli  raadiote omamine kohustuslik (sõjalis-poliitilisel eesmärgil). Raadio kuuldepunktide arv ulatus umbes 700-ni. Krappide kasutamise aeg lõppes 1991. a alguses.
Töö kassades oli küllaltki mahukas. Pakikassas võeti vastu postipakke, väärtkirju, väärtpanderolle, tähitud kirju- ja panderolle, raadio ja televiisori makse (aasta maks 36 rubla). Hiljem see maks kaotati. Müüdi postimaksuvahendeid (ümbrikke, marke, postkaarte). Samas väljastati saabuvaid saadetisi. Veel müüdi pakisaatmise taarat: riidest ja polüetüleenkilest kotte, pappkarpe, vineerkaste, mida toodi suurte partiidega sisse, vahel 200 tk. korraga. Vineerkastide kaante kinnilöömiseks vineerinaelu, sidumiseks linast peent ja jämedat nööri. Klient pidi teenustasuna sidumise ja nööri kinni maksma. Panderollide pakkimiseks oli pruun jõupaber, mida sidesõlme laost saadeti. Ka selle pealt tuli teenust võtta (15 või 20 kopikat). Vineerkastidel pidi olema sidumiseks ette nähtud sälgud, et seotud nöör oleks hästi tugevalt kinni nendes sälkudes. Kõik ikka selleks et oleks tagatud paki sisu allesolek. Meil oli spetsiaalne sälgulõikamise elektriline saag ja väikene rauast käsisaag, mis tegi kriiskavat müra. Saehambad olid ülevalt kaetud kattega, et oleks ohutu käsitleda. Peale saagimist oli tunda mõnusat puuvaigu lõhna, mida levitas vineerkast.
Polüetüleenkotte kasutati panderollide saatmisel. Paberisse pakitud pakend pandi omakorda kilesse, mille ots suleti sulatamise teel spetsiaalsel kilekeevitusmasinal, mis jättis äärele saatja ettevõtte nime ja indeksi (TAPA 202210). Kolm esimest numbrit tähistasid meie vabariiki ja kolm järgmist meie sidejaoskonda. Rakvere rajoonile oli antud viis aparaati. Et see masin oli mõõdetelt suur ja võttis palju ruumi, siis meie liinitehnilisest osakonnast andekas ratsionaliseerija Harri Viiralt tegi ise selle masina miniatuursena, mida oli mugav õhtul lukustatud ruumi viia.
Rahakaardikassas võeti vastu postirahakaarte, telegraafilisi rahakaarte, mis olid kiired, anti üle telegraafi teel ja saaja sai samal päeval kätte. Postirahakaart kulges aga maad mööda tavaliste kirjade kättesaamise kiirusega. Veel olid kaubanduslikud rahakaardid, mida saatsid kooperatiivi kauplused panga arvetele. Veel maksti välja pensione, emade toetusi, sisenevaid rahakaarte nii posti kui telegraafilisi. Tegelikult viis telegrammikandja koheselt saabuva telegraafilise rahakaardi adressaadile koju kätte. Kui saajat polnud kodus, siis jättis kutse vorm 22 ja sellega tuli saaja ise sidesse järgi. Asutustelt võeti vastu nimekirja alusel rahakaarte (alimendid, töötasud jne.). See lihtsustas töötlemist, ei pidanud iga rahakaardi kohta eraldi kviitungit kirjutama, vaid anti üks, kus oli märgitud „nimekirjaga“ ja tükkide arv, üldsumma ja postikulude summa. Saatja pidi nimekirja kahes eksemplaris täitma, millest üks jäi sidesse vastuvõtu kviitungiraamatu vorm 5 juurde.
Muidugi müüs ka rahakassa postimaksu vahendeid. Pensionite maksmine oli üks omaette teema. Iga pensionäri jaoks oli kaart, mis kestis 3 aastat. Kaardid olid jagatud maksmise kuupäevade ja kandepiirkondade järgi nn. kartoteeki. Selle tarvis oli vineerkast ja vineerist vahetahvlid. Kaardile andis pensionär isikudokumendi esitamisel igas kuus allkirja ja kuupäeva pensioni kättesaamise kohta. Allkirjanäidis oli kaardi esiküljel. Maksmine algas 2-st kuupäevast ja kestis 18 kuni 20 –da kuupäevani. Väljamaksu kandis operaator koondlehele vorm 10 am. Kartoteeki hoiti peakassas.

Tagasi oma tööleasumise aastatele.
1.septembril 1961. a asusin õppima Tallinna Polütehnikumi kaugõppeosakonda postiside erialale, mille lõpetasin 27.juunil 1964. aastal. Vahemärkusena – õpingute aja sees likvideeriti Tapa rajoon ja ühtlasi Tapa Sidekontor. Alates 16.04.1962 kuulus Tapa linn Paide rajooni koosseisu ja samast ajast olime Tapa Sidejaoskond Paide Rajooni Sidekontori alluvuses, ülemaks A. Roos. Tapa Sidejaoskonna ülem oli Uno Tänavots.
12.juunil 1963. aastal ENSV sideministri käskkirjaga nr.37 nimetati Paide Rajooni Sidekontor ümber Paide Rajooni Sidesõlmeks.
Peale kooli lõpetamist määrati mind II klassi postioperaatoriks 1.juulist 1964. a. Tööd tuli teha järgides rangelt NSVL Sideministeeriumi poolt väljaantud postieeskirjade, juhendite ja ohutustehnika eeskirjade või instruktsioonide järgi. Paragraafid ei jäänud kõik pähe, aga vajadusel pidime koheselt oskama kirjapandu üles leidma. Pidevalt korraldati eksameid, täiend-õppeid, kursuseid, konkurss-võistluseid.
1.jaanuarist 1965. aastal andis Paide rajoon Tapa linna üle Rakvere rajoonile – Lääne-Virumaa Sidesõlme koosseisu. Olin sel ajal juba dekreetpuhkusel ja 13.veebruaril sündis poeg. Järgnes veel 56 päeva sünnituspuhkust ja korraline puhkus. Sel ajal ei olnud rohkem ette nähtud. Tuli asuda kohe tööle. Õnneks leidsin väga armsa lapsehoidja.
Tööl olin põhiliselt paki- ja rahakaardi kassas. Mingil ajal kandsin telegramme linna piires. Kaugemad otsad autoga, muidu jalgsi. Veel olin maa piirkonnas mitu nädalat postiljoni tööd tegemas. Neid olukordi tingisid töötajate haigused. Sain palju praktilisi teadmisi. Veel õppisin peakassa töö, kus õhtuti kõik kassade päevatöö tuli üle kontrollida ja päevikusse vorm 130 tulud sisse kanda ühte osasse, kulud teise. Oli vaja tuua välja postimaksuvahendite, sularaha, pakitaara ja telegrammi iluplankide jäägid jne.
Aprillis 1967. a määrati mind ajutiseks, sidejaoskonna ülema Uno Tänavotsa, kohusetäitjaks seoses tema haiguse ja puhkuse ajaga kuni 13. augustini, kui läksin teisele sünnituseelsele puhkusele. Tekkis olukord, kus asendajale oli vaja leida asendaja. Uno Tänavots tuli tööle alles 16.märtsil 1968. a. Seega peaaegu aasta võitles kopsu ja neerude haigusega.
Mina jõudsin septembri lõpus tütre ilmale tuua, kätte saada kõik sünnitus- ja korralise puhkuse. Jõulu esimesel pühal asusin jälle tööle. Sel ajal oli juba seadusega võimaldatud 3 kuud palgata puhkust võtta. Kasutasin sellest 2 kuud ja 10 päeva. Kui Uno Tänavots tuli märtsis tööle tagasi, siis määrati mind I klassi operaatoriks. 1.jaanuarist 1969 määrati mind sidejaoskonna ülema abiks palgaga 96 rubla kuus. Hiljem, töötasu süsteemide ja uute ametikohtade kvalifikatsiooni teatmiku kehtestamisega 1.detsembrist 1975, nimetati mind ümber sidejaoskonna ülema asetäitjaks. Selle seaduse järgi  tuli ülema haiguse ajal ka tema töö ära teha. Neid perioode oli tihti, kui Uno viibis pikalt sanatoorsel-ja haiglaravil või puhkusel. Mulle omakorda andis puhkust suurte töökogemustega operaator Helvi Sork, kunagine Tapa Postkontori aegne raamatupidaja rahakaartide alal.
Need aastad olid meie jaoks rasked. Tuli lahendada mitmeid majandusalaseid ja tehnilisi küsimusi. Kollektiiv oli suur, umbes 45 – 50 inimest. Telefonistid ja telegrafistid kuulusid ka meie koosseisu. Palju oli kaadrivoolavust, esines tööluuse. Oli ka väikeste lastega haiguslehtedel viibimisi ja kroonilisi haigeid, kes tihti ära.
Uno Tänavotsal oli neerutuberkuloos, mis siirdus ka kopsudesse. Teda opereeriti ja ta oli tööst eemal pikki kuid, kuni 23.novembril 1980. aastal suri 47-aastasena aordi rebendi tagajärjel. Uno oli kohusetruu ja tubli töötaja, hea suhtleja ja sõbralik alluvate osas. Oma tööd tundis põhjalikult, võitles õiguste ja oma jaoskonna eest.
Kuna raske krooniline haigus sundis Uno ka palgata puhkuseid võtma, siis määrati mind juba 15. augustil 1978. aastal ülema kohale, mis kestis peaaegu 20 aastat, kuni jäin pensionile 29.mail 1998. aastal.
1.oktoobril 1977. a läks Eesti Sideministeerium üle isemajandamisele. Toimusid jälle muudatused süsteemis – 1.jaanuarist 1978. a. ühendati Liini Tehnilised Sõlmed ja Postkontorid ühtse raamatupidamise alla. Sidejaoskonna tööd see oluliselt ei muutnud.


Erinevad töökäigud läbi aastate
Postiljonid ja kojukanne


Kuni aprillini 1962. a , kui olime Tapa Rajooni Sidekontor, oli linnas
6 kandepiirkonda ja 3 maapiirkonda (Vanamõisa, Kodumaa kolhoosi ja Saksi kant). Umbes 1980-ndatel aastatel koondati linnas piirkonnad ja moodustati neist 4 kanderajooni, maal mindi pikkamööda üle motoriseeritud (autoga) kandele. Kirjakandjad ehk postiljonid olid kõige suurema liikumisega grupp, neid tuli ja läks, kuid oli ka patrioote, kes pidasid vastu aastakümneid. Näiteks Valve Rosental 28 aastat, Berta Neidra 20 aastat, Emmi Rosental üle 20 aasta, Helgi Lepanurm 22 aastat, Johannes Kompus 18 aastat, Marta Kompus 18 aastat, Helvi Rohumets 27 aastat, Melanie Samuel 9 aastat, Udo Samuel 9 aastat, Õie Traks 16 aastat. Eriline on Linda Kärt, kokku juba 46 aastat, tehes oma tööd ikka edasi.
Enne 1960. aastat olid tolle aja patrioodid Hugo Beljals (Peljats), keda võime näha juba 1923. aastal postkontori personali hulgas. Tema nõukogude ajal välja antud tööraamatus seisab sissekanne: enne 10.okt. 1944 on töötanud sideorganeis 20 aastat ja 5 kuud. Pensionile läks 15.mail 1958. a. Seega kokku kõndis postikotiga see pikka kasvu, tugev ja rahva hulgas väga austatud, rõõmsameelne mees ligi 35 aastat.
Tema poeg Harald Belials, ka eluaegne sidelane, vääriks eraldi märkimist, kui juba kõrghariduse saanud ja tippjuhina töötanud. Lõpus oli Harjumaa Sidesõlme ja STE ülem.
Veel on üks postiljon 1923. a fotol – August Lastau, kelle staaž ulatus 30 aastani. Mees, kes kaotas sõjas ühe silma. Kindlasti on tollest ajast postiljone, kes teenisid pensionini välja, aga kõigi kohta pole andmeid leida. Alla 10 aastase staažiga on meelde jäänud rida tublisid postiljone: Helene Leinberg, Aino Kallipe, Ida Tamm, Silvi Augasmägi, Evi Laanesaar, Eha Niilis, Ludmilla Zukova, Jelena Are, Leida ja August Tüli, Valentina Handezina, Aline Petsar, Leili Kivila, Tarmo ja Eve Õun, Gordei Bohanko.
Kanne toimus tavaliselt 6 päeva nädalas, kuigi mais 1968 toimus üleminek 5-päevasele töönädalale, ei kuulunud sinna hulka postiljonid. Täpset aega ei mäleta, kuid meil õnnestus anda nädalas 2 puhkepäeva väga lühikest aega, kui kaadrit jagus. Alles 1.septembrist 1989. a anti postiljonidele ametlikult pühapäev vabaks (enne seda oli esmaspäev vaba päev). Nõukogude võimu ajal üritasin anda omal riskil pühapäeva vabaks, et neil oleks olnud võimalus ükski päev nädalas koos perega veeta. Sain isiklikult mitu kaebekirja hukkamõistuga ja „kapitalistliku igandi“ nime kandjaks.
Ajakirjandus Levi Osakonna (ALO) töötajad kandsid käigu raamatusse. Seda tööviisi kasutati kogu minu töötamise ajal (1960-1998).
Iga töölaua juures pidid olema kandepiirkondade skeemid, kus oli näha Postkontorist mööda tänavaid minek. Märgiti ära ohtlikud kohad – raudtee ülekäigukohad, ristteed, majad kus olid kurjad koerad. Postiljonidele jagati töörõivastust – talvel nailonist sinine jope, suveks lühikeste varrukatega ruudulised hallid pluusid ja seelikud. Jalanõusid ostsid nad ise ja ostutšeki esitamisel maksti lubatud summa piires välja (kummikud, talvesaapad ja suveks kingad) Vastu pidi pidama: kummikud ja saapad 1 aasta, kingad 6 kuud, joped 2 aastat, enne kui sai uusi osta. Anti ka suvehooajaks kasutada jalgratas 5 aasta peale, pidi omama sõidu luba, mille kohta anti välja tõendid.
Peale 1980. aastat oli ette nähtud postiljonidele piimatalongid. Ühe talongi hind oli vist 20 kopikat (täpselt ei mäleta). Muidugi seda võimalust ei kasutatud, vaid mitme talongi summa eest võeti jaama sööklas sooja sööki enne kandesse minekut.
Postiljonid maksid rahakaarte märkusega „kojuviimine tasutud“ ja pensionäridele pensioni, kes ei suutnud haiguse või vanaduse tõttu ise sides järgi käia. Kaasa võetud summade suurus ei tohtinud ületada kindlaks määratud summat (linnas 5000 rubla ja maal autoga sõites 10 000 rubla)). Kui oli rohkem väljamakseid, tuli linnapostiljonil tulla sidesse lisa võtma. Enesekaitseks kallaletungi korral ei omanud nad midagi peale vile. Hiljem, EV ajal anti veel gaasiballoonid. Õnneks minu töötamise ajal ei olnud kallaletungimise juhtumeid teiste inimeste poolt, hulkuvate koerte poolt aga üksikuid kordi.
1973. aastal hakati kasutama Kaunase meetodit, mis seisnes selles, et side poolt hakati üles seadma grupilisi plekist postkaste, kuhu postiljonid hakkasid panema ajalehti, ajakirju ja kirju. Kast ei tohtinud olla kliendi kodust kaugemal kui 500 meetrit. Grupilised postkastid olid 3-lahtrilised, 4 lahtriga ja 5-6 ja -8 lahtrilised. Kastide nn väheväärtusliku inventari kohta toimus range aruanne eraldi vihikus, kus oli näha postkasti asukoht, ülespaneku aeg, rikkumised ja mahavõtmised, uuega asendamine. Kastidel oli tänava nimetus ja lahtritel majade numbrid. Sissekanded vihikusse tegi Sidejaoskonna juhataja. Osa kaste käis eest lukustatud ustega, pealt lasti post ava kaudu lahtrisse ja tõmmati kaas peale. Osadel olid omapoole tõmmatavad lahtrid – ikka lukustatud. Võtmed jagati saajatele. Algas posti kojukande mehhaniseerimise ajastu.
1975. a kevadel, kui suleti Saksi Sidejaoskond, liideti kogu Saksi piirkond VII rajooniga üheks ja postikanne hakkas toimuma taksoga, mida renditi Tapa taksopargist. Üks pikaajaline juht oli Uno Tänavotsa poeg Meelis. Piirkonna postiljoniks maal oli üle kuue aasta ühe käega Johannes Kompus, hiljem jätkas töötamist linna piirkonnas. Käe, kuni küünarnukini, kaotas raudteel töötamise ajal, kui jäi manööverdavate vagunite vahele. Rajooni nimetus oli nüüd V rajoon ja pikkus umbes 75 km., vahel rohkem, kui toimus pensionite maksmine.
1.detsembrist 1981. a kuni 28.septembrini 2003. a oli selles piirkonnas postiljoniks Helgi Lepanurm, kellel suur laste pere - 7 tütart ja 2 poega. Sügisel saab 59 aastaseks ja lapselapsi on juba 26. Tulekul on kolmas põlvkond. Kui Helgil viimased lapsed sündisid, siis esimesed andsid suvel puhkuseid postiljonidele.
22.novembril 1998. a liideti veel Põima ja Vanamõisa piirkond ja nüüd on ringi pikkuseks 87 km.
Kõik postiljonid pidid müüma nii linnas kui maal postimaksuvahendeid (postkaarte, ümbrikke, marke). Maal pidid vastu võtma kodudes ajalehtede ja ajakirjade tellimisi. Tuli täita sotsialistliku võistluse ülesandeid (müüma vähemalt mingi kindla summa eest postimaksuvahendeid, töötama kaebusteta jne.)Sügav austus nendele vapratele postiljonidele, kes aastakümneid seda tööd tegid, igasuguse ilmaga, vahel palavikus haigena, kasvatasid töö kõrvalt üles oma lapsed, harva oli neil võimalus osa võtta ekskursioonidest, mida ametiühing korraldas. Kena komme oli kõiki sünnipäeval lillede ja väikese kingitusega meeles pidada, kiirustades söödi kringlit ja torti.


Postiosakond, postivahetused, traktid, Tapa I Sidejaoskond


1.oktoobril 1960. a asus postiosakond veel vana maja keldrikorrusel. Mööda puust treppi viis väljapääs hoovi peale, kus laoti postikotid ja pakid puust kärule, mida siis tõmbasid Oskar Kask ja Harald Kranich raudtee jaama rongile vastu. Ülesõidul olid abiks lükkamas kas Salme Lass, Hilda Kerkel, Aino Mäe (s. Pärtelsoo), Selma Maidla, Ester Rehelem (s. Heinmaa), Hilda Pedask.
1961. aasta jaanuaris koliti juba uue majaosa põhjapoolsele küljele.
Kui loodi Tapal 16.mail 1959. a Tapa Autobaas, hakkas Sidekontor hiljem rentima sealt autot postiveoks. Alguses anti väike Moskvitš ehk „pirukaauto“. Mäletan et esimesed juhid olid väikest kasvu kõhna mehike Vasja ehk Vassili Karpov, veel Kalju Virro, Reeli Kukk.
1966. a alguseks oli postimaht sõjaväeosadele tulevate postipakkide näol juba nii suur, et väike auto ei mahutanud posti enam ära. Anti lepingu alusel Autobaasist suuremad UAZ tüüpi autod. Kohakaasluse alusel asusid tööle Elmar Kukk (17.01.1966 – 19.05.1992 – 26 aastat), kõige pikema staažiga autojuht, Nikolai Murro, Ain Tammik, Ago Lepik, Evi Kats, Hugo Major, Pjotr Smirnov, Alar Nugisman, Lembit Aupaju, Heino Einmaa (10 aastat), kõiki ei mäleta enam.
Peale nende veel ajutised Autobaasi poolt määratud puhkuste asendajad.
Autojuhid, kes olid rahadega ja suurte väärtustega teel, pidid omama relvaluba ja kandma relva. Kui neid asendasid puhkuste ajal ajutised juhid, oli kõrval kindlasti oma postivahetaja või sorteerija, kellel oli relvakandmise õigus. Kaua aastaid olid kasutusel Tuula relvatehase relvad. Vanim revolver „Nagaan“ oli 1920-st aastast. Teised revolvrid ja püstolid 1942-1944a. Väljalase. Ise omasin ka revolver „Nagaani“ luba. Need kuus relva ja laskemoon asusid tulekindlas kapis, eraldatud teineteisest lukustatud sahtliga. Spetsiaalse laadimise laua kohal rippusid iga relva jaoks ettenähtud kambrid, mida vastava rihmaga vööle pandi jope alla varjule. Relvakapp asus mitme uksega lukustatud ruumis signalisatsiooni valve all. Tuleohutuse nõuete kohaselt pidid uksed olema plekiga üle löödud.
Relvamajandus pidi olema väga korras. Näiteks novembris 1994. a kinnitas Eesti Posti peadirektor „tulirelvade eeskirjad“ ja need saadeti Valdeko Jallai poolt politseiametisse kinnitamiseks. Relvaluba tuli taodelda miilitsajaoskonna poolt. Toimusid õppused lasketiirul ja instrueerimised. Relvade puhastamine oli Tapa Eriside ülema Aksel Rehelemi ülesanne. Tihti käisid kontrollid koos Sidesõlme esindajatega. Eriti range mees, keda alati kartsime, oli hr. Valdeko Jallai – Vabariikliku Erisidesõlme ülem turvateenistuse alal.
Korras pidi olema žurnaal, milles oli näha, kellele hommikul enne tööle asumist relv välja anti, kellaaeg, allkiri vastuvõtmise kohta, kes andis ja kes tagasi võttis.
Veel olid ette nähtud postikaastamise tunnistused fotoga, mida tuli jaamas postivaguni töötajale näidata posti vastuvõtmisel. Samasugused tunnistused olid välja antud taksodel posti vedavatele kaastajatele. Nemad ei tohtinud isegi miilitsa või liiklusinspektori nõudele peatuda. Sel momendil näidati silti „POST“ ja sõideti peatumata edasi.
11.mail 1967. aastal, kui olime jäänud Lääne-Virumaa koosseisu, moodustati 2 trakti: lühem oli Tapa-Tamsalu-Salla – 145 km. peatustega Tamsalu, Vajangu, Pikevere, Kiltsi, Rakke ja Salla. Pikem oli Tapa – Väike-Maarja – Venevere – 161 km. peatustega  Tapa, Porkuni, Väike-Maarja, Triigi, Simuna, Laekvere, Muuga, Venevere.
Lühikest aega kehtis nõue, et tuli meile telefoni teel teatada, millal igasse sihtpunkti jõuti. Esimesed postikaastajad traktidel olid Klavdia Kuuzmann, Irene Strauss, viimane ei pidanud vastu kolme nädalatki, püsima jäi Vaike Treial (s. Tammearu). Aasta pärast lahkus ka Kuuzmann. Asemele tuli Armilde Ansip, kes jäi püsima pikkadeks aastateks. Iga inimene lihtsalt ei talu autosõitu iga päev ja pikalt. Meiepoolsed kaastajad olid hiljem kaks noort naist – Zanna Azanovitš ja Svetlana Kostrõkina. Traktidel sõideti aastakümneid. Algul taksopargist renditud taksodega. Märtsist 1992 asusid tööle lepingu alusel autojuhid oma autodel. Tasuks oli 6 rubla kilomeetri eest. Anti välja ka relvad ja load ning postivahetuse tunnistused. Nii sõitsid Meelis Tänavots ja Andres Annula. Puhkuseid andis neile Ivan Kostrõkin, kes omas relvaluba oma põhitöökohast politseist. Veel asendasid Aron Jaanis, Urmas Oras. Renditud taksodel olid kauaaegsemad juhid: Paul Sirp, Tõnu Eiso, Kalju Seepõld, Heiki Allika, Valmut Maide, Aadu Annula, Arne Malva, Arvin Valdre, Tiit Mikone, Viktor Sepp, Leo Timm, Peeter Nahko, Lembit Kont, Karl Einaste jne.
Traktid sõitsid viimast korda 16.juulil 2000. aastal.
Siis otsustas Lääne-Virumaa Postkontor lõpetada Tapa Sidejaoskonna kaudu postiveo antud traktidel, võttis meie linna autojuhid omale ja andis neile posti Rakverest peale ning sõideti sealtkaudu need kaks trakti. Jäi ära suure hulga posti vedu Tapale ja igapäevane kilometraaž vähenes üle 125 km. ja post saadi varem kätte.
Posti ajaloos on suurt tähtsust omanud postivedu raudteed mööda postivagunites. Tapa jaamahoone perroonidega asub kahe suuna vahel: põhjapool oli Tallinn-Narva-Leningradi teelõik ja lõunapool Tallinn-Tartu-Moskva teelõik. Posti saadeti pikamaa rongidega, näiteks Leningradi e. Peterburi, Riia, Minsk, Pihkva ja Moskva suunas. Ööpäeva jooksul toimus kuni 12 postivahetust. Nõukogude võimu ajal Tallinna Postitöötlemiskeskuses (Balti jaama lähedal) töötati välja, igal aastal maikuu lõpuks täpsed posti sihituse plaanid, millisesse postivagunisse tuli anda postipakid, rahakaardid, kirjad või rahvusvaheline post vastavatesse sihtkohtadesse. Sihitusplaanidest tuli rangelt kinni pidada, muidu läks saadetis ekslema ja jõudis kohale suure hilinemisega. Hooletusest tuli ette et „Tapa, Eesti NSV“ käis ära „Тара Омской обл“ ehk Omski oblastis. Vaataja nägi kiirustades ainult esimest sõna.
Ohutuse tagamiseks raudteel tuli hankida Tapa Autobaasilt, kelle autosid rentisime, eriluba autoga perroonile sõiduks. Load kooskõlastati Eesti NSV Sideministeeriumiga. Auto pidi olema 10 minutit enne rongi saabumist perroonil ja alles 5 minutit peale rongi ärasõitu tohtis paigalt liikuda. Posti peale ja mahalaadimine pidi toimuma kiiresti, et mitte takistada rongi väljumist. Oli ka juhuseid, kus vagunimehed olid tukkuma jäänud ja avasid uksed alles kõva koputamise peale. Postivagun asus tavaliselt veduri järgi enne pagaži vagunit. Otse raudteejaamas sai isiklikult igasse postivagunisse luugikese kaudu lasta lihtkirja. 1950-ndatel aastatel  oli postivahetus ka öiste postirongidega. Korraga olid pärast kella kolme kaks rongi ees: lõunapool jaamahoonet Tallinn-Pihkva ja põhjapool Leningrad-Tallinn. Tuli kiiresti tegutseda. Pagaži aida ees seisis lukustatult üks suur raudkäru, mida kasutati topeltrongide puhul. Ka hommiku poole olid korraga kahed vahetamised. Ühed puukäruga ühe postivaguni juures, teised selle jaamas seisva varu käruga teise postivaguni juures. Kohtade arv ulatus vahel sajani (kõik kotid, pakid ja ajalehtede kimbud kokku). Peale 1960-ndaid aastaid võeti meilt Pihkva rongiga vahetus ära. Jäi 10 korda ööpäevas jaamas käia: edasi ja tagasi Tallinn-Riia, Tallinn-Leningrad, Tallinn-Moskva üle Tartu, Tallinn-Moskva üle Narva ja Tallinn-Minski rongid.
Eesti Vabariigi taaskehtestamise väljakuulutamisega toimusid postiveos suured muudatused ja Tapa Sidejaoskonnast läks 1.oktoobril 1995. aastal viimast korda post raudteed mööda rongiga Tallinn – Leningrad. Sellega lõppes ka posti saamine Rakvere Sidesõlmest raudteed mööda.
Igal hommikul peale kella 6 oli postiga auto Rakverest kohal. Tol ajal toimus ka postimüügi-firmade (Hobby-Hall, Halens, Anttila jt.) pakkide suurenenud tellimine elanike poolt. Andis tõsta televiisoreid, pesumasinaid jne.


Veel korraks ajas tagasi:


1950-ndatel aastatel algas lennuvälja intensiivne ehitus. Sõjaväe lennuvälja territoorium suurenes 9 ruutkilomeetrini. Viidi lõpule lennuväe tehnilise väeosa formeerimine. Tegelikult alustati nõukogude sõjaväe poolt lennuvälja ehitamist juba 1939. aasta sügisel pärast baaside lepingu sõlmimist. Sissetuleva posti hulk kasvas sõjaväeosade juurde moodustamisega. Meie filiaali ehk Tapa I Side alla kuulus umbes kümne sõjaväeosa teenindamine (näiteks 31522, 40377, 67665 jne.) Meile kuulus kaks sõjaväeosa – 12540 ja 52283.
Niisiis kogu töö andis meile sõjaväelaste ja nende perekondade teenindus kahe sidejaoskonnaga korraga. Tapa I Sidejaoskonna täpset loomisaega ei ole mul õnnestunud teada saada, oletan et peale 1950 aastat. Sidejaoskond asus ühes vanas nn sõjaväelinna barakis, hoone teisel pool oli sõjaväekauplus („Военторг“). Sealsed linnaku tänavad kandsid nimesi: улица Гвардеиская, Mожаиская, Чкaлова, Кирова, Ленина, Свердлова, Советская, Космонавтов. Peale Tapa I Sidejaoskonna sulgemist liideti osa tänavaid meie linna I ja II kandepiirkonnaga, muudeti ka tänavate nimed eestipäraste vastu.
Sidejaoskond oli avatud kõigile, kuid tsiviilelanikud eelistasid siiski meile tulla. Umbes 1963. a lõpus koliti kunagise Tapa mõisa lähedale Paide maanteele КЕЧ`i majja (korteri ekspluatatsiooni osakond). Mäletan esimesi töötajaid: Niina Ovdi, Veera Estam (sõitis Aegviidust), Elle Mardo, Virve Rõõmusoks, Helle Suimets, Ester Rehelem. Hiljem Ellen Neiaru (s. Kesküll), Valentina Belaja, Maria Antonova, Tamara Zimogljad, Galina Moskaljova, lõpu poole Laine Hvatova, Ekaterina Potaptsuk, Tamara Bohanko.
Kõige pikema staažiga oli postiljon Elvi Rohumets, kes tuli 1965. aastal ja lõpetas 10.novembril 1992. a kui Tapa I Sidejaoskond suleti. Sulgemise põhjus oli sõjavägede lahkumine, töömahu vähenemine, ei olnud enam otstarbekas ühes linnas kahte ettevõtet pidada ja Tapa Linnavalitsuse nõusolekul likvideeritigi.
Postiljonina sealses piirkonnas asus tööle Tamara Bohanko (endine Tapa I Sidejaoskonna ülem) ja alates 02.01.1993 tema abikaasa Gordei Bohanko kuni 29.01.1999. a. Üldiselt andsid Tapa I meile väga palju tööd. Iga päev tuli sealt lõuna ajal suur kotitäis sõdurite kirju, mis tuli meil tembeldusmasinast nende kalendertempliga läbi lasta, sorteerida liiduvabariikide, oblastite ja kraide järgi, teha neist kimbud, mis siis vastavalt sihitusplaani järgi postirongidele anti. Pühade eel oli vahel 2 kotti kirju.
Väga suur oli pakkide hulk, mida saadeti sõduritele. Mõtlematult saadeti kergesti riknevaid puuvilju, tomateid, kala, soolapekki, isegi kanamune, mis purunesid. Pakid tilkusid kõikvõimalikest segudest. Põrandad kleepusid ja paki hoiuruum haises. Vineerkastidel olid augud, et õhk läbi käiks, peale kirjutati „фруктовая“, aga ei arvestatud teekonna pikkust ja nii nad siis riknesid. Suured raudtee postiosakonnad olid üle koormatud postist ja seetõttu ei jõutud neid „фруктовая“ kaste kiiremini edasi saata.
Vahel jäeti see kastike sidesse kohe peale avamist ära viskamiseks.
Ajateenistusse saadetud poisid võisid oma kodused riided tasuta koju tagasi saata, need õmmeldi riidest kotti ja pealkirjaks „воинское бесплатное“. Üldiselt saabusid poisid venemaa avarustest väga räbaldunud riietega, nii et siin visati lihtsalt ära. Pakid anti sõjaväeosade poolt nimekirja vorm 103 järgi, millel väeosa komandöri allkiri ja vapp-pitsati jäljend. Tuli esitada ja desinfektsiooni tõend, mis kehtis 3 ööpäeva.
Mainima peaks veel üht postiaadressi – „Полевая Почта“. Selle taga oli asukoha salastatus, märgiti ainult number.
Veel veidi posti saatmisest traktidele – kolmeteistkümnele jaoskonnale ja linnas Tapa I-le. Meie postiosakonnas oli kahe pika, teineteisekülge kinnitatud posti sorteerimislaua ühele küljele monteeritud presentkottide hoidja. Neljakandilisele traatvõrele keerati koti suu peale. Hiljem, kui kotid olid ära korjatud peale posti saatmist, lasti võred alla, et ei segaks ruumis liikumist. Igale jaoskonnale oli kaks rohelist või halli presendist tugevat kotti, millele peale kirjutatud koti number ja jaoskonna nimetus. Traatvõredele sai riputada 4 kotti, üks oli Tapa I Sidele ja kolm järjekorras postivagunitele. Traktide kotid olid kõrvalruumis pika laua külge kinnitatud konksude küljes.
Postiosakonna ruumis asusid kirjade sorteerimiskapid lahtritega kogu Venemaa oblastite, kraide ja vabariikide suurte linnade kohta. Kappide lahtritele olid nimetused kirjutatud Oskar Kase poolt. Tema kontrolli all oli tembeldusmasina hooldus: õigel ajal õli lisamine paaki, milles liikusid masina hoovad, kalendertemplite hooldus-puhastamine. Koti hoidmise võred olid ka Oskari poolt üles seatud. Linnatüüpi postkastidest võeti kirjad välja spetsiaalse raami abil, millele oli needitud presendist kogumiskotike. Nende korrashoid ja rebenenud kotikeste uuendamine oli samuti Oskari töö. Maksti 10% lisatasu põhipalgast. Igati üks hooliv ja täpne töömees. Veel 71. aastasena oli ta telegrammikandja, varem kauaaegne postivahetaja raudteejaamas ja hilisem sorteerija.
Meenutada on palju toredaid töökaaslasi postiosakonnast, kes kogu oma elu pühendasid sidetööle kuni pensionini välja, kes aastate jooksul õppisid mitu ametit nagu kirjakandjast postioperaatoriks kassasse (Ljudmilla Ivanovskaja) või väärtposti töötlejaks (Liia Kuvsinova) või ülemast kirjakandjaks (Tamara Bohanko Tapa I-sest), sorteerijast telegrammikandjaks (Oskar Kask) jne.
Meeles on väärtlaua töötajad sideoperaatori nime all: Aino Mäe, Asta Kask, Liia Kuvsinova, Olga Kirss, Maimu Proosa, Galina Jastsenko, Olga Sitnikova. Sorteerijad-postivahetajad: Hilda Kerkel, Ester Rehelem, Salme Lass, Oskar Kask, Valentina Handezina, Juganna Antonova, Zoja Isajeva, Flora Bimberg, Valentina Karpenko.
Traktidel veel kaastajaid peale varem märgitute olid aegade jooksul: Õie Vasemägi, Sirje Vasemägi, Helja Poddo-Laas, Silvi Augasmägi, Aleksandra Smirnova.
Suure töömahuga postiosakonna lagunemine algas hiilivalt juba 1990-ndate aastate alguses; Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991. aastal, kui lahkusid Eestist sõjaväeosad. Kui suleti meie filiaal Tapa I Sidejaoskond – 10.novembril 1992. a , kui lõpetati postivedu rongidega  - 1.oktoobril 1995. a ning viimased traktid 16.juulil 2000. a.
Järele jäi üks töötaja paljudes ülesannetes – Galina Jastsenko. Tuli tööle juba varahommikul, võttis vastu posti, sorteeris, jagas ajakirjanduse ja kirjad postiljonidele, täitis abitabelid statistika jaoks, mis on üks mahukas ja täpsust nõudev töö. Andmed kajastusid hiljem koondil vorm 2, mille järgi arvestati meie toodangu mahtu. Väike paus ja õhtupoole posti ära saatmine, ikka statistika ja väärtuse jäägid. Tänaseks on abiks arvutid, kuhu sisestatakse kõikvõimalikud andmed.


Vaba aja veetmine, ühiskondlik töö, sotsialistlik võistlus, kursused, ekskursioonid.


Peale 1960.ndaid aastaid saadeti asutustest inimesi talvel raudteele lumetõrjele. Ka meie sidelased, keda oli võimalik töölt ära anda, pidid labidad käes rööpaid ja teeääri puhastama. Käisin ka ise puhastamas. Veel mäletan, kuidas suviti saadeti meid šefluskolhoosi heina tegema. Kord sattusime tugeva vihma ja äikese kätte. Heinakuur, kuhu varjusime, sai otse hoone kõrvale pikselöögi. Lööklaine oli nii tugev, et viskas meid pikali ja kõrvad olid lukus. Kuulmine tuli väga pikkamööda tagasi.
Tihti saadeti teistesse sidejaoskondadesse puhkuseid andma. Ise käisin oma linnas Tapa I-s, veel Albus, Lehtmetsa –Ristil. Bussiliiklus oli tol ajal tihe ja nii sai igal õhtul koju sõita.
Palju korraldati ametiühingu poolt ekskursioone, näiteks Leningradi, Viiburisse, Leedu NSV-sse, Moskvasse, Kiievi, Gruusia NSV-sse, Hiiumaale, Bresti, Bulgaariasse, Läti NSV-sse, Simferopolisse, Sevastopolisse, Dnepropetrovski, samuti Lahemaa ilusad paigad ja mõisad. Oli ka ühepäevaseid sidejaoskondade külastusi, nagu Kunda, mis oli tol ajal üks täiesti hall, tolmu mattunud linn jne.
Tänapäeval on juba keerulisem Venemaa poole reisida, takistuseks viisa või küllakutse nõue.
1985. aasta lõpu poole käisid „Aerofloti“ turundusesindajad Tapalt otsimas sobivat kohta ja töötajat koostööks nendega. Leiti, et meie sidejaoskonna asukoht sobiks ja töö pakuti minu asetäitja Svetlana Sõtšovale. Õige peal loobus ta ja soovitas minul jätkata. Käisin Tallinnas lennujaamas lepingut sõlmimas, tingimusel, et töö peab toimima peale minu põhitööd, 5 päeva nädalas. Nii pühendasin oma vaba aja õhtuti seitsmeks aastaks. Põhilise töö andsid sõjaväelased, kes puhkuste ajal oma kodumaad külastasid. Suvekuudel oli tööd palju. Mäletan et ühel juulikuul oli läbimüük üle 400 pileti – käsitsi kirjutatud, läbi kopeerpaberi. Iga kuu algul tuli Tallinnasse sõita aruannet esitama.
Nõukogude ajal oli aukohal sotsialistlik võistlus ja kommunistliku eesrindlase nime taotlemine. See innustas töötajaid ikka paremini oma tööga hakkama saama. Muidugi kaasnesid parematele preemiad ja aumärgid. Kõik kuulus selle ajastu juurde.
Huvitavamad ja harivamad olid kutsemeisterlikkuse võistlused. Kohapeal selgitati välja parimad ja need võtsid osa juba Vabariiklikul tasemel korraldatud võistlustest. Posti osas toimusid postimääruste ja ohutustehnika eeskirjade tundmine. Alati oli ka praktiline töö. Olen aastaid osa võtnud võistlustest. Üldiselt toimusid need kevadeti, tuli selleks eelnevalt üle korrata materjalid ja palju meelde jätta. Vahel ei pannud tähelegi et kevad kätte jõudnud.
Ilusaks kombeks oli töötajate meelespidamine kingituste ja lilledega, koosviibimisega sünnipäevade, tööjuubelite ja pensionile saatmisel. Igavikule saatmine ja viimane austusavaldus kalmul, kauaaegsete töötajate lahkumisel teise elukohta. Alati tähistati uue aasta saabumist. Vana majaosa keldris tegi sidetehnika pere korda ruumi, mis kuulus kunagisele postiosakonnale, hilisem liinimeeste riietusruum ja töövahendite panipaik. Tegime isegi omalt poolt postirahvaga väikese korjanduse. Ehitati saunaruum ja kena kaminaruum. Seal toimusid mitmed juubelipeod ja sünnipäevad.
Säilinud on mõned tunnistused, mis anti välja ENSV Sideministeeriumi juures korraldatud kursuste lõpetamisest. Näiteks mindi üle peale 1973. aastat rahakaartide vastuvõtu ja väljamaksu mehhaniseerimisele aparaadiga „Onega – 3 – JM“. Kogu informatsioon salvestus perfolindile ja iga tööpäeva lõpul lint kontrolliti, kas sõnade ehk operatsioonide arv ning kokkuvõtte summad on õiged. Iga viie päeva tagant saatsime lindid metallkarbis Rakvere Sidesõlme rahakaartide kontrolörile. Nemad saatsid edasi Tallinna Rahakaartide osakonnale ehk RKO-sse. Kui ma ei eksi, siis nendelt läks kogu info Leningradi. Tihti olid need aparaadid rikkis, siis tuli käsitsi vorm 5-ga vastu võtta ja tagantjärgi ikkagi see töö masinal ära teha. Mäletan et ühel õhtul läks masin suitsema. Tehnik asus Rakveres, kelleks oli Enn Hakmann ja ta õpetas telefoni teel, kuidas masin töökorda saada või sõitis ise kohale.
1985. a lõpus olid uued kursused uue masina „Onega ЭKM“ tööle rakendamisel, kuid meie jaoskonda see ei jõudnudki.


Postioperaatorid


Peale 1962. aastat oli meil ainult kaks kassa kohta saalis. Ajakirjandus asus omaette ruumis maja vanas osas. Tööd oli väga palju ja käsitsi tuli kanda sissetulevate saadetiste vastuvõtt kviitungiraamatute kaudu läbi kopeerpaberi, millest esimene eksemplar jäi saatjale. Rahakaardid võeti vastu vorm 5-ga, kus iga lehekülje lõpus pidi olema kokkuvõte kahes osas: vastuvõetud summa ja postimaks e saatekulu summa pealt, mis oli meie tulu, millega täitsime plaani. Kaubanduslikud summad (kauplustelt) vorm 6-ga, kus kokkuvõtted sama moodi. Pakid olid raamatus vorm 1 . Siin tuli eraldada saatemaksud ja teenused. Teenuse hulka kuulus vineerkastile sälkude lõikamine ja nööriga sidumine, panderolli pakkimine paberisse, nööriga sidumine või kilesse keevitamine, saatja soovil aadressi kirjutamine vastuvõtja operaatori poolt, sisukirja või rahvusvaheliste pakkide tollideklaratsioonide täitmine jne. Iga liigutuse maksis klient kinni. Aga sellest kasvasid kokku meie tulud ja plaanide täitmised.
Väljamakstud rahakaardid kanti registrisse vorm 10, mis koostati kahes eksemplaris lähtekoha ja summa äranäitamisega, päeva lõpus kokkuvõte summa ja arvu kohta. Sissetulnud rahakaardid saime postiosakonna väärtlauast registriga vorm 11. Igal õhtul tuli neile teha rahakaartide jääk arvuliselt ja üle lugeda tükiliselt, kas kõik klapib. Sama tehti pakkide, väärtkirjade ja panderollide kohta eraldi registritel vorm 16. Õhtul lao ülelugemine oli väga vajalik, sest kui oli arvestuses mingi viga, oli järgmisel õhtul seda otsida keerulisem. Iga päeva lõpus löödi vorm 16-le kummitempli jäljend: jääk, saadud, väljastatud, järgi- või tagasisaadetud, jääk.
Väljamakstud pensionid kanti registrisse vorm 10 am  nime ja summa näitamisega. Töö nõudis täpsust ja korda. Kogu päevane töö anti kassateatisega ülekontrollimiseks peakassale, kus kanti kõik liigiti päevikusse vorm 130.
Meenutan meie revidenti Heino Koniste`t, kes meid revideerimas käis. Lühikest kasvu, vilgaste silmadega ja erksa olemisega, kandis alati pikki säärsaapaid ja rohelisi kalifee pükse. Saapad armastas ta ära võtta selleks pikaks päevaks ja pani jalga toasussid. Lõunatas alati oma töölaua taga kaasavõetud võileibadega ja meie poolt palus sooja teed. Sõitis Rakverest alati varakult liinibussiga ja õhtul jälle tagasi. Et markide ja kaubajääkide kontroll hästi laabuks, siis andis ta meile märku paar päeva ette. Siiski tuli ka vigu ette ja selle vana saksaaegse margimapi ülelugemine võttis kaua aega. Mapis asusid tugevate kaante vahel kupüüride järgi margi liigid (alates 1, 2, 3, 4, 5, 10, 15, 20 kopikalistest kuni rubladesse ulatuvad illustreeritud kunstilised margid, kui ma seda jada veel täpselt mäletan). Iga liik oli eraldi kantud raamatusse, kust oli näha nende sissetulek, müük ja jääk. Operaatoritel olid omakorda margi albumid liikide kaupa ja täiendasid seda peakassast kassaorderil ostmisega. Üks peen ja tülikas arvepidamine oli. Tänapäeval käib kõik arvuti kaudu – vajuta nuppu ja kerge vaevaga on näha seisud. Kogu see telegrammi iluplankide, pakikastide, karpide, riidest kottide, kilekottide, hilisematel aegadel loteriipiletite, auto kindlustuspoliiside ja muu pudi-padi ning sularaha jääkide kontroll võttis revidendil pool päeva. Kopikate jaoks oli meil lahtritega metallist karp. Teine suur karbitäis oli paberisse rullitud kopikate „torud“, mida ta katseliselt üle luges, sest aeg sundis kiirustama. Neid rulle tõid rändkino poisid või kauplused. Rulli peal pidi olema märge, kes pakkis ja summa, nii saime juurde nõuda või tagasi anda. Revideerimispäeval kontrollis revident põhjalikult rahalise aruande päevikut vorm 130  laoruumis jäägis olevate sissetulnud pakkide, panderollide, väärtkirjade ja rahvusvaheliste kottide arvu, kassades vahel tarifitseerimise õigsust. Oma töö tulemused, puudused ja ettepanekud kirjutas revideerimise akti. Õhtuks olid kõigil töötajatel pead väsinud.
Operaatorite riietus oli vaba, ei olnud ette nähtud nagu kirjakandjatel – kena „kuldnööpidega“ sinine vorm. Mingil ajal püüti siiski meile Rakveres ateljees õmmeldud kollased pluusid ja pruunid sarafanid kohustuslikuks vormiks teha, kes kassades, kuid uute töötajate tulemisega soikus see nõue. Pealegi olid pluusid karedast riidest ja umbsed, pikkade varrukatega.
Meenuvad ajad, kui möllas loomade suu- ja sõrataud. Sidejaoskonna sissekäikude ees olid suured jalamatid immutatud desinfitseeriva ainega. Olid ajad, kus toiduainete nappusega seoses ei tohtinud välja saata vabariigist toiduaineid, tuli kontrollida iga paki sisu. Lubatud olid ainult sõdurpoistele saadetud saadetistes. Kord oli nii range, et saalis istusid meie teadmata Täitevkomitee poolt saadetud salaagendid. Kui võtsime vastu kontrollimata paki, astusid ligi ja tegid märkuse. Tegelikult läks pakk sõdurile.
Meelde on jäänud rahareform, mis algas Eestis 20.juunil 1992 kell 4 hommikul ja sellest ajast hakkas EV territooriumil kehtima Eesti kroon. Vahetus kestis 3 päeva. Igal üksikisikul oli võimalus ümber vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Tapal asusid rahavahetuspunktid kolmes kohas. Üks asus meie sidejaoskonnas. Linnavalitsuses koostatud elanike nimekirjad olid jagatud tähestikulises järjekorras tänavate kaupa. Meil oli töö jagatud kolme kassa vahel. Vahetaja andis allkirja lehele saadud summa kohta. Nõukogude aegne raha tuli pakkida kupüüride järgi saja kaupa (kopikaid ei vahetatud), panderolli lipikul summa ja pakkija nimi. Suurte presentkottidega viidi raha Rakvere panka. Alles on märk, mida anti välja rahareformiga seonduva töö eest.
Inimesed, kes töötanud kassades, on aegade jooksul kandnud erinevaid ametinimetusi: postiagent, sideoperaator, postioperaator, omades veel klassifikatsiooni järke: I-kõrgem, II- keskmine, III- madalam.
Erinevatel aegadel oli postkontor või sidejaoskond avatud 8.00-19.00 või 9.00-19.00 küll lõuna ajaga, hiljem lõunata, laupäeval ja pühapäeval oli lühendatud tööpäev. Mäletan, et mingil ajal olime ka öösel avatud, see oli 1962-st aastast lühikest aega. Riigipühadel oli suletud.
Tolleaegne tehnikakool saatis aeg-ajalt oma postioperaatoreid meile õppepraktikale. Juhendajaile maksti väike lisatasu. Peeti päevikut õpitud tööde kohta. Mitmed jäidki peale lõpetamist meile tööle, kuid mitte kauaks: Helmi Põrk-Tvardovskaja, Ene Kose, Reet Aasmaa, Marika Perm, Mari Sinimets, Luule Õun-Lindre, Maire Küngas jne.
Meenub üks lisatöö, mida tuli teha igal võimalikul vabal hetkel. Nimelt NSVL Sideministeerium trükkis paksud alfabeetilised raamatud (osalt 2-osalised, osalt 4-osalised). Neis oli kirja pandud kõik sideettevõtted üle NSV Liidu. Pidevalt muudeti nende nimetusi, lahtioleku aegu küll posti või telegraafi osas. Aeg-ajalt anti nende paranduste kohta nn „Svodka`d“ mille järgi tuli teha parandusi. Neid tuli kanda järjepideva täpsusega, sest juba parandatud tuli veel ja veelkord muuta. Kas oli selle sidejaoskonna nimi „Чeрная Грязъ“ või   „Белая Глина“, või veel veidram nimetus, jäi meie jaoks kaugeks ja võõraks. Olen ise naid parandusi sisse kandnud kodus vabal ajal, et järgi jõuda.
Veel oli üks juhend, mille järgi üldse võis postipakke saata. Need olid paigad, kus teatud perioodidel toimusid üleujutused või ei olnud laevateed, veekogud külmunud, siis kasutati lennutranspordiga edasisaatmist. Puuviljadega pakke ei saanud aastaringselt saata, kuna oli pakase piirkondi jne.
Rasketel aegadel oli Rakvere Sidesõlm organiseerinud „Vastastikuse Abistamise Kassa“. Meie jaoskonna töötajad kasutasid seda võimalust agaralt, eriti kooliaasta algul ja jõulude ajal. Liikmetele oli määratud kindel osamaksu summa, välja võis võtta korraga kuni 150 rubla. Igal kuul sai teha tagasimaksu osade kaupa.
Minu töötamise ajaperioodil oli erinevaid aegu, kuhu kuulusid osakonniti väga ühtekuuluvaid, töösse pühendunud inimesi, samas naljategijad ja rõõmsad. Läks aeg edasi, võis muutuda sama osakond närviliseks ja üksikud inimesed rikkusid kõik. Aga üldiselt on kõigist head mälestused. Paljud neid puhkavad igavikus. Algusaastatest meenuvad: Ervin ja Hilda Jakuste, Leida Nei, Helvi Sork, Aino Aljand, Ellen Jõgi (Neiaru), Virme Rõõmusoks, Helga Kiigemägi, Valter Allsaar, Uno Tänavots, Ester Arenschild, Tamara Luiks, Luule Abner.
Hilisemast ajast: Lea Klimova, Liidia Tkatš, Erika Minina, Ellen Alet, Galina Grišina, Sirje Vasemägi, Tatjana Griškova, Ene Kose, Helmi Põrk, Aime Pajuri, Anne Rehk, Liilia Kalmus (Sooaru), Veera Zuikova, Ines Karm, Tamara Orman, Lea Aasmäe, Ludmilla Ivanovskaja, Asta Jaksen, Olga Tuševskaja, Laine Hvatova, Maire Rudenene.


Erisidepunkt


Enne 1961. aasta oktoobrit asus erisidepunkt Lillaka (praegune Pikk) tänaval „Sõbra“ poe II korrusel. Mul ei ole andmeid, millal see loodi. Kunagine punkti juhataja Kalju Mäe meenutas aega, kui teda võeti 1.septembrist 1953. aastal ajutise postiagendina Tapa Postkontori kassasse Uno Tänavotsa asemele. Ta võttis vastu kuuldepunktide makse ja telegramme. Ülem Rudolf Põld aga soovitas tal kandideerida erisidesse. Omapoolse soovituse andis ka tolleaegne eriside ülem Ilmar Meigas. Tagavara ohvitserina sobis Mäe kandidatuur ja vormistamise ajaks anti üks kuu. Alates 1.veebruarist 1954. a saigi Kalju Mäe eriside punkti ülemaks. 1956. aastal määrati tööle veel Aksel Rehelem. Peale Kalju Mäe vabastamist 25.09.1958. a seoses miilitsa kooli minekuga, asus Aksel Rehelem ülema kohale ja töötas kuni 5. aprillini 1975. a. Ta paistis silma väga korrektse ja täpse mehena oma töös. Vahepaelsel ajal, 1967. aasta paiku kolis eriside punkt „Sõbra“ poe II korruselt ära Lillaka tnv. 3 Sidejaoskonna II korrusele. Mingi aja töötas veel erisides Salme Lassi poeg Ivar Lass koos Aksel Rehelem`iga. Peale nende lahkumist võtsid kohad üle Niina Ossipova ja Galina Russkih (ülem) kuni 31.oktoobrini 1990. a, mil punkt suleti. Põhilise töö andsid sõjaväeosad ja teatud asutused, kelle post pidi turvaliselt otse postivagunisse saabuma. Vahetus toimus ainult Leningradi rongiga. Kõigile töötajatele olid välja antud töö ajaks relvad. Ruumid anti valvekeskuse alla tööpäeva lõppedes.


Muid meenutusi


All keldris, kus asus katlaruum, oli üldiselt pimedavõitu. Oli küll üks laualamp ja mõni mees luges raamatut ajaviiteks. Katelt ei tohtinud kauaks üksi jätta, pidi jälgima kraadiklaasi, et veetemperatuur püsiks vähemalt 80-90 kraadi juures. Kord läksin alla, et katlakütjalt päevikut küsida, kus oli iga päeva kohta kantud kütteliikide kulud (kivisüsi ja puud). Meest ei ole aga kuskil. Hüüan, ei kõppugi. Ruumis seisis veel üks vana kontoriaegne riiuliteta raamatupidamise kapp, uks irvakil. Teen ukse lahti – kütja magab istukil kapis õndsat und. Küll tal oli siis häbi.

1960. aasta sügisel, kui asusin sides tööle, oli juurdeehitus täies hoos ja tuli õuel kasutada välikäimlat. Meie raamatupidamisel oli sees üks revident nimega Riiga (kui õigesti mäletan). Temal oli ka seda paika vaja õue peal külastada. Ühel päeval oli ta seinale kleepinud paberi, millel järgmine lugu: „Ole sina mulk või ole sina setu – ära sina serva peale situ!“


Mis on lakipott?


Postieeskirjad nägid ette väärtesemete (väärtkirjad, -panderollid, -pakid ja väärtposti kotid) edasi saatmisel pitseerimist nende sisu puutumatuse kindlustamiseks. Pitseerimiseks kasutati spetsiaalset lakki, mis nägid välja nagu väikesed pakendita glasuurkohukeste pulgad, tahked pruunid tükid pakitud puust kasti. Oli ka vormimata kamakaid, millest murendati haamri abil tükke. Tükid või pulgad sulatati spetsiaalses plekist potis kuumaks, vedelasse olekusse, tõsteti puulusikaga saadetisele ja vajutati metallist pitseriga jäljend, kus oli lähtekoha nimetus „Тапа СССР“ ja „страховой“ ning NSVL riigivapi kujutis.
Lakipott kujutas endast plekist potti umbes 3-liitrise purgi suurusega, mille peal oli poolest saadik süvend, kuhu pandi lakitükid. Pott suleti kaanega. Poti alumises osas oli 200 W elektripirn, mis sulatas oma kuumusega lakki. Lakipott oli kogu tööaja sisse lülitatud. Hommikuks oli sisu tahkeks muutunud. Postivahetajad, kelle tööpäev algas varem, kui kassaoperaatoritel, siis nende poolt lülitati lakipott vooluvõrku, et kassaoperaatoritel oleks tööle asudes kohe vedelat lakki kasutada.


Tapa Sidejaoskond: